Tuli. Mats Strandberg
tema unenägudes olid Nicolaus ja Matilda.
Minoo taipab päris esimest korda täie selgusega, et eelmine Väljavalitu oli inimene, mitte ainult müstiline olend, kes räägib Ida kaudu ja külastab neid unenägudes.
Ennekõike taipab ta, kui üksildasena pidi Matilda end tundma. Minoo enda vanune tüdruk, terve maailm tema õlgadel. Minoo ja teised on vähemalt koos.
Sõna nõiajaht käib pidevalt Minoo mõtetest läbi. Ootamatult on nõiaprotsessid muutunud tõeliseks, need pole enam maha pildistatud puugravüürid ajalooraamatus. See juhtus. Päriselt. Siin Engelsforsis.
Minool on ikka veel meeles, mis tunne on ärgata, suitsulõhn juustes. Ta oli seal vangikongis koos Matildaga. Ta sõitis koos temaga, jalad ja käed kinni seotud, surmale vastu.
Elusalt põletatud.
Öisest kaevamisest on käsivarrelihased valusad, kuid ta hõõrub harjaga muudkui edasi. Sõrmeotsad tõmbuvad juba punaseks, aga mustus on küünte alla otsekui kinni kiilunud.
Ta sai öösel palju vastuseid, aga ka uusi küsimusi.
Mis juhtus tol ööl, kui Matilda oma jõu kaotas? Miks on seekord ühe asemel seitse Väljavalitut? Kas Matilda teadis, et see nii läheb? Kas sellepärast ta tegigi seda, mis iganes see oli? Sest koorem oli üheleainsale inimesele liiga raske kanda? Ent miks on neid seitse, kui elemente on üksnes kuus?
Minoo nühib edasi.
Matilda suri ju enne, kui ta jõudis maailmalõpu ära hoida. Miks siis deemonid maailma ei hõivanud? Kas viimane lahing lükati edasi, kui Matilda alla andis ja kogu vastutuse tulevikule jättis? Mida sellisel juhul tähendab, et Väljavalituid on järel ainult viis? Kas neil on üldse lootust võita?
Ja miks ta ei suuda vabaneda tundest, et Nicolaus ei jutustanud päris kõike?
Ta läheb vannitoast välja esikusse ja põrkab emaga kokku. Emal on seljas viledaks kulunud punane hommikumantel, mis on tal olnud niikaua, kui Minoo mäletab.
„Bahar tuleb paari nädala pärast külla,” teatab ema rõõmsalt. „Shirin ja Darya tulevad võib-olla ka kaasa.”
Minoo soovib, et ta võiks olla sama rõõmus. Kuigi ta armastab oma tädi ja täditütreid, on nad tõeliselt väsitavad. Ja tal on praegu elus draamat niigi küllalt.
„Kas Darya Londonis ei ole?”
„Ei, ta on kodus tagasi ja kusagil reklaamibüroos praktikal. Aga Bahar on täiesti kindel, et ta hakkab kevadel õppima juristiks. Või arstiks. Või ÜRO peasekretäriks.”
Ema pööritab silmi ja Minoo naerab. Baharil ja tema mehel Rezal on tütarde jaoks alati suurejoonelised plaanid varuks olnud.
„Tee nüüd ruttu, et sa kooli hiljaks ei jää,” ütleb ema ja kaob vannituppa.
Minoo läheb trepist alla, võtab seljakoti ja astub õue. Päike lajatab talle otse silma. Alles siis, kui ta päikeseprillid ette paneb, näeb ta, et Anna-Karin ootab teda.
„Tere,” ütleb ta, kui Minoo kõnniteele astub.
Nad hakkavad kooli poole minema. Anna-Karinil on seljas must lohvakas T-särk ja hoolimata kuumusest on tal dressipluus piha ümber seotud. Nagu tahaks ta olla valmis ootamatuks külmalaineks. Ja jalas on tal tossud. Selleks ajaks peaks tal jalad juba läbi haudunud olema. Isegi Minoo on alla andnud ja näitab oma üle mõistuse suuri jalgu sandaalides.
„Kas sa magada said?” küsib Anna-Karin.
„Mitte eriti.”
Minoo ei näe Anna-Karini nägu juusteloori taga, aga kogu tema kehakeel annab märku, et tal on midagi südamel.
„Ma mõtlesin… See Nõukogu asi. Eelmisel aastal ütles ju direktor, et nad on algatanud minu kohta uurimise, kõige selle kohta, mida ma tegin…”
Ta jääb vait. Minoo mõistab, et Nicolause jutt võis Anna-Karini jaoks veel eriti hirmuäratav olla.
Minoo kavatseb juba öelda, et vaevalt Nõukogu nüüdsel ajal inimesi tuleriidal põletab, ent siis meenub talle, mida nad Adrianaga tegid.
„See oli ju 17. sajandil,” ütleb ta siiski ja püüab mõjuda lohutavalt. „Ja me ei ole uurimisest ligi aasta enam midagi kuulnud.”
„Jah, seda küll,” nendib Anna-Karin, kuigi tema hääles rahunemise märke ei ole.
„Ja sina ei ole üksi,” lisab Minoo. „Me ei lase sinuga midagi juhtuda.”
Kui Minoo ja Anna-Karin kooli jõuavad, suunduvad nad otseteed majahoidja toa poole ja koputavad uksele.
Keegi ei ava. Uks on lukus. Tegelikult ei ole selles midagi imelikku, kui Nicolaus täna tööle ei tule, kuid Minoo hakkab ikkagi muretsema. Kas nad ei oleks tohtinud teda üksi sinna korterisse jätta?
Küllap käis Anna-Karinil sama mõte peast läbi, sest ta võtab oma mobiili välja ja valib numbri.
„Ei vasta,” ütleb ta ja laseb telefoni alla.
„Kindlasti pole midagi hullu. Ta peab seda kõike lihtsalt seedima.”
Anna-Karin noogutab. Nad seisavad mõne hetke vaikides.
„Kas sul varuvõti on alles?” küsib Anna-Karin.
„Jah. Kui ta õhtul ka vastu ei võta, siis läheme sinna.”
„Ainult selleks, et kontrollida, kas kõik on hästi.”
„Just,” ütleb Minoo.
Nende esimene tund on keemia. Klassitäis noori seisab ja ootab lukus klassiukse taga, kui Minoo ja Anna-Karin trepist üles jõuavad. Anna-Karin pomiseb midagi tualetis käimisest ja kaob.
Minoo paneb koti maha ja nõjatub vastu seina.
Ta piidleb Viktorit, kes seisab omaette ja loeb raamatut. Too ei tee märkamagi armunud pilke, mida Hanna H ja Hanna A tema poole läkitavad. Kusjuures mitte ainult nemad. Iga teine tüdruk, kes koridoris mööda kõnnib, vaatab Viktorit igatsevalt.
Uus, äsja siia kanti kolinud õpilane on Engelsforsi gümnaasiumis iseenesest haruldus. Seesugune uus õpilane nagu Viktor on juba loodusseaduste vastane. Ta ei kuulu siia. Nagu oleks keegi Engelsforsi kuusemetsa eksootilise orhidee istutanud. Minoo heidab pilgu Erikule, Robinile ja Kevinile, kes mörisevad isekeskis pisut eemal, ning mõtiskleb, kaua see orhidee küll vastu peab.
Ta vaatab uuesti Viktorit. Tema üllatuseks poiss naeratab ja longib tema juurde.
„Ma tahtsin vabandust paluda,” ütleb Viktor. „Ma olin mõne päeva eest sinu ja sinu sõbra vastu pehmelt öeldes ülbe. Võiksin oma käitumist põhjendada sellega, et ilmusite välja keerulisel hetkel, aga… Minu meelest on targem, kui ma üldse mingit põhjendust ei too. Lihtsalt palun vabandust.”
Minoo ei tea, mida vastata. Ta suudab mõelda ainuüksi sellele, et loodetavasti ei näinud poiss tema jalgu. Kui vähegi veab, püüavad tema pilku uued vistrikud Minoo otsaesisel.
„Pole midagi,” vastab ta.
„Ma ei taha sinu kodulinna kohta halvasti öelda. Engelsfors on kindlasti väga meeldiv. Aga see otsus tuli väga kähku, see Stockholmist ärakolimine, ja ma olin vist just taibanud, milline…”
Viktor näis otsivat õiget sõna.
„… elumuutus see minu jaoks on.”
„Saan aru. Tähendab, sa pidid ju kõik sõbrad maha jätma. Ja no Stockholm siin tõesti ei ole. Mitte et mulle Stockholm ei meeldiks, vastupidi,” ütleb Minoo ja märkab, kuidas tema kalduvus laterdada nagu poolearuline tasapisi pead tõstab. „Ma olen alati tahtnud Stockholmis elada. Mul on seal sugulasi. Küllap see oleks minu jaoks ka elumuutus, loomulikult, kuigi hea muutus, kui sa aru saad, mida ma mõtlen.”
Minoo ei tea, kuhu silmi peita. Tema pilk langeb raamatule, mis Viktoril kaenlas on. See on kulunud pehmete kaantega väljaanne ühest tema lemmikraamatust, „Salajane ajalugu”, kuigi inglise keeles.
„Meeldib