Tuli. Mats Strandberg
kui ilmselge see on.
Linnéa võis ju surnuaias sama asja näha. Võib-olla ta ei lugenudki üldse mõtteid.
„Järgmine kord äkki siis kuulad mind ja Jannikest,” ütleb Nicke.
„Jah, palun, jagage mulle lahkesti suhete alast nõu,” turtsatab Vanessa põlglikult. „Sina oled ju imehea eeskuju!”
„Ärge hakake jälle peale!” manitseb ema.
„Nagu ma ise tahaks,” ütleb Vanessa.
Ema rehmab alistunult käega ja läheb elutuppa. Mõne hetke pärast kostab televiisorist mingi lärmaka saate heli. Nicke irvitab Vanessale üleolevalt ja lahkub köögist.
Raev muudkui pulbitseb, kuid Vanessa ei söanda seda enam valla päästa. Ta peab mõtlema. Tunnetes selgusele jõudma. Otsustama, mida saladusega peale hakata. Lõpuks ometi otsuse vastu võtma.
Vanessa läheb oma tuppa ja kuuleb mobiili piiksatust. Sõnum Evelinalt.
TIPSUKE, KUIDAS SUL LÄHEB? CALL ME!!!
Vanessal on hea meel, et Evelina ja Michelle hoolivad. Tõesti hoolivad. Ent alates hetkest, kui ta neile hommikul koolis Willest rääkis, on nad olnud tal kukil nagu väikesed poputavad verekaanid.
„Loodad, et Wille helistab või?”
Vanessa pöörab ringi ja näeb uksel Nicket.
„Tõmba uttu, nõmedik,” ütleb ta.
Nicke astub sammu tuppa sisse.
„Katsu nüüd käituda,” lausub ta ja tuleb lähemale.
Vanessa tahaks taganeda, aga ei soovi Nickele seda rõõmu pakkuda. Ta paneb käed rinnale vaheliti.
„Hoopis sina katsu käituda,” ütleb ta vaikselt. „Ma tean, mida sa teinud oled.”
Mees turtsatab ja Vanessa tunneb sõõrmetes hapukat kohvilõhna.
„Mida sa enda arvates tead?”
Publik plaksutab elutoas ennastunustavalt. Nicke seisab nii lähedal, et tema laiaõlgne keha täidab kogu Vanessa vaatevälja. Ta peab pilgu tõstma, et Nickele silma vaadata.
„Ma nägin teid. Politseiautos. Sul on meeldiv töökaaslane. Kas ta oli ka osav?”
„Mul pole aimugi, millest sa räägid,” sõnab Nicke.
Kuid pilk vilksab siia-sinna.
„See ei olnud ju esimene kord, mis?” küsib Vanessa. „Kindlasti mitte ka viimane. Kas sa sellepärast jõudsidki täna õhtul nii hilja koju?”
Ja ta näeb Nicke silmist, et küsimus tabas kümnesse. Mees läheb näost tulipunaseks ja Vanessa tunneb, kuidas tema kehast tulvav soojus kerkib paar pügalat.
„Sa oled tõeliselt jälk,” ütleb ta ja hääl murdub. „Kuidas sa võid emale niimoodi teha?”
Miski vilksatab Nicke silmis. Ta näib kõhklevat.
Televiisoris hakkab orkester mängima. Reipad trompetid ja tromboonid. Ja Nicke võtab vastu otsuse.
„Vahet pole,” ütleb ta. „Sul ei ole tõendeid. Miks peaks Jannike sind uskuma? Ta teab, et sa ei vali vahendeid, et meie suhet tuksi keerata.”
„Eks me näe,” vastab Vanessa.
Ta soovib südamest, et tema hääl oleks veenvam. Tugevam.
„Unusta ära, mis sa nägid,” lausub Nicke. „Sinu enda huvides. Sa oled niigi siin perekonnas usaldust rängalt kuritarvitanud. Said aru või, sa väike lipakas?”
Ta pöörab ümber, et lahkuda, kuid peatub poolelt sammult.
Ukseavas seisab ema. Vaikselt ja kaamelt. Silmad on suured ja tühjad, nagu oleks kogu elujõud temast välja voolanud.
„Jannike…” ütleb Nicke.
„Jumal küll,” lausub ema. „Ma tunnen ennast nii lollina.”
„Jannike, võta rahulikult. Ta üritab ainult rikkuda…”
„Ma oleksin pidanud taipama,” pomiseb ema ja vaatab maha.
Tema hääl on kõlatu.
„Sa ju ometi ei usu teda?” küsib Nicke nii valjusti, et seinad kõmisevad kaasa.
Ema vaatab üles, taas Nickele otsa, ja nüüd on tema pilk vankumatu.
„Kao siit,” ütleb ta.
„Kurat, sa ei või ju ometi tema poolt valida!” karjub Nicke.
Kõrvaltoas ärkab Melvin ja hakkab nutma. Vanessa tahab tema juurde minna. See aga tähendaks, et ta peab emast ja Nickest mööda trügima, aga ta ei julge paigast liikuda, ei julge hingatagi.
„Kuidas sa võid niimoodi minu vastu pöörata?” küsib Nicke.
Melvin nutab oma toas valjusti.
„Ma lähen nüüd Melvini juurde,” ütleb ema. „Ja kui ma tagasi tulen, ei taha ma sind siin korteris enam näha.”
„Ah soo, kuhu ma siis sinu arvates peaksin minema?” küsib Nicke.
„Küll sa leiad koha, kus magada,” lausub ema. „Või on Paulal ka keegi, keda ta petab? Sest Paulaga sa ju magadki, või mis?”
Nicke on sõnatu.
Ema kaob ukseavast ja Vanessa kuuleb teda Melvini tuppa minemas, kussutamas ja vaigistamas.
Nicke heidab Vanessale pilgu, silmad pilluvad vihaseid sädemeid.
„Seda sa veel kahetsed,” ütleb ta ja lahkub.
Vanessa seisab liikumatult ja jäädvustab oma ajju pildi mehe lahkuvast seljast, seisab ja kuulatab, kuni välisuks kinni langeb.
Ta teab, et kõik ei ole sugugi lahendatud, ees ootavad Melvini hooldusõiguse jagamine ja uued põrgud.
Kuid just praegusel hetkel on nii kuradi hea tunne.
Anna-Karin istub Nicolause trepikojas ja ootab. Lamp on kustunud, aga ta ei jaksa püsti tõusta, et see uuesti põlema panna. Pärast hauakaevamist on tal valusad sellised lihased, mille olemasolust ta varem teadlikki ei olnud.
Loomulikult tuli ta liiga vara. Ta pole ikka veel harjunud linnaeluga, nii et kõik on käe-jala juures. Lisaks oli ta liiga ärevil, et koju jääda. Nicolaus pole terve päev telefonile vastanud.
Ta peab plaani uuesti uksekella anda, kuigi ta on seda niigi juba kolm korda teinud. Sama palju kordi on ta avanud kirjakasti prao ja pannud kõrva selle vastu. Sees valitsev vaikus teeb murelikuks. Mis siis, kui Nicolaus kössitab seal pimeduses, mälestustest hulluks aetud. Mis siis, kui ta on mingi rumalusega hakkama saanud. Ennast vigastanud.
Lõpuks avaneb välisuks. Minoo süütab tule ja võpatab, kui Anna-Karinit märkab.
„Issand, kuidas sa mind ehmatasid,” ütleb ta.
„Vabandust.”
Minoo võtab taskust võtme ja keerutab seda käes.
„Ma olen mitu korda kella andnud,” ütleb Anna-Karin.
„Niisama sisse minna ei tundu just õige,” lausub Minoo. „Aga meil ei jää muud üle.”
Ta keerab ukse lahti.
Esikupõrandal on Positiivse Engelsforsi nimelise ühenduse reklaamleht. Õhk on kuum ja lämbe.
Anna-Karin paneb laetule põlema. Kardinad on ees. Sõnajalg on aknalaual longus.
„Nicolaus?” hüüab ta ettevaatlikult, samal ajal kui Minoo korteriukse nende järel kinni tõmbab.
Vastust ei tule. Vannitoa uks on paokil. Anna-Karin vaatab sisse. Ei kedagi. Minoo läheb kööki ja tuleb tagasi. Raputab pead. Nad pöörduvad suletud magamistoaukse poole.
„Nicolaus?” ütleb Minoo ebalevalt.
Vaikus.
Anna-Karin läheb magamistoa ukse juurde ja koputab