Comandante: Hugo Chaveze Venezuela. Rory Carroll
de Ordaz aimas kulla ja päikese vahel olevat seost ning viis kollase taevakeha kannul 600 meest Orinoco jõe deltasse. Putukad hammustasid, kaevusid inimeste naha alla ja panid nende ihu roiskuma. Aardeküttide jalgadest said mustunud köndid ning neis endis pääses valla mõrvarlik raev indiaanlaste vastu. Nende üritus kukkus läbi, ent asemele astusid teised. Vangistatud indiaanlased jutustasid sisemaal paiknevast kuningriigist, kus keset džunglit seisavad püramiidid ning iga päev kaetakse monarhi kullatolmuga: El Doradost. Vallutajad võtsid tuld. Kus, kus? Vastus oli alati sama: pruun sõrm osutas silmapiirile, kusagile kaugemale. Ekspeditsioonid siirdusid soomusrüüde kõlinal džunglisse, raiudes endale läbi väänkasvude noaga teed. Nad hukkusid haigustesse ja nälga, ei aidanud seegi, kui nad üritasid inimsöömisega oma elu veidikegi pikendada. Lope de Aguirre läks hulluks, kuulutas tühermaal välja isikliku kuningriigi ning surmas omaenda mehi, isegi oma lihase tütre. Kui ta oli viimaks nurka surutud, maha lastud ja tükkideks raiutud, siis pandi tema pea El Tocuyos vaatamiseks puuri, et kõik võiksid koletise surmas veenduda.
Kui retked olid lõpetatud, siis tukkus Venezuela kaks sajandit Hispaania Ameerika-impeeriumi ääremaana, mis ekspordib kohvi ja kakaod. XVIII sajandi lõpuks oli ühiskonda Prantsusmaal ja Põhja-Ameerikas toimuvate revolutsioonide mõjul haaranud käärimine. Kreoolidest eliit, Hispaania kolonisaatorite maaomanikest järeltulijad, tahtsid Madridi määrustest ja maksudest vabaneda; mulattidest käsitöölised ja kaupmehed ihkasid paremat maad ja töötingimusi. Püramiidi põhjas nõudsid mustad orjad vabadust ning indiaanlased soovisid, et nad lihtsalt rahule jäetaks. Bolívari sõjad kihutasid hispaanlased välja ning kinkisid vabaduse, ent tema unistus Lõuna-Ameerikast kui terviklikust ja valgustatud riigist kukkus läbi. Tärkasid üksikud vabariigid ning caudillo’d, maakohtade kõige mõjukamad mehed, kiskusid kogu kohapealse võimu varjamatult enda kätte, jätkates koloniaalajastu ebaõiglust. Bolívar suri 1830. aastal murtud mehena, kes oli oma petlikest lootustest vabanenud. „Ameerikat pole võimalik valitseda. Revolutsiooni teenimine tähendab hoopis sõelaga vee kandmist.”
Venezuela, vaesunud troopiline maa, suikus taas unne, kuni 1914 langes talle osaks värske illusioon. Silmamoondus oli nii vaimustav, et sellele aplodeeriti terve järgmine sajand. Musta lödi, millega indiaanlased olid aastatuhandeid tihtinud oma Maracaibo järvel sõitvaid kanuusid, hakati kommertseesmärkidel puuraukudest välja pumpama. Selgus, et El Dorado maa lasub mustal kullal, mis päästab valla autoajastu ning teeb teoks igaühe rikastumisfantaasiad. Naftadollarid kosutasid nigelat riiki, nende eest ehitati maanteid, raudteid, kasarmuid, koole ning siis, kui naftahinnad 1970. aastatel neljakordistusid, rajati pilvelõhkujaid, kaubanduskeskusi ja Caracase metroo. Rikkad lendasid Miamisse osturetkedele ning kogusid kuulsust oma rõõmsa kilkamisega: „Nii odav, paluks kohe kaks!” Talupojad asusid lagedatele küngastele linnade servas ning hakkasid mustatöölisteks, taksojuhtideks, teenijatüdrukuteks ja turvameesteks, kusjuures nende nigelaid palku täiendasid valitsuse toetused: pidulaualt pudenevad palukesed. Kui 1980. aastatel naftahinnad järsult langesid, siis tõmbas rahahädas valitsus püksirihma koomale, põhjustades 1989. aasta veebruarikuus agulimässu. Caracazo-nimeline raevupuhang tähendas linnakeskuste rüüstamist ja lõppu miraažile. Valitsus sattus paanikasse ning sõdurid niitsid püssitulega maha sadu, võib-olla isegi tuhandeid inimesi.
Lava oli valmis Chávezi riigipöördekatseks 1992. aastal, mis sõjalises mõttes oli küll läbikukkumine, ent tähendas seni tundmatule kolonelleitnandile propagandavõitu. Ebapopulaarne, lausa põlastusväärne valitsus andis talle kaks minutit televisioonis kapitulatsiooniavalduse tegemiseks. See aga osutus rängaks veaks. Punast baretti ja elegantset mundrit kandev mees, kes oli sõnaosav ja enesekindel, suisa bravuurne, tutvustas ennast meeldivalt üllatunud rahvale ning tunnistas, et tema liikumise eesmärgid on por ahora, „praegu”, täitmata. Need kaks sõna levitasid trotsi ja tõotasid naasmist. Naljatati, et Chávez väärib 30 aastat vangistust: üks putši üritamise, 29 nurjumise eest. Juba kahe aasta pärast anti talle armu ning protestikandidaadina võitis ta hoogsalt 1998. aasta valimised, rääkides venetsueellastele, et nende vana naftast sõltumise ja korrumpeerunud poliitika mudel, nende unelmad arengust on surnud. Ta ütles, et käes on aeg reaalsusele vastu astuda.
Mida arvata Chávezist pärast kümmet valitsusaastat? Väliskorrespondendina, kes tegutses aastatel 2006–2012 Caracases, kuuluski minu töö juurde vastuse otsimine sellele küsimusele. Tegemist oli eksootilise lähetusega ning enda arvates saabusin ma sinna ettevalmistunult. Olin Dublinis sündinud ja üles kasvanud ning alustasin oma karjääri Põhja-Iirimaal ühe ajalehe juures, eritledes IRA vägivalla ja usulise konflikti kohta käivat propagandat või tõde. Pärast tööleasumist Guardiani juures suunati mind Rooma umbes sel ajal, kui Chávez vannutati ametisse. Ma käsitlesin Vatikani intriige, maffiat ja Silvio Berlusconit. Jõudsin ära näha Balkani sõdade lõpu ning pärast 2001. aasta 11. septembri sündmusi Talibani kukutamise Afganistanis ning USA-vastase mässu puhkemise Iraagis. Lisaks käikudele Bagdadis, kus mind rööviti, elasin ma neli aastat Aafrikas, olles tunnistajaks, kuidas demokraatia juurdub Lõuna-Aafrika Vabariigis ja kärbub Zimbabwes. Viimane kujutas endast hoiatust, mis saab siis, kui võimule pääseb „suurmees”. Angola, Kongo ja Libeeria ahervaremed näitasid, mis sünnib riikide lagunedes.
Kui Guardian palus mul avada Ladina-Ameerika büroo, siis oli Caracas ilmne valik. Paiknedes Kariibi mere rannikul, Kesk- ja Lõuna-Ameerika vahel, oli see regiooni südameks ning koduks siinsele kõige põnevamale jutuainele: Hugo Chávezile. See, kuidas ma saabusin Caracase lennujaama, ei tõotanud just head. Oli pime, sadas vihma ning liiklus oli pöörane. Mõne kuu eest oli lennujaama pealinnaga ühendava maantee viadukt kokku varisenud, nii et reisijad pidid uue viadukti ehitamise ajal sõitma kitsastel looklevatel mägiteedel. Caracasesse jõudmiseks läbisid taksod ja veoautod pori, löökauke ja mäenõlvade aguleid. Siit sõitsin ma öise bussiga Méridasse, kenasse ülikoolilinna Andides, et õppida hispaania keelt ja Ladina-Ameerika ajalugu.
Ma naasin Caracasesse, käes raamatuid ja märkmikke täis kohver, ning kolisin Ávila mäe lähedasse korterisse vahetult enne Chávezi võidukat tagasivalimist detsembris 2006. Majandus õitses, presidenti toetati aktiivselt ning opositsioon oli nõrk. Tagasivaates oli see tema kõrgaeg. Kunagine tankikomandör oli kodumaised ja rahvusvahelised takistused ületanud, oma võimu ja populaarsust kindlustanud. Tema poolt antavaid hääli oli kergem kaaluda kui loendada.
Hispaania keeles võhikuna hindasin ma Chávezi väljendusviisi. Vaatamata ohtrale venezuela kõnekeele pruukimisele rääkis ta hõlpsasti mõistetavalt, rõhutades iga sõna ning korrates tähtsaid väljendeid, kuni tema mõte oli ilmselge. Paraku ei jäänud ta kunagi vait. Ükskõik, millal teler või raadio sisse lülitada, ikka oli ta platsis. Ta rääkis kõigest. Piima hinnast, alumiiniumi tootmisest, George Bushist, pesapallist, oma tütretütrest. Baarides, kontorites ja hotellides, ent peamiselt kodus istusin ma teleri ette. Niiviisi paigal istuda paistis ebaloomulik ja häbiväärne. Ümberringi toimub revolutsioon ja mina olen paigale naelutatud. Mujal oli minu reegliks olnud välja minna ning lugusid otsida. Siin samuti, ent alles pärast Chávezi vaatamist. Pärast teistes maades või Amazonase jõe ääres käimist tulin ma Caracasesse tagasi ja helistasin murelikuna kolleegidele. „Millest ma ilma jäin?” Veelgi raskem oli uudisteagentuuride reporteritel, kes olid kohustatud terveks päevaks kontorisse jääma ning iga minut jälgima. See kammitsev ja klaustrofoobiline katsumus sundis paljusid loobuma. Üks minu noor inglise kolleeg põgenes, lubades kolida Iraani, Zagrose mägedesse, et seal romaani kirjutada.
Poliitilist temperatuuri oli kergem mõõta. Chávez oli igal pool. Mangodest, maisileivakestest arepa’dest ja kohvist koosneva hommikusöögi kõrvale lugesin ma kohalikke ajalehti – vältimatult need kas laitsid või ülistasid comandante’t – ning päeva jooksul kuulsin ma, mida temast arvatakse metroos, müügiputkade ees või kontorites. Mootorrattatakso tagaistmel, mis kihutas pöörase kiirusega mööda kiirteid, kuulasin ma, kuidas selle omanik kaitseb või ründab presidenti, üritades liiklusmürast üle karjuda. „¡Asi es, mi amigo!” Ja nii ongi, minu sõber.
Iga valitsusjuht kasutab massiteabevahendeid enda õigustamiseks ja veenmiseks, asjade ilustamiseks ja üleskiitmiseks, ent mitte