Comandante: Hugo Chaveze Venezuela. Rory Carroll
kunagi Marxi lugenud, ning 1999. aastal vastas see veel tõele. Selle asemel süüvis ta García Márquezi, Nietzschesse ja ennekõike Plehhanovisse. Ta rääkis rahvale mitu korda hetkest, mil ta avastas vene revolutsionääri filosoofilise teose „Üksikisiku roll ajaloos”, kui ta 1970. aastatel noore ohvitserina mägedes geriljasid jälitas. „Ma mäletan, et oli imeline öö, mil tähed paistsid, ning ma lugesin seda telgis taskulambi valgel.” (Mehhiko kirjanik Enrique Krauze oli üks esimesi, kes märkas Chávezi kiindumust Plehhanovisse.) President hoidis oma eksemplari aastakümneid alles. „Sama väike raamat samade allakriipsutustega, mida me ikka teeme, ja samade noolekeste ja samade kaantega, mida ma tarvitasin maskeeringuna, et minu ülemused ei küsiks: „Miks te seda loete?”” Nüüd, mil Chávez oli võimul, näis sajand varem avaldatud raamat kõnetavat teda veelgi tungivamalt. „Suurmees on just seepärast algaja, kuna ta näeb teistest kaugemale ning soovib asju teistest palavamalt.”
Comandante lebas oma mungakongis, keerates lehekülgi, tehes uusi märkmeid ja allakriipsutusi, visandades värskeid plaane ning triivides unne. Päikesetõusu ajaks, mil palee akendel vilgatasid esimesed päikesekiired, ta magas.
President oli 1998. aasta detsembrikuu valimised võitnud 56 % häältega, varjutades kahte süsteemiparteid, sotsiaaldemokraatide Demokraatlikku Aktsiooni ja kristlik-demokraatlikku COPEI-d. Nood olid võimul vaheldunud alates Pérez Jiménezi langemisest 1958. Vastavat mugavat süsteemi nimetati Punto Fijo paktiks. See roteeris rahumeelselt presidente, kellel põhiseadus keelas ära järjestikused ametiajad. Kaugelt paistis tegemist kadestamisväärselt stabiilse ja demokraatliku asjade korraldusega ning Venezuelat peeti regioonile eeskujuks. Ent 1970. aastate naftabuumi elevus kuhtus, kui 1980. aastatel hinnad varisesid, tõugates majanduse pankrotti. Kaks parteid, mis nüüdseks olid mandunud eestkostevõrgustikeks, siplesid abituna oma kriisis. 1989. aasta Caracazo rahutused, millele järgnesid 1992. aasta Chávezi putšikatse ning hiljem samal aastal teiste ohvitseride eraldi katsetus, paljastasid süsteemi nõrkuse. Chávez, kes juba kahe aasta pärast vangist vabastati, tõusis võimule Viienda Vabariigi Liikumise (MVR) karismaatilise käilakujuna, mis ühendas endas ametiühingute aktiviste, keskkonnakaitsjaid, üliõpilasi, endisi ohvitsere ja väikseid vasakparteisid. Chávez andis lubaduse ühe ametiaja järel tagasi astuda.
Selleks ajaks, kui ta veebruaris 1999 ametisse vannutati, haaras värske alguse õhin isegi neid, kes olid tema vastu hääletanud. Kui Chávez astus kongressi ette vannet andma, näitasid küsitlused, et teda toetab 90 % riigi elanikkonnast. Chávez kuulutas, et prioriteediks on uus konstitutsioon. Parem käsi õhus, vasem lebamas põhiseadusel, mida ta oli äsja lubanud prügikasti heita, tsiteeris ta Tšiili poeedi Pablo Neruda sõnu: „Bolívar ärkab iga saja aasta järel taas ellu. Ta ärkab iga saja aasta tagant, kui rahvas virgub.” Presidendi nägu oli pingul ja silmad hiilgasid. Aastaid hiljem pöördusid inimesed selle momendi juurde tagasi, jälgisid videot kaaderhaaval ning uurisid mehe näoilmet. Vaadake silmi, hüüdsid nad. Näete! Mida? Seda, mis tuleb!
Kui ta astus kongressist välja, viis hõiskav inimsumm ta endaga Mirafloresesse. Chávez, kes oli esialgu üritanud relvajõul ja läbi kukkunud, võttis Miraflorese nüüd veretult. Valvurid astusid laia naeratusega kõrvale, kui rahvamassid sööstsid läbi avatud väravate.
Uued ministrid kibelesid asju edendama või hoopis ümber tegema, nende sõrmed tõmblesid hoobade kohal, ent comandante kutsus nad korrale. Ta kordas, et prioriteediks on uus põhiseadus. Vana eliit oli haavatud, aga ikka ohtlik, talle kuulus kongressis veel häälteenamus. Võim ei tulenenud mitte üksnes institutsioonidest, vaid samuti ajast. Võimul oli omadus rütmiliselt kasvada ja kahaneda. Nüüd, mil aeg töötas tema kasuks, korraldas Chávez kiiresti aprillis referendumi ja võitis ka selle, et kiita heaks Asutava Kogu kokkukutsumine, seejärel juulikuus sinna toimuvad valimised. Asutav Kogu, kus ülekaalus olid tema poolehoidjad, väljastas kiiresti harta, mis soovitas täiendavaid tagatisi inimõigustele, riiklikke soodustusi, kaitset keskkonnale ja pärismaistele kogukondadele ning jõulisemat presidentuuri. Presidendi ametiaega pikendati viielt aastalt kuuele koos kohese tagasivalimise õigusega. Samuti sai täitevvõim enda voli alla sõjaväelaste edutamise. Lisaks vabanes tülikast Senatist, kuna Kongressi kaks koda liideti Rahvuskoguks. Konstitutsiooni visand oli täis progressiivseid, valgustatud fraase, ent ulatas palee kätte tubli vasara.
Ávila on osa Venezuela Kariibi mere ranniku mäeahelikust ning kulgeb idast läände. Tegelikult on see Andide jätk, mida on kõige paremini märgata mere poolt. Sealt vaadatuna kaovad järsud kaljud viimaks pilvede sekka. Ávila rahvuspark on 80 km pikk, 16 km lai ning riivab Caracase, Guatire, Guarenase ja Barlovento orge. Selle kõrgeim punkt, Pico Naiguatá, 2765 m, on jahe, mõnikord lausa jäine, ent ülejäänud mäeahelik on lopsaka troopilise taimkattega.
Inimasulad ronivad mägede külgi mööda üles. Need on tekkinud alates 1950. aastatest. Tulnukad hülgasid sisemaa viletsad väiketalud, lootes õilmitsevas pealinnas tööd saada. Orgu polnud võimalik eluaset soetada, seega nad rajasid Ávila eelmäestikku „rantšodeks” hüütavaid onne. Kuna järgnevatel aastakümnetel saabus rahvast veelgi, siis need majakesed, esmalt puidust ja presendist, siis räbubetoonist ja laineplekist, ronisid üha kõrgemale ja valgusid üle mäeveerte. Nende vahele tekkisid looklevad rajad ja kõverad trepid. Onnid moodustasid barrio’d. Kontekstist sõltuvalt tähistab sõna lihtsalt elamukvartalit või siis agulit. Perekonnad elasid siin põlvkondade kaupa, varastades elektriliinidest elektrit ja tassides vett ämbritega üles. Erinevad valitsused jätsid nad unarusse. Ühel pool mägesid nägid uusasukad oru põhjas privilegeeritud Caracast. Teisel pool, Vargase osariigis, nähti kalurikülasid, La Guaira sadamat ning rannakuurorte, kus jõukatel inimestel olid majad nädalavahetuse veetmiseks. Kui Hugo Chávez 1954. aastal sündis, siis oli Venezuela rahvaarv viis miljonit. 1999. aastaks hinnati seda 21 miljonile, kusjuures 80 protsenti oli kokku surutud linnadesse ja mäenõlvadel asuvatesse agulitesse, millest enamik asetses põhjarannikul.
Ekvaatorilähedases, aasta läbi soojas Venezuelas on reeglina kaks aastaaega. Kuiv ilm kõrvetab maad novembrist aprillini ning vihmad niisutavad mullapinda lühikeste äikeseliste puhangutena ülejäänud aasta vältel. Indiaanlased nimetavad seda päikese ja vihma vaheldumiseks. Ägedate sadude ajal suunasid Humboldti täheldatud jäärakud kivi- ja mullamassi Ávila tulnukate pihta, lõhkudes majade plekk-katuseid. Venezuela päike ja vihm langesid rütmist välja kaks nädalat enne põhiseaduse referendumit. Äikesetormid jätkusid detsembrikuuski, kastes päevast päeva Caracast ja veel suurt osa riigist. 14. kuupäeval, vahetult enne hääletamist, ägenes vihm metsikult taguvateks kardinateks. Comandante keelitas oma toetajaid ikkagi hääletama. „Kui loodus on meie vastu, siis me võitleme temaga ja sunnime teda endale alluma.” Nimelt tsiteeris ta Bolívari kuulsaid trotslikke sõnu, mida too oli kuuldavale toonud pärast seda, kui 1812. aastal hävitas maavärin Caracase. Katastroofi pidas hispaaniameelne katoliku kirik jumalikuks kättemaksuks Bolívari ülestõusu eest.
Chávezi manamine läks täide. Ilm keeras veelgi halvemaks, metsikuks marutormiks. Kõigest tundidega sadas maha mitme kuu sademehulk. Kui hääletamine 15. detsembri õhtul lõppes – osalejaid oli alla poole valijaskonnast –, siis hakkasid pilvedesse ja öhe mähkunud Ávila tipud liikuma. Vettinud pinnas oleks justkui sulanud ja libises allamäge. Suured ja väiksed kivid ning juurtega üles kistud puud kukkusid ülepeakaela hunnikusse. Üks maalihe järgnes teisele, paisudes kujuteldamatute mõõtmetega laviiniks, mis rajas suure mürinaga endale pimedas teed mere poole. Neil, kes jäid laviini teele, ei olnud mingit võimalust eluga pääseda. Kataklüsm mattis enda alla ülemiste nõlvade barrio’d, tirides inimeste elud ja kodud keerisesse ning heites nad naabrite kaela: looduse lõugade vahel leidsid kõik oma otsa. Mägi varises alla, kuni seda ei pidurdanud enam miski ning ta vajus vahutavasse merre.
See oli Venezuela kõige hullem loodusõnnetus. Sajad kogukonnad kadusid, nad pühiti merre või mattusid äratundmatu, võõrastava maastiku alla. Üles leiti umbes 1000 laipa, ent hukkunute arvu hinnati 10 000–30 000 inimesele. Ainsatena teadsid nende nimesid perekonnaliikmed ja naabrid, kes hukkusid nende kõrval, nii et ohvrid surid, nagu nad olid elanudki – anonüümsena. Neid poleks nagu kunagi olnudki.