Comandante: Hugo Chaveze Venezuela. Rory Carroll
comandante’le. Nende esivanemad olid iseseisvumisjärgsetes kodusõdades võidelnud maakaitsevägedes ning visa mässumeel polnud kuskile kadunud. García oli lapsest saati tundnud neid kõhnu vintskeid mehi, kes käisid ringi räbaldunud teksades ja vehkisid matšeetedega. Osa elas tema maal tellistest, puidust ja plekist majades, aga teised kõnnumaal, kus nende koduks olid pisikeste akendega adoobonnid, nagu Bolívari päevilgi. Kui tööd oli, siis García andis seda neile, muidu ajasid nad läbi niisama. García sai meestega hästi läbi, ent teised maaomanikud kaldusid toorutsema. Kui tülitseti palga või töötingimuste pärast, siis kutsusid rantšopidajad appi politsei või lausa löömamehed, kes ei kohkunud tagasi kellelgi pead lõhki löömast.
Tavaliselt ei vaevanud García oma pead poliitikaga. Tema tööpäevad algasid koidueelses jahedas, kui ta läks kuupaistel ringkäigule oma valdustesse, jätkusid päikese pimestavas leitsakus ning lõppesid pärast loojangut, kui ta sõi koos perekonnaga suures konditsioneeritud õhuga elutoas. García kuulis uudiseid raadiost tükati, kui tema porine Fordi pikap läbis leviga alasid. Ta kuulis katkeid Chávezi kõnedest, mida iga raadio- ja telejaam oli kohustatud sageli edastama.
Näis, nagu peaks president iga päev ühe kõne ja vahetevahel lausa mitu. Presidendile, itsitas García, meeldis rääkida. Ja ilmselt olid tal suured plaanid. Vaid mõni kuu pärast ametissevannutamist pöördus ta rahva poole: „Peame riigi päästma, selle ümber ehitama ja kauniks muutma. Venezuela jätab seljataha jubeda öö… Venezuela saab oma väärikuse tagasi, ta sammub eneseuhkuse suunas. Venezuela saab taas suureks ja liigub selle poole. Venezuela saab uuesti kuulsusrikkaks, ta heiskab oma hiilguse, rahva hiilguse, rahva lootuse lipu.”
Garcíale paistis comandante esimene aasta säärast optimismi õigustavat. Saabusid uus põhiseadus ja kõrgemad naftahinnad, räägiti investeeringutest põllumajandusse ja kodanike kaasamisest. Chávez kõneles, kuidas riik on taassündinud para nosotros – meile – ning revolutsioon on para todos – kõikide jaoks. Kui 2000. aasta sügisvihmadele järgnesid 2001. aasta niiske kevad ja kõrvetav suvi, hakkas Garcíat siiski miski närima. Presidendi sõnadesse sigines tõrjuvat sõjakust. Ta harjus iseendast kõnelema kolmandas isikus ning ärritus isegi kõige tühisema kriitika peale. Ühe maad külastanud haritlase tehtud võrdlusest Mussoliniga poleks Chávez pruukinud üldse välja teha. Hoolimata sellest võttis ta selle oma juunis 2001 peetud kõne põhiteemaks. „Ta pole lugupidamatu mitte Chávezi suhtes, ärge arvake (et ma virisen) enda pärast, hoopis kõikide pärast, sest see rahvas – meie rahvas – väärib lugupidamist. Meil on demokraatia. Aga kui keegi tuleb ja ütleb, et Chávez on türann, diktaator, siis ta mõnitab inimesi, kes mind valisid.”
Nüüd häiris see, kuidas Chávez ütles nosotros ja todos, kuidas ta kirus oligarquía’t, Garcíat juba tõsiselt. Kandidaadina oli Chávez rääkinud sama juttu. Nüüd istus ta siiski troonil ega pidanud agiteerima, vaid hoopis valitsema. Eeter paistis täituvat presidendi vimmaga. Ta kuulutas välja „otserünnakuid” ja „pealetunge” poliitiliste tõkete vastu, nagu ta oleks ikka alles tankikomandör. Oligarquía hurjutamine paisus tiraadideks ellos’e – „nende” – ja esa gente – „nende inimeste” – vastu.
Just see, mis Garcíat presidendi sõnades ärritas, hoopis vaimustas tema töölisi. „Vaba maa ja vabad inimesed! Vabad valimised ja maha oligarhia!” Mõned austasid Chávezi kui vabadusvõitlejat, teised hüüdsid teda bandiidiks. García, räpane ja roidunud pärast päevatööd, kui ta põlluvaheteel kihutades käike vahetas, surus end vastu istme seljatuge ja raputas raadiot kuulates pead. Töölised, kes istusid temaga lähestikku, samavõrra mustad ja kurnatud, püüdsid innukalt iga sõna. Rantšopidajale koitis aegamööda taipamine. Kui president ütleb nosotros ja el pueblo, siis ei tähenda see teda, César Garcíat.
Ümbruskonna rantšode omanikud arvasid samamoodi ning peagi esitas karjapidajate ühendus Caracases ametliku protesti. Ent see muutis presidendi hoopis vaenulikumaks. „Me ei lepi sellega igavesti, et leidub suurmaaomanikke, kes on oma valdused hooletusse jätnud, kusjuures enamik inimesi elab ilma ühegi hektarita, ilma ühegi ruutmeetrita, kuhu istutada suhkruroogu või banaane,” tõreles ta. Oktoobris 2001 langeski kirves. „Ütleme, et teil on viis hektarit, aga teie naabril 400,” kõneles president ühel rahvakogunemisel. Ta vaikis, et inimesed jõuaksid asja ebaõiglust taibata. „Ei, nii ei või… peame latifundio’dele lõpu tegema!” Ta hakkas karjuma. „Latifundio on maa vaenlane.” García vaatas ärevalt oma töölisi, kes olid lapsepõlves olnud tema mängukaaslased, kellel polnud kunagi olnud privileege nagu temal ning kes nüüd kikitasid kõrvu, et presidenti paremini kuulda. Kas nad näevadki Garcíat sellisena? Ekspluateerijana? Eelarvamuste ja nurjatuse agendina? Kuidas saab Chávez nii teha! Põrgusse! César Garcíast saigi see, kelleks Chávez teda nimetas – revolutsiooni vaenlane.
Novembris 2007 oli García veel oma rantšos ja sõitis pikapiga. Chávezi sõjakuulutusest latifundio’dele oli möödas kuus aastat. Valitsus oli hõivanud kaks miljonit hektarit põllumaad, mida peeti unarusse jäetuks või ebaseaduslikult ostetuks. Kuna García valdused olid suhteliselt väikesed, siis oli ta pääsenud üle noatera, ent politsei, sõdurite ja põllumajandusministeeriumi ametnike abiga olid talupojad omastanud naabermajandid. Valitsus nimetas seda vabastamiseks, rantšopidajad agressiooniks. Põlluvilja oli süüdatud ning inventari ja kariloomi arestitud. Kurjategijate jõugud röövisid lunaraha nõudmiseks maaomanikke. García palkas kaks valvurit, et nad hobuse seljas vahti peaksid, ent teadis, et nendest pole abi, kui punasärklased veoautodega saabuvad. „Väga-väga halb,” rääkis ta pehmel kähiseval häälel. „Meieni jõuavad kuuldused agressioonist. Ega muud teha ei saa, kui vahti pidada ja nuputada, kui palju neid on. Ja millal nad tulevad.” Kui ta oli kulutanud päeva allesjäänud kariloomade ülevaatamisele – ta müüs loomi maha –, siis heitis García kiire pilgu loojuvale päikesele. „Aeg on hiline. Läki koju.” Ta käivitas mootori ning me veeresime mööda tühja rada. Pärast vihmasadu oli maa püdel. Linnud tiirutasid meie peade kohal, ennustades veelgi vihma. Meie ümber polnud midagi peale põldude, varjude ja tühjuse, ent García jälgis tagavaatepeeglit ja kiikas kummalegi küljele, justkui oleks tegemist tiheda liiklusega kiirteega. „Inimröövide pärast me muudame oma marsruuti ega reisi öösiti. Me istume toas ja elame nagu vangid.” Raadiot ta sisse ei lülitanud. Enam García Chávezi häält oma kabiinis ei sallinud.
Ent me ruttame sündmuste tempost ette. 2001. aasta lõpus ootasid võõrandamised, hõivamised ja „vabastamised” alles ees. Keegi ei teadnud kindla peale, mis tuleb. Ent rantšopidaja, kes oli kolme aasta eest lootusrikkalt presidendi poolt hääletanud, põlastas ja kartis nüüd teda. García polnud ainuke. Miljonid tegid läbi samasuguse arengu, võõrdudes Chávezi ametisseastumise aegsest üleüldisest vaimustusest. Need miljonid tundsid hämmingut, ärevust, siis raevu. Ent miljonid teised püsisid lojaalsena. Nende õhin Chávezi suhtes lõi veelgi ägedamalt lõkkele.
Eraldusjooned olid ette antud juba Caracase geograafiaga. Pealinn oli rajatud mereäärsete mägede vahele ahtasse orgu. Pealinn asetses merepinnast nii kõrgel, et oru põhjas valitses mõnusalt tuuline savannikliima ning siin elasidki jõukad inimesed. Kõige rikkamatele kuulusid toredad häärberid koos mangosalude, ujumisbasseinide ja kõrgete piirdemüüridega. Vähem jõukad elasid turvameeste valve all elegantsetes korterites vaatega Ávilale. Peaaegu jõukad inimesed üürisid pisemaid kortereid südalinna lähedal. Orgu ümbritsevad künkad olid vaeste, linna saabunud talupoegade järglaste päralt, kes lagedatele nõlvadele rajasid kartongist ja puidust, siis plekist ja betoonist onne. Mida kõrgemale minna, seda kitsamad olid rajad ja nigelamad onnid. Igal hommikul sõitsid künkaelanikud mikrobussidega – ümbertehtud ägisevate maasturitega – looklevaid radu mööda oruelanike valdustesse, klaastornide ja elektrooniliste väravate sekka. Siin pandi selga kittel, et rassida teenijatüdrukutena, kes pühivad põrandaid, teevad süüa, triigivad pesu, või kinnitati rinda nimesilt, et töötada turvameestena, kes vaatlevad, registreerivad, tervitavad. Hämaras, kui oruelanikud rüüpasid pärast kõhutäit viskit jääga, viisid maasturid külastajad üles tagasi, et süüa kodus ube ja riisi. Künkad tundsid orgu väga täpselt: kuidas seal rätikuid