Comandante: Hugo Chaveze Venezuela. Rory Carroll
alustas oma karjääri raadioajakirjanikuna läänepoolses linnas Barquisimetos, mida selle väljakutel harjutavate ja esinevate bändide rohkuse tõttu tunti Venezuela muusikapealinnana. 1995 oli ta oma 30. eluaastate keskel, eetris keskmiselt edukas ja noore lapsega üksikema, kui Chávez linna saabus. Chávez oli äsja vangist vabanenud ning viibis protestipoliitikuna riigis ringsõidul. Tavaliselt tuli teda kuulama vähe rahvast, mõnikord alla kümne inimese, ent sel päeval oli kohal mitusada, nende seas Rodríguez, laps süles. Naine langes Chávezi lummusse ning ta pani kähku paberile paar rida. „Comandante, meie kodumaa väärib kõike, ilma mingite piirideta, ning minu süda ja hing on teie päralt. Kui te oma võitluses mind vajate, siis palun helistage mulle.” Neil päevil polnud Chávezil ametlikku soovide kogujat ega Lootusebüroo arhivaare ning sõnumike läks kaotsi.
Aasta hiljem, kui Chávez sõitis Barquisimetost läbi, siis tegi ühine sõber nad omavahel tuttavaks. Pärast kirju ja telefonikõnesid said nad 14. jaanuaril 1997 paariks. See kuupäev püsis hästi meeles, kuna tegemist on Jumaliku Karjanaise, paikkonna kaitsepühaku tähtpäevaga ning nad osalesid Carora karjakasvatusasulas toimuval tohutul protsessioonil. Samuti oli see päev, mil nad Chávezi Volkswagenis eostasid tütre Rosainese. Selle detaili tegid nad üksteist müksides ja silma pilgutades teatavaks aasta hiljem antud ühisel intervjuul, kui nad olid juba abielus ning Rodríguez andis kampaaniasse oma suure panuse, et abikaasa saaks valitud.
Paremat aega poleks saanud ollagi. Enne oli Chávez olnud abielus Nancy Colmenarese, tagasihoidliku ja silmapaistmatu naisega oma koduosariigist Barinasest. Neil oli kolm last: Rosa Virginia, María Gabriela ja Hugo Rafael. Nad lahutasid abielu varsti pärast 1992. aasta putšikatset, mil Chávezist sai kuulsus ja ta pühendus jäägitult poliitikale. Samuti umbes samal ajal lõppes mehe kümne aasta pikkune armulugu Caracases tegutseva ajaloolase Herma Marksmaniga, kes oli tal aidanud vandenõud sepitseda. Pärast vanglast vabanemist nautis bravuurne ja sõnaosav mässaja vahekordi endale andunud austajannadega. Ent Rodríguez jäi rasedaks ja siis sai temast Chávezi abikaasa. Sõnaosav ja nägus, osutus ta 1998. aasta valimistel tohutuks eeliseks, lepitades valijaid, keda panid muretsema Chávezi järsud sõjaväelised maneerid. Järgmisel aastal valiti Rodríguez ise Asutavasse Kogusse ning temast sai presidendi järel riigi kõige armastatum poliitik.
Nad ilmusid Miraflorese rõdule – mida nüüd hüüti rahva rõduks – ning panid rahva suudlemisega kihama. Nad sõitsid katuseta autos mööda sõjaväeparaadist, mis tõi kaasa võrdluseid Eva ja Juan Peróniga. 2000. aasta valentinipäeva saates vahtis Chávez kaamerasse ja ütles: „Marisabel, täna sa alles saad.” Paljud pidasid seda vulgaarseks, aga küllalt oli neid, kes turtsatasid. See mitte ainult ei rõhutanud Chávezi mehelikkust – Venezuelas tähendab kellegagi magamine tema „vallutamist” –, vaid samuti rassi- ja klassibarjääridest ülehüppamist. Nahavärvi poolest kirjus ühiskonnas soovis palju vanemaid, et nende tütred leiaks kahvatu nahaga partneri, kellega saada valgeid beebisid ning seega „parandada tõugu”. Aga nüüd jagab portselanitaolise nahaga Desdemona voodit zambo’ga, nagu hüütakse pronksikarva segaverelisi.
Rodríguez võttis La Casonas vastu dignificado’sid, tegutses lühikest aega Asutavas Kogus ning lasi oma aeroobikatreeneri nimetada spordiministri asetäitjaks. Naise poliitiline mõju kustus koos abiellumisega. Chávez oli tujukas tööhull, Rodríguez läks riidu presidendi ema, teismeliste laste ja kaaskonnaga. Nad sosistasid, et naine on peast segi, et primera dama on primadonna, kes laseb endale randa piima ja hommikusöögihelbeid tuua sõjaväe helikopteriga ning sõidab Disneyworldi presidendi reaktiivlennukiga. Nende argumendid kui ka see, et talle La Casonas ei meeldinud, õhutasid comandante’t ööbima pigem Mirafloreses. 2001. aastaks viis mees oma naise avalikkuse tähelepanu alt välja ning 2002. aastaks kolis naine La Casonast välja ning pöördus Barquisimetosse tagasi. Varsti nad lahutasid.
See oleks võinud comandante mainet rikkuda, iseäranis seejärel, kui nad sattusid närusesse avalikku riidu ühise tütre pärast ning Rodríguez abiellus oma tennisetreeneriga. Juhtus midagi hoopis ootamatut. Chávez tõotas jääda poissmeheks vähemalt kuni 2021. aastani, mis on Bolívari viimase otsustava hispaanlaste üle saavutatud võidu 200. aastapäev, ning ta vältis avalikke armulugusid. Ei mingeid roppe väljendusi kaamera ees ega märge musisid rõdul. Ainsad naised, kes tal sestsaadik avalikult kätt hoiavad, on tema tütred ja ema. Comandante armuelu sai ametlikult otsa. Avalikkuse silmis oli ta revolutsiooniga kokku laulatatud.
Palees ja sellest väljaspoolgi levisid kuulujutud vahekordadest näitlejannade, ajakirjanike, ministrite ja ministrite tütardega. Pull, nagu ütlesid ametnikud silma pilgutades, pole puhkusele läinud. Ent suhtumine püsis ettevaatlik, lausa väärikas. Meedia, kaasa arvatud vaenulikud eraomandis ajalehed ja telekanalid, hoidis loori ees, poetamata sõnagi, justkui kollane ajakirjandus ja elektrooniline kõmu oleksid veel olemata. Venezuelas meenutati Bolívari alalist liiderdamist – ta magas iseseisvussõdade ajal ühteviisi rõõmsalt talunaiste, kaupmeheprouade ja hertsoginnadega – lepliku naeratusega. Paljudel Venezuela abielumeestel oli olemas ka kallike. Kui Chávez käitub ihara Vabastaja moodi, leiti üheskoos muheldes, siis on see ju tore.
Miraflores küllastus sosinatest, aga vähesed teadsid midagi omast käest. Need funktsionäärid, kes tõepoolest midagi jagasid, kippusid olema tühjad kohad, kelle teadmised tulenesid mitte kõrgest ametipostist, vaid palee veidrustest, strateegilise asukohaga pesakesest, kirjutuslauast, mille juures juhtuti pidama delikaatseid vestlusi.
Carla töötas protokolliametis. Ta läks erru ega soovi oma pensioni ohtu seada, nii et tema nimi on muudetud. Ta rääkis: „Isegi enne Marisabelist lahutamist oli presidendil väga kauneid armukesi. Üks esimesi nende seas oli minu ülemus pressiosakonnast. Rohelised silmad, punased juuksed, kahvatu nahk, tore keha. Ma imestasin, kuidas keegi nii ilus võib olla nii inetu mehega, isegi kui see on president. Ma naljatasin ühel päeval selle naisega, et mees on küll halb armuke, sest naine ei näinud eriti hea välja. Boss puhkes lihtsalt naerma. Kui venetsueellannal on vilets armuke, siis ta muutub ju lohakaks. Juukseid ei läigi enam.” Carla oli 60. eluaastates, ent tal olid flirtivad maneerid, suitsune hääl ning eriti läikivad juuksed. „Enamalt jaolt nägi minu boss hea välja. Ta suhtus üritusse kirglikult ning nautis elu. Kui keegi juhtus tema autot varastama, siis järgmisel päeval anti talle uus. Kolleegid lugesid kokku, et presidendil oli 39 armukest, ning ütlesid, et tal leidub siin ja seal lapsi, presidendiga sarnase välimusega lapsi, aga ma ei tea sellest midagi. Ma tundsin üksnes La Locat (hullu), kes teda vanglas külastas, La Hermosat (iludust), tõeliselt rabavat argentiinlannat, ning ühe ministri tütart. Nad paistsid kõik rahul olevat, nii et äkki president on osav. Aga veel räägitakse, et kehv tantsija on kehv armuke. Ja see mees tantsida küll ei oska.”
3
ÜLEJOOKSIKUD
César García ei tabanudki täpselt ära, millal revolutsioon võtab uue ilme. Jämedast puuvillriidest püksid, saapad, lopsakad vuntsid, tugevad lühikeseks lõigatud küüntega käed, päikese käes kortsunud nägu. Ta ei hooli eriti poliitikast ega Caracasest, mis asub sadade kilomeetrite kaugusel ja on lausa teine maailm. Ta hoolib hoopis oma perekonnast, töölistest ja kariloomadest endale kuuluvas 580 hektari suuruses majandis, mis on Santa María nimeline kogum põlde ja karjaradu Barinase osariigi llano’s ehk tasandikul.
García oli Chávezi poolt hääletanud, et asjad saaksid uue hoo. Siinne viljakas rohtla võiks olla Lõuna-Ameerika viljaait, ent väljaränne oli elu teisale viinud. Aastakümnete jooksul olid talupojad müünud oma väikesed maalapid maha ning naftarikkuste ahvatluses kolinud mereäärsetesse linnadesse, loovutades maa vähestele jõukatele farmeritele, kes suutsid oma tohutuid valdusi vaid poolikult harida. Konarlikel radadel võis sõita tundide kaupa, üldse märkamata inimesi, kariloomi või põllutaimi. Saagikoristuseks palkasid farmerid väheseid saadaolevaid maatöölisi, et nad koguksid suhkruroogu, maisi, sorgot ning jahubanaani, siis läksid töölised oma hurtsikutesse ja vaesusse tagasi.
Rantšopidaja toetas Chávezi, kuna see materdas raiskamist ja vanu ettekäändeid. Pealegi oli tegemist omakandimehega, kes oli sündinud ja üles kasvanud Sabanetas. See aga oli García majandi lähikonnas paiknev päikesest kõrbenud linn, kus elasid sitked inimesed. „Viimaks,”