Comandante: Hugo Chaveze Venezuela. Rory Carroll
selline ebaõiglus hõõgus, ent ei kõrvetanud. Kuuba abiga üritasid vasakpoolsed radikaalid 1960. aastatel geriljamässu, mis aga kukkus avalikkuse toetuse puudumise tõttu läbi. Venezuela noor demokraatia, millele olid abiks naftatulud, hankis rahva leplikkuse valimiste ning almustega toetuste, töökohtade ja elamute abil. Vaestele osakssaavast pisukesest piisas nende passiivsena hoidmiseks. Ainsaks erandiks oli veebruaris 1989 toimunud Caracazo, mil madalad naftahinnad ja kasinusmeetmed tõid kaasa rahutusi, mille riik surus jõhkralt maha. Kui täis oli saanud kümme aastat stagnatsiooni, siis olid keskklass ja jõukad inimesed samavõrra tüdinenud kui vaesed ning kaks maailma, org ja künkad, ühinesidki mässulise kandidaadi Chávezi ümber.
Väljakujunenud eliit oli oma eelistes ja võimus nii veendunud, et pidas end võimeliseks comandante’t ohjeldama. Kandidaadina oli ta lasknud neil nii arvata. Esimestel võimuaastatel ei puutunud Chávez eliidi rikkust. Tema majanduspoliitika oli mõõdukas – ta meelitas välisinvesteerijaid ning asus isegi telekommunikatsiooniettevõtteid erastama –, nii et pettunud radikaalid süüdistasid teda neoliberalismis. Ent ta ründas metoodiliselt eliidi poliitilise mõju allikaid, saates laiali vana kongressi, vallandades kohtunikke, puhastades riigiasutusi. Pealekauba solvas ja häbimärgistas ta eliiti näiteks kui „haisvaid oligarhe” ja „ruigavaid sigu”. Mitte ükski president polnud eales niiviisi öelnud, ammugi mitte nende kohta, kes tundsid ennast riigis peremeestena. Rikaste nördimuskisa kajas üle terve oru. Miks me varem ei taibanud! Chávez on nii vulgaarne, nii toores. Eliit muutus närviliseks. See oli klassisõja keel. Kreoolidest esivanemad olid kartnud orjade ülestõusu ning nüüd oli järeltulijate kord künkaid silmas pidada, karta, et Miraflorese trummipõrin äratab barrio’d üles.
Mõistatuseks polnud mitte Chávezi rünnakud plutokraatide pihta – kui ta süüdistas neid riigi naftarikkuste röövimises, siis oli tal põhimõtteliselt õigus –, vaid keskklassi võõrutamine endast. Selgus, et comandante oskab välja vihastada mitte üksnes keskmikest rantšopidajaid, nagu César García, vaid teisigi, kes tema meelest seisavad progressil ees. Kui lapsevanemad ja õpetajad protesteerisid hariduses kavandatud muudatuste vastu – ajalooõpikud kirjutataks ümber ja sõjalist õpetust laiendataks –, siis kutsus ta neid isekaks. „Nad elavad päris hästi, üsna mugavalt,” rääkis ta 2001. aasta alguses kärarikkal rahvakoosolekul. „Uhke maja, uhke korter, ei mingeid muresid, nende lapsed käivad heades koolides ja sõidavad välismaale. Mitte keegi ei kritiseeri neid, ent osa neist ei taipa, et detsembris 1998 muutus midagi… Nad vaatavad kõikidele ülevalt alla, justkui oleksime meie ise kõigest pööbel. Jah, me oleme seesama pööbel, kes järgnes Bolívarile… Dekreet viiakse täide ja ma ise valvan selle üle.” Rahvasumm kohises ning ta õrritas keskklassi. „Tulge tänavale ja vaadake mind! Mida rohkem pori te minu pihta loobite, seda rohkem ma vastu viskan. Säärane ma olen.”
Mõnes küsimuses läks comandante oma esialgse toetajaskonnaga riidu, pelgamata vihatiraade ja solvanguid. Edukad ärimehed olid „vampiirid”. Katoliku piiskopid olid „võhiklikud, pahelised ja lausa perverdid… Neile on vaja eksortsismi, nii et kurat, kes neisse sisse läks, tuleb rüüde alt välja”. Kriitikud olid ussid, bandiidid, silmakirjatsejad, rikutud noored, sitakotid. Paleest tulvas lakkamatult solvanguid ja näägutamist. Oluline polnud mitte see, mida Chávez teeb, vaid tema sõnad. Ta tembeldas oma vastaseid ühtekokku escualido’deks, mis hispaania keeles tähendab kahvatuid armetuid olevusi. Vähesed taipasid, kuidas selles peitub oma meetod, kuidas vastandamine on tegelikult strateegia. Lõks. Suure suu taga oli nutikas, ettenägelik ja rafineeritud mõistus.
Luges see, mida Chávez ütles. Tema keelepruuk ja suhtlemisoskus olid meisterlikud. Ta mängis sõnadega: värskendas vanu, leiutas uusi, pani need kõlama ja torkama. Sõnad tekitavad vastukaja ning loovad uut reaalsust. Venezuelas põhjustasid sõnad vihkamist ja vastandumist. Chávezi ärapõlatud liitlased leidsid oma hääle ja asusid ise solvama. Nad marssisid läbi Caracase koos valjuhääldite ja loosungitega, hüüdes teda türanniks, diktaatoriks ja hullumeelseks. Nad tegid rassistlikku nalja, et mi comandante tähendab päriselt mico mandante’t, ahvipealikku. Nad tagusid kokku potte ja panne. Sellist protesti tuntakse cacerolaz’na ning see täitis linna kolinaga. Eraomandis ajalehed ja telejaamad – riigile kuuluva vähese meedia kõrval toona lausa koljat – paiskasid mürgise seguna välja faktilisi teateid, liialdusi ja valesid. Selline vihkamine vallandas võrdse suurusega, ent vastandmärgilise reaktsiooni vaeste, juhutööliste, teenijannade ja turvameeste tohutu armee poolt, kes armastasid Chávezi veelgi enam ja vihkasid neid, kes teda vihkasid. Kaks poolt põrnitsesid üksteist seesmiselt keedes ja taipamatult. Süütenöör oli põlema pandud.
Revolutsioonilises folklooris kuulus pärismaine nimi Guaicaipuro kahele väga erinevale mehele. Esimene oli kangelane, teine reetur. Kangelane oli sõdalane, kes ühendas Caracase oru hõimud esimeste Hispaania sissetungijate vastu. Ta polnud pelgalt kasiik, pealik, vaid guapotori, pealikute pealik. Guaicaipuro tappis või kihutas habemikke kullaotsijaid minema ning kaitses aastate kaupa oma esivanemate maid, innustades teisigi hõime vastupanule. Ent 1568 leidsid Hispaania väed Paracotoses tema onni üles, piirasid selle sisse ja süütasid põlema. Guaicaipuro tormas suitsu ja leekide seest välja ning, kellegi käest haaratud mõõk peos, viskus kallaletungijate vastu. Ta raiuti tükkideks. Chávez ülistas pealikku märtrina ning tellis pronkskuju, mis kujutas teda sihvaka lihaselise figuurina, kes sööstab võitlusse. Chávez nimetas 12. oktoobri, Kolumbuse päeva ümber pärismaise vastupanu päevaks.
Teine Guaicaipuro elas Bello Montes, kõrgete müüridega piiratud vaikses kenade majade ja korteritega asumis Baruta munitsipaliteedis, mis kannab esialgse Guaicaipuro poja nime. Kahhelplaatidega kaetud koridor, kus seisid ebamugavad antiiktoolid, viis kabinetti – väiksevõitu, hästi korrastatud tuppa. Ühelt seinalt vaatas suur sünge Bolívari portree. Teised seinad olid täis maakaarte ja raamatuid. Sisse tatsas bokser, kellele järgnesid chihuahua ja siis koerte peremees. Guaicaipuro Lameda oli 50. eluaastate keskel, keskmist kasvu, lopsakate vuntside ja pruunide silmadega. Lühikeste varrukatega triiksärk oli pistetud vöö alla tumesiniste teksade sisse, mis tundusid samuti triigitud. Lameda lõi kannad kergelt kokku, surudes ühtlasi tugevasti, lausa pigistades minu kätt. Tema juures mõjus rabavalt kiilas ja terav munakujuline pea.
Käes oli märts 2011. Kümme aastat varem oli Lameda olnud Chávezi palee malelaual tähtis nupp: ratsu, kes peab rindejoonest üle hüppama ja opositsiooni matistama. Mõnda aega tegi Lameda, nagu kästud. Siis juhtus midagi ning pöördelisel hetkel vahetas ta poolt. Chávezi esimesel kolmel aastal oli Lamedale kuulunud aukoht kohe trooni kõrval. Tema seljapööramine tähistas hetke, mil vihkamine nakatab mõlemad pooled lausa sõgeda hoolimatusega ning kastab revolutsiooni verre ja valedesse.
Pool riiki paistis arvavat, et Lameda koht on vanglas, teine pool austas teda kangelasena. Lameda hääl kandis endas kindrali autoriteeti, kes ta oli kunagi olnud. Ajuti kargas ta püsti, et vaadata mõnest toimikust järgi – kõik kahes eksemplaris ja laitmatus korras –, nii et mälestused püsiksid kronoloogilises järjekorras.
Lameda rääkis, et isa andis talle nime pärismaalasest sõjamehe järgi, kes kunagi orus võitles. Lameda isa, armeeohvitser ja naftatööstur, pärandas pojalegi kire sõjanduse ja arvude vastu. Kui Lameda astus 1971. aastal sõjaväeakadeemiasse, siis märgati tema sobivust haldusametniku rolli ning talle õpetati logistikat ja rahandust. Mõnda aega kulges Lameda tee lähestikku ühe aasta noorema kadetiga, seltsiva kõhna llanero’ga, kellele tasandikuelanikuna meeldis jutustada ja naljatada. „Me polnud lähedased. Meil olid erinevad huvid. Chávezile läksid korda sport ja teater. Ta lavastas alatasa näidendeid ja üldse etendusi. Korra oli meil väljas sõjamäng ning tema pandi seda juhtima. See paistis rohkem teatrietenduse kui sõjaväelise harjutuse moodi. See ei meeldinud mulle.” 1980. ja 1990. aastate alguses nägid Lameda ja Chávez põgusalt üksteist Fuerte Tiunas, sõjaväe avaras peakorteris Caracases, ent Chávez ei üritanudki targu oma reeglitest piinliku hoolega kinnipidavat kolleegi vandenõusse kista.
Ilmselt pidas Chávez Lameda võimetest lugu, kuna varsti pärast 1998. aasta valimisi palus ta Lamedal, nüüdsel brigaadikindralil ja kaitseministeeriumi eelarvedirektoril, hakata riigieelarve keskameti direktoriks.