Põrgupõhja uus Vanapagan. Anton Hansen Tammsaare
olid kõik nõus: ei põrguteel ole jälgi, mine otseteed või haua kaudu. Isegi kui läheksid enne taevast läbi, ikkagi puuduvad jäljed. Sellepärast lõpetati seks korraks juurdlus. Küsimus oli veel selles, kas Jürka ja Juula vahistada või mitte. Lõpuks otsustati nad vabadusse jätta, sest Antsult ja teistelt inimestelt nende kohta saadud teated lasksid arvata, et kuigi asjal on kuritegevuse maik, ometi on vaevalt keegi kurja teinud. Pealegi, Jürka pidi ju Antsu juurde minema ja seal võidakse talle silma peale lüüa, kuni kogu loos jõutakse ehk selgusele. Juula aga oma kahe väikese lapsega ei lähe Põrgupõhjalt talvekülmaga kuhugi, iseasi kui tuleb kevade oma sooja vihma, värske rohu ja leigete tuultega. Kuid seks ajaks on ehk juba kõik selge, lumi annab oma saladused välja.
Muret tegi veel lahtine haud surnuaial. Mis sellega? Kas peab tühja kirstu sinna tagasi panema ja ta siis kinni ajama? Peab seda ehk tegema ilma kirstuta või peab haua lahti jätma kuni kevadeni, kus kogu asi ehk selgub? Vagad inimesed arvasid, et kirst tuleb uuesti hauda panna ja haud kinni ajada, sest kirstule on ju nagu kord ja kohus kella löödud ning pühakirja sõnadki peale loetud, mis siis veel. Pühitsetud kirst kõlbab ainult pühitsetud mulda, ei kuhugi mujale. Aga teised ütlesid, et kui kellalöömine ja kirjasõnad pühitsesid kirstu, siis pühitsesid nad ka selle mulla ja kivid, mis asendasid laiba – mulla ja kividki peab siis kirstu jätma. Sellele väideti vastu, et mulda ja kive ei või kirstu jätta, sest nendega on ja oli pettus ja pettuse peab pühitsetud maalt eemale hoidma. Kuid nüüd küsiti: kas pettust võib ja tohib veel pettuseks lugeda, kui ta on pühitsetud? Sest mitte ainult kirstule ei löödud kella, vaid ka mullale ja kividele, mis kirstus. Siin ei leidnud vagad inimesed enam üksmeelset vastust, ja et asja õieti otsustada, pidi suuri raamatuid lugema ja uurima. Et aga ka pühade raamatute arvamused lahku läksid, siis võttis kogu küsimuse lahendamine palju aega.
Sellepärast otsustas politsei: haud lahti jätta, kate peale panna, et mõni kogemata sisse ei kukuks ega oma kaela või muid ihuliikmeid murraks; kirst ühes mulla ja kividega asitõendusena ametivõimude valdusse.
Nõnda oli asjal seks korraks lõpp. Aga kevadel sai ta uue käigu, sest Põrgupõhja metsast leiti mõned kondid, mitte ühest kohast, vaid laialipillatult. Kondid korjati kokku ja anti asjatundjaile uurida, et mis kondid need on, kas inimese või looma, ja kui inimese, siis – kas mehe või naise, noore või vana. Aga asjatundjail kerkis kõigepealt küsimus, misaegsed need kondid on ja kas üheaegsed, ning kui mitmeaegsed, siis – missugused vanemast ja missugused uuemast ajastust pärit? Ja kui kuuluvad eri ajastuisse, siis – kui pikaks tuleb ligilähedaltki arvata nende vahet? Sellele ajalisele küsimusele seltsis oluline: kui kondid kuuluvad kas kõik või osaliseltki loomale, siis – mis loomale? Kas nad üldse kuuluvad samale loomale, ja kui mitmele, siis missugune missugusele? Peale selle – kas isasele või emasele, vanale või noorele, umbes kui vanale ja noorele. Tähtis oleks ka kindlaks teha, kas kondid on kogu aeg vaba õhu käes viibinud või on nad teatud ajavahemiku mullas olnud, kust nad seletamatuil põhjuseil uuesti päevavalgele kerkinud? Alles pärast nende ja paljude teiste uurimistöil kerkivate lisaküsimuste otsustamist võisid asjatundjad ametiasutusile oma arvamust avaldada.
Jürka ei saanud kontide loost midagi aru, kuigi tema ja Juula, lapsed süles, käisid ühes teistega neid otsimas. Jürka arvates polnud kuidagi võimalik, et Lisete oleks enne oma kondid mööda metsa laiali pildunud, kui ta läks põrgu. Kuidas ta siis ilma kontideta sai minna?!
Asjatundjad tegid oma töö põhjalikult, ja nagu sellisel korral sagedasti, töö tulemused erinesid väga. Õieti polnud ainustki küsimust, milles oleks suudetud samale arvamusele jõuda. Selleks aitas eriti kaasa asjaolu, et igal asjatundjal oli oma eriline aines, mis teda eelkõige huvitas. Näiteks: keegi, kes leidis, et kondid on sedavõrd puretud, et raske on nende kohta üldse midagi kindlat öelda, katsus selgitada – kes on neid konte purenud – karu, hunt, koer? Lisaks: kas ehk need kondid pole mitme looma hammaste vahelt läbi käinud ja kes pures neid esimesena, kes viimsena? Teine asjatundja, kes nägi kogu maailma probleemi toitlusküsimuse ratsionaalses lahenduses, katsus kontide päritolu selgitada sellega, et püüdis kindlaks teha, mis toitu kontide omanik peaasjalikult oli tarvitanud. Pikkade vaidluste ja väitluste tulemuseks oli asjatundjate kokkuleppe-arvamus, mis ei sobinud ühegi üksiku arvamusega, seistes nende kõigiga ilmses vastuolus. Üks asjatundja jäi kõigis küsimusis eriarvamuse juurde. Nõnda esitati asjatundjate töötulemus ametiasutusile ja need jõudsid selle põhjal otsusele, et leitud luud-kondid on tõepoolest inimese omad, kes olnud vähemalt keskealine. Sellele lisati: kuigi pole saadud kindlaks teha, kas leitud kondid mehe või naise omad, ometi peab asjaolusid arvestades järeldama, et nad võivad kuuluda ainult naisele.
Nõnda oli üks küsimus lahendatud: Põrgupõhja perenaise luud olid leitud ja nad võis kivide ja mulla asemele puusärki panna, puusärk hauda lasta ning haud kinni ajada. Sellejuures tõusis vagadel küsimus: kas kontidele peab uuesti kella lööma, kas uuesti «Mullast oled sa võetud ja mullaks…» ning need teised sõnad lugema? Kas ei piisa sellest, et nad pannakse kirstu, mis on saanud juba kellahelina ja kirjasõnad? Aga selle küsimuse otsustas Jürka Juula nõuandel ruttu: ta laskis kellad uuesti helisema panna ning lugeda ja laulda, kuigi oli veendunud, et leitud kondid pole Lisete omad. Ta tegi seda selleks, et ometi kord asjaga ühele poole saada.
Ametiasutuste seisukord oli raskem. Kontide kuuluvuse küsimus oli küll lahendatud, aga otsustamist nõudis ka teine küsimus: kuidas oli kadunud Põrgupõhja perenaine surnud ja kuidas olid tema luud-kondid sattunud metsa? Asi oli mitmeti väga kahtlane, aga temal oli ka tunnuseid, mis lasksid oletada kõige loomulikumat süütust. Sest kas võis tõenäolikuks pidada, et kaksikutega rase naine, nagu Juula, paar nädalat enne mahasaamist hakkaks vägivalda tarvitama teise naise suhtes, kelle abi ta ise varsti nii hädasti vajaks? Ja peale seda minna mehe järele – rahulikult, nagu kõik kinnitavad – ning lasta sel lauakandam selga võtta ning see kilomeetrite taha viia, et näidata – laipa ei ole? Uskumatu! Iseasi, kui nad mängisid mehega algusest saadik kokku, see oleks hoopis iseasi, aga selleks pole andmeid. Sellepärast oli ainuke õige – asi lõpetada.
V
Samal ajal, kui Jürkal ja Juulal oli tegemist sellega, et Lisete oli peale surma otseteed põrgu läinud, tõusis uus häda. Jürka tahtis nimelt oma esimesed kaksikud kirja panna ja läks selleks uuesti õpetaja juurde. Tema ei tahtnud, et nendega sünniks ühel ilusal päeval samuti, nagu sündis Jürka endaga – lähed õpetaja juurde, seisad tema ees elavalt oma kahel jalal, aga sulle öeldakse, et sind ei ole, hingekirjas ei ole. Jürka tahtis, et tema lapsed oleksid hingekirjas, nii et ta teaks – neil on hing. Sellele viimasele pani Jürka väga rõhku, sest ta tahtis õndsaks saada ja lootis, et ka tema lapsed saavad õndsaks, kui neil on hing.
«Aa! Põrgupõhja Vanapagan!» hüüdis õpetaja Jürkale juba enne vastu, kui see jõudis teretadagi. «Nüüd ma juba tunnen sind. Tuled just õigel ajal, mul on sinuga asja.»
«Ei, minul on õpetajahärra juurde asja,» ütles Jürka. Aga pastor ei võtnud tema sõnu nagu kuuldavakski, vaid rääkis edasi:
«Tahtsin sulle juba järele saata, aga tuled nagu kutsutud. Kuule, mis on õieti sinu hingekirjadega – ma mõtlen, sinu enese ja su kadunud naise hingekirjadega? Sa ütlesid mulle esimene kord, kust sa oma naisega pärit, aga kui ma sealt järele küsisin, siis vastati mulle, et ei sind ennast ega sinu kadunud naist seisa seal hingekirjas.»
«Mu eit on ju surnud,» ütles Jürka, et midagi öelda.
«Mis sest, et surnud, aga hingekirjas võiks ta ikkagi seista, sest hing ei sure, tema on igavene. Aga hea küll, olgu sinu kadunud naisega kuis tahes, jätame surnud rahule, nagu sa soovid, sest nende hingekirju peetakse taevas…»
«Hingede hingekirja peetakse taevas,» lausus Jürka pastori sõnade vahele.
«Väga õige: hingede hingekirja peetakse taevas,» kordas pastor nõus olles. «Aga kuis on sinu enese hingekirjaga, sina ju elad alles? Sinu hingekiri peab maa peal olema, sest sa ju ise oled alles siin.»
«Olen siin ja mul on lapsed, nii et…» lausus Jürka, et juttu pisut ka oma asja poole juhtida. Aga selle asemel ütles õpetaja:
«Kas sa ei näitaks veel kord oma isikutunnistust. On ta sul kaasas?»
«Kaasas,