Põrgupõhja uus Vanapagan. Anton Hansen Tammsaare
teine lehm, sellepärast.»
«Tõsi ta on, juba teine,» nõustus Lisete. «Aga mis mina siin küll üksi peale hakkan! Kass tahab karjatada, põrsas sööta, lehm ja lammas metsa ajada. Ja kes lööb karu maha, kui murrab lehma?»
«Eks tule Antsu juurde mulle järele, mis muud.»
«Ja sa arvad, et karu ootab nii kaua?»
«Küllap ootab, kui lehm näsida.»
Nõnda nende elu algaski nüüd: Jürka oli aina Antsu juures tööl ja eit kopitses üksinda kodus. Oma töö tegemiseks leidis Jürka mahti ainult öösiti ja pühapäeviti. Sellest hoolimata arvas Ants, et Jürka tööst üksi ei jätku võlgade tasuks ja et vahetevahel peaks ka eit appi tulema. Aga see oli võimatu, sest polnud koduhoidjat või nagu Lisete ütles: polnud, kes karjataks kassi. See küsimus pidi siiski lahenema ootamatul viisil. Ühel päeval ilmus Põrgupõhjale nimelt Kase minia, kellelt Lisete kassi saanud, ja tahtis selle tagasi saada.
«Ämm sõimab mind hommikust õhtuni kassivargaks,» seletas ta. «Oleks veel hobusegivaras, aga kassivaras, kus selle häbi ots!»
«Kust ämm teab, et sina kassi talt üle lõid?» küsis Lisete.
«Ega ta tea, arvab ainult.»
«Noh, ja kui viid kassi tagasi, siis saabki teada, et sina.»
«Ma viin ju salaja.»
«Mina kassi ei anna,» ütles Lisete. «Nõua või kohtuga. Kohtus ka ei ütle, et ta sinult sain. Salgan kõik maha, tee mis tahes. Las ämm sõimab, ega see konti riku. Ütle talle, et mul on sihuke hall, nagu oli teilgi, las ta tuleb järele, küll ta siis kuuleb, kust ma oma kassi saand.»
«Mind sa välja ei anna?»
«Ega ma loll ole.»
«Head päeva siis!» hüüdis minia ja kargas üle aia metsa. «See ämma pärast,» ütles ta seletuseks, «pärast tuleb tee peal vastu.»
Paari päeva pärast oli ämm Põrgupõhjal.
«Mis küla pool ka kuulukse?» küsis Lisete peale teretamist.
«Kuulukse, et meie kassipoeg on varastatud ja et just niisuke hallivöödiline olla Põrgupõhjal.»
«Kas niisuke, nagu mul süles või?»
«Just niisuke, nii et see ongi meie oma.»
«Ah ilmas siis rohkem niisukesi ei ole või?»
«Miks ei ole, aga kust sina selle said?»
«Ma ei saanudki. Ise tuli.»
«See kassipoeg tuli ise siia Põrgupõhja?»
«Ega ta siis üksi tulnd,» seletas Lisete. «Ühes emaga.»
«See on vale!» hüüdis ämm. «Kus on see ema?»
«Nagu ta tuli, nii ka läks. Leidis pojale paiga ja tegi ise sääred. Aga võib-olla murdsid teise rotid või karu. Näe, karu murdis meil lehma, miks ta siis kassi murda ei või, andis kord käpaga ja oligi valmis.»
«Ütle parem, millal minia tõi selle kassipoja siia?» küsis ämm.
«Misuke minia?» küsis Lisete vastu.
«Ah seda sa ka ei tea?! Ei mäleta enam, kes seda kassipoega sulle pakkus? Kui sa teaks, mis inimeseloom see on! Su oma silma all petab su läbi, su oma näppude vahelt kisub sul asjad käest. Mis nende meeste arus küll on, et just niisukesed meeldivad. Ja mis minu pojast küll saab, kui mind enam ei ole valvamas! Usu või ära usu, aga ma ei leia enam ööl ega päeval unerahu, aina käin ja löön silma siia ning sinna. Ometi kaovad asjad, tee mis tahes. Kui ma ometi kätte saaks, millal või kuidas ta selle kassipoja siia tõi!»
«Kase ema, nüüd süüdistad oma miniat asjata; tema näib sul küll heake olema, aga kassipoega pole ta siiski siia toond.»
«Aga kuhu see kassipoeg siis sai, tule jumal appi!» hüüdis ämm.
«Teil ehk ka rotid siginend nagu meilgi, need murdsid ära.»
«Ega hullu tea,» lõi ämm kahtlema. «Aga mina pole mitte neid tähele pand. Ja sina võid oma hingeõnnistuse juures vanduda, et see kassipoeg on ise tulnd?»
«Selle kassipoja eest võin ma küll oma hingeõnnistuse anda,» vastas Lisete. «Tuli teine ise ühes emaga, kust, ei tea, ja kuhu sai ema, ka ei tea.»
Aga kuigi Põrgupõhja eit andis kassipoja eest oma hingeõnnistuse, ometi ei suutnud Kase vanaperenaine teda uskuda, sest tema süda kipitas oma minia pärast ja kõik, mis maailmas läks viltu või tema tahtmise vastu, pidi olema minia süü läbi sündinud. Veel värava tagant tuli ja õue tagasi, et Lisetet usutleda ja kassipoega temale pakkuda, ainult ütelgu, et minia on ta toonud. Aga Lisete vastas:
«Ma andsin juba oma hingeõnnistuse selle eest, et minia pole kassipoega toond, ainult et ta tal õues käes oli, seda ma nägin, rohkem ma ei tea, küsigu või jumal ise.»
«Jumala enda käest peabki küsima,» ütles ämm. «Tean vaga kaardimoori, kes enne laual käib ja palvetab, kui kaartidelt küsib ja jalgade vahelt vaatab, sinna lähen ma nüüd, sest seda asja ma nõnda ei jäta. Mis inimene külvab, seda tema peab ka lõikama.»
Ütles ja läks. Lisete aga kallistas ja sussutas kassipoega oma suu juures ja rääkis:
«Kuulsid, sa nirukene, et ma oma hingeõnnistuse sinu eest andsin? Aga sinu õige hind on ainult sukanõel. Nii et minu hingeõnnistusel on sukanõela väärtus. Sellest sa näed, kuis ma sind armastan.»
III
Põrgupõhja rahva elu läks kibedamaks, sest kevadine tööhoog kasvas. Ants nõudis antud loomade ja materjali kiiremat tasumist, muidu ähvardades kõik tagasi võtta. Et tasumine sündis teoga, siis tuli Vanapaganal tööjõust nappus kätte. Aga ka siin leidis nõukas Ants abi. Ta ütles:
«Pead endale sulase kauplema, mis muud. Aga ole kokkuhoidlik, palka ainult poiss eidele koju abiks, nii et ise võid siis täiesti mind tasuda. Eks pärast näe, kuis saab; kui vaja, kaupled ka tüdruku, nii et oleks täis pere – peremees, perenaine, sulane ja tüdruk.»
«Karjane puudub,» arvas Jürka.
«Enne kari, siis karjane,» õpetas Ants. «Ei ühele lehmakiitsakale, lambatallele ja kassipojale või karjast pidada, nälga jääd nõnda.»
«Küllap vist.»
Nõnda siis kauples Jürka endale sulase, kes läks tema oma põllulappi tosima, ise aga jäi Antsu orjama, nagu oleks hakanud tema sulaseks. Küll mõtles ta sulase panna Antsule hobuse- ja lehmapäevi tegema ning muudki saadud majavara tasuma, aga see sellega ei nõustunud, seletades:
«Sina said lehma ja hobuse, sina ise ka oma tööga tasud, nõnda on kord ja kohus.»
Polnud parata, Jürka jäi ise Antsu juurde, sulane siis tema eidega Põrgupõhjale, nagu oleks see tema, mitte Jürka eit. Ja nõnda kadusid päevad ja nädalad, ilma et Jürka oleks õieti teadnudki, mis sündis Põrgupõhjal. Või kuigi ta midagi sealtpoolt kuulis, siis rohkem Antsu suu ja silma läbi, sest sel oli asja luusimiseks ka Põrgupõhja kandis. Viimaks ei saanud ta suure rahutuse pärast muidu, kui pistis südaöösel Põrgupõhja. Aga kui ta tahtis uksest sisse minna, oli see kinni. Jürka koputas, ja kui keegi ei tulnud avama, murdis ta ukse eest maha. Samal silmapilgul, kui tema astus tuppa, lipsas sulane läbi akna välja. Jürka tahtis talle järele, aga aken oli tema tarvis liiga väike. Vihaga mõtles ta aknaaugu suuremaks murda, aga õigel ajal tuli aru pähe, et tühipalja sulase pärast maja lõhkuda ei maksa. Ta läks üle purustatud ukse põgenejale järele, aga see oli vahepeal juba metsa lidunud, sellepärast pöördus Jürka tuppa tagasi, kus astus eide sängi ette. Eit magas. Eit magas õndsa und.
«Vanamoor!» hüüdis Jürka, nii et toaseinad värisesid.
«Vanamees, sina kallike!» hüüdis Lisete ärgates nii õrna häälega, nagu seda Jürka veel kunagi varem polnud kuulnud. «Ma nägin just praegu sinust unes, et tulid suure musta täku seljas, täkk norskas suitsu ja tuld.»
«Mis