Ruubeni liblikad: Jordan. Kiiri Saar
päeval jälle koolis, elus ja terve nagu varem… ja ei vaadanud järjekordselt minu poolegi.
Ma ei suutnud enam isegi mõttes naerda – see oli juba narruseni haige. Olin näinud mitmeid Hollywoodis toodetud jabura sisuga filmei, kuid nüüd näisid asjalood nõnda, nagu oleks ma vastu omaenese tahtmist sattunud mingi absurdse musta komöödia peategelaseks. Midagi nii nõmedat ei saanud ju ometi päriselt juhtuda, ükskõik kui segi peast ma siis parasjagu ka olin.
Tegelikult läks kõik veel hulga hullemaks.
Ema tuli õhtul taas hilja, poole kaheksa paiku, ja jäi mind sünge näoga silmitsema, just nagu oleks äsja teada saanud, et olen panga tühjaks röövinud ja kõik tellerid külmavereliselt maha kõmmutanud.
Ta pruunikaskuldsetesse silmadesse vaadates teadsin korraga, mida ta mulle öelda plaanib. Olin mõelnud sellest koolis iga tunni ajal, suutmata hetkekski õppetööle keskenduda. Kaalunud mõttes läbi iga pisidetaili, mis minuga viimasel ajal oli juhtunud, ning karm tõde seisis otse mu silme ees – Janne oli jäänud haigeks pärast seda, kui oli minuga seksinud. Järelikult oli mul midagi viga. Need veidrad mõtted ja teravnenud meeled viitasid ilmselgelt ühele. Mul oli mingi ravimatu haigus, olin HIV positiivne või midagi veel märksa hullemat.
Pöörasin pilgu ema silmade vangistavast haardest mujale ja põrnitsesin sõnatuna akna taga laiuvat pehmet hämu, teadmata, mida kogu olukorrast üldse arvata. Saatsin pilguga puuladvas tuule käes kiikuvat varest ja olin täis ebamäärast lootust, et ehk suudab emps mu salapärasest tõvest siiski terveks ravida. Ja kui mitte, siis on ehk Jannel vähemasti mingi kergem vorm, kuna ta paranes nii kiiresti. Nüüd, kus ma enda meelest tõde teadsin, tundsin mõningat kergendust. Kahtlemata oli see märksa parem lähtepositsioon kui teadmatusest hulluks minna.
„Kallis laps, ma pean sulle midagi rääkima,” ütles ema lõpuks talle mitteomasel toonil ja ilmel, mis mulle arvatavasti muretki oleks valmistanud, kui ma juba ise tõde ära poleks jaganud.
Vares saputas tiibu ja lendas tüdinud moel minema, justkui oleks temalgi kogu sellest jamast kõrini. Kinnitasin pilgu taas ema silmadesse, manasin näole kindlameelse ilme ja valmistusin tõde vastu võtma. Jajah, lase aga tulla, ma tean seda isegi, mida sa mulle öelda tahad, mõtlesin endamisi. Sa ei üllata mind enam millegagi.
Aga kohe sai selgeks, et ma eksisin. Eksisin kõige koletumal, kõige rängemal kombel. Sest tõde ise oli oma jõhkruses veel märksa hullem. Seesugune, mille peale ma oma kõige jõletumas unenäoski tulla poleks osanud.
„Ma tean, et sa nägid mind, kui ma väljas terrassil seisin,” lausus ema korraga, kuigi ma ei mõistnud, miks ta praegu sellest räägib. Ma ei suutnud tabada ta kummaliste joogaharjutuste ja enda haiguse vahel vähimatki seost.
„Ma lootsin, et ei pea sellest sulle kunagi rääkima, aga nüüd on asjalood pisut teised,” jätkas ema, toon kraadi võrra murelikum ja ebakindlam kui ennist.
Ta tegi lühikese pausi, hõõrus piinatult meelekohti ja vaatas hajameelsel pilgul enda ette. Pikk kurd ta kulmude vahel kasvatas minus käärivat ebamäärast rahutust. Mõne aja pärast näis emps end siiski kokku võtvat. Ta laup silenes, ilme muutus taas otsustavaks, pilk kleepus uuesti mu näole ning ta jätkas vapralt:
„Ilmselt pole seda enam mõtet saladuses hoida, et ma kohtun aeg-ajalt terrassil ühe väga erilise olevusega. Kellegagi, keda olen eluaeg südamest armastanud.”
Jajah, Tammeti vaimuga, jube lahe, kas pole? mõtlesin ülima irooniaga.
Ema kõhkles ja mulle tundus, et ta tunneb end millegipärast väga ebamugavalt. Mõnda aega kaaluvalt välisust silmitsenud, sõnas ta korraga vaiksel võõral häälel:
„Ma arvan, et sul oleks viimane aeg saada tuttavaks oma isaga.”
Järgmisel silmapilgul, nagu mingis kõige veidramas seebikas, avanes justkui režissööri märguande peale uks ning kaadrisse ilmus uus tegelane. Teda mõõdetud sammul lähenemas nähes läksid mu silmad jahmatusest pärani ja ma kaotasin kõnevõime.
Uksest astus sisse mu isa – elus ja terve, särav naeratus näol, just niisama kena, päevitunud ja mehelik, nagu ma teda mäletasin. Kui ma esimesest jahmatusest lõpuks toibuda suutsin ja tulijat pisut hoolikamalt uurisin, siis mõistsin, et ta oli veidi noorem kui mu ajju talletunud mälupildil. Arvatavasti oli hauas lebamine papsile üksjagu noorendavalt mõjunud.
Hoolimata esialgsest enesesisendusest kõikvõimalike ootamatuste suhtes kõigutamatuks jääda, taganesin kohkununa mitu sammu. Minus ei pesitsenud mingit soovi vaimudega läbi käia.
Tulija särava naeratuse vastu umbusku tundes polnud mul korraga vähimatki kahtlust, kes selle kõige taga oli. Neetud Eliis oma trikkidega! Tema nõiajutte olin lapsepõlvest saati piisavalt kuulnud, aga muidugi poleks ma elu sees arvata osanud, et ta on võimeline surnu ellu äratama.
Isaks nimetatu kandis musti, hästi istuvaid teksasid ja tumeda granaatõuna tooni nägusat triiksärki. Ta naeratas mulle rõõmsalt ja kõndis sundimatul sammul otse minu poole. Kattusin jääkülma higiga ja lootsin salamisi, et ehk pole tal kavatsust mind sealsamas ära kägistada.
Kuid selle asemel sirutas see neetud vaim hoopis käe välja ja sõnas maheda lahkusega:
„Tere poeg, rõõm sind lõpuks ometi silmast silma näha.”
Käepigistus oli tugev ja kindel, sarnanemata vähimalgi määral kummituse omaga. Ta naha sooja puudutust tajunud, võpatasin instinktiivselt ja mõtlesin poolsegasena, et kui papsil oli mingil imekombel tõepoolest õnnestunud ellu ärgata ja end hauast välja kaevata, miks ta siis ometi emal nii kaua norutada oli lasknud ja juba varem ei tulnud? Muidugi sain sealsamas aru, kui totter mu mõttekäik oli. Sellised asjad ei saanud võimalikud olla, kui väga me neid ka ihkasime.
„See ei ole Tammet,” teatas ema mulle kummalisel poolsosinal, milles segunes elevus ja kartus. „See on Ruuben ja ta on pimedusedeemon. Sina oled ta poeg, samasugune pimedusedeemon nagu temagi.”
Säärast inimmõistusele arusaamatut avaldust kuuldes ei taibanud ma muud tarka teha, kui jõllitasin neile mõlemale juhmilt otsa, kui nad mu vastas seisid ja varjatud pinevusega mu reaktsiooni jälgisid. Nad tundusid selge mõistuse juures olevat ja hoolimata pisut ärevil ilmetest püsis mõlemal püüdlik õnnesegune naeratus näol. Kogu situatsioon tundus kokkuvõtvalt nii jabur, et lõpuks ei osanud ma muud teha kui ogaralt naerma pahvatada.
„Einoh, tore lugu küll,” kõõksusin kähedalt ja irooniliselt.
Panin naeru kogu oma nördimuse selle absurdse olukorra üle, millest ma enam sottigi ei jaganud.
„Ma saan aru, et see uudis on sulle natuke ootamatu,” püüdis ema kaastundest kantuna viisakalt mu enesevalitsuse kaotust ignoreerida ja ootas rahulikult, millal ma viimaks lõpetan.
Aga ma ei kavatsenudki lõpetada, kaugel sellest. Mu naer muutus pikapeale üha hüsteerilisemaks, pannes tondi kulmu kortsutama ja mind ennast lõpuks arvama, et ma ei suuda enam iial lõpetada.
Viimaks pani ema oma pehme käe mu õlale ja sõnas vaikse etteheitega:
„Lõpeta, palun, Jordan, see pole sulle hea, kui sa niimoodi endast välja lähed.”
„See pole hea?” kordasin arulageda papagoina. „See on muidugi ülihea, et minu kallal pidevalt mingit lolli nalja tehakse!”
„Missugust lolli nalja?” Ema hääl oli haavunud.
Lasin emal end nagu poolemeelse sandi söögilaua taha istuma talutada, peamiselt seetõttu, et mul polnud korraga aimugi, mida enda ja kogu olukorraga peale hakata.
Nad istusid minu kõrvale – ema ja see paganama vaim – ning jäid mind pingsa pilguga puurima, just nagu viibiksin eliitkooli sisseastumiskatsetel. Olin üksjagu teadlik ka Berniikest, kes kogu selle haleda tragikomöödia vältel uudishimulikult trepi käsipuul kõõlus, kuid lähemale ei tulnud. Ilmselt oli tal sealgi piisavalt lõbus.
Pärast sajandipikkusena tunduvat vaikust avas kummitus suu ja hakkas vaiksel sisendaval häälel, mis tekitas minus aina suurenevat trotsi, rääkima:
„Ma