Ruubeni liblikad: Jordan. Kiiri Saar
Eliis ema mingisse kahtlasesse maagiasse tõmmanud. Nina püüdlikult ajakirjas, keerasin uue lehekülje ja ootasin rahulikult, millal mu veidraid tegusid korda saatev esivanem ülestunnistusega lagedale tuleb. Kuid paraku tuli mul tõdeda, et emps ei kavatsenud mulle mingeid selgitusi anda. Selle asemel vahtis ta mind hoopis niimoodi, nagu oleks ma mingi tont või midagi sootuks hullemat. Tajusin ta rahutut, uurivat pilku oma näol ja mul hakkas ebamugav. Tõstsin viimaks silmad ja põrnitsesin pahasena vastu.
„Väljas on päris jahe, mis?” ütlesin lõpuks esimese asja, mis mulle pähe turgatas.
„Jahe?” kordas ema hajameelselt. „Küllap vist. Ma ei märganudki.”
Ema silmitses mind veel tükk aega, pruunikaskuldsetes silmades välgatamas midagi seletamatut. Viimaks tuli ta minu juurde ja kallistas mind, just nagu püüaks lohutada.
„Oh, Jordan, mu armas laps!”
Tundsin ta pisaraid oma näole pudenemas ja kõik muutus üha segasemaks. Lõpuks lasi ema mu lahti, pühkis peopesaga rutakalt üle põse ja kõndis trepist üles ilma vähimagi selgituseta, mille põrgu pärast ta mulle üldse kaasa tundis.
Korraga sai mul kõigest villand. Tundsin end nagu idioot, keda kõik olid ühtäkki hakanud kohtlema nagu katkutõbist või nõrgamõistuslikku. Haarasin nagist jope, esikulaualt rahakoti ja autovõtmed ning lasin uksel enda järel kinni kolksatada.
Mu uhiuus tumesinine Lexus – empsi suurejooneline kingitus mu viimaseks sünnipäevaks – ootas mind truu teenrina värava taga. Millegipärast oli ta esiotsa tahtnud mulle kangesti vesihalli tooni autot kinkida, aga minu meelest oli see nõme värv, kahvatu ja ebamäärane. Mulle meeldisid sügavad ja jõulised toonid ning viimaks jäi ema leplikul moel tumesinisega nõusse. Lõppude lõpuks ostis ta auto ju siiski mulle, mitte endale, ja oli selleks liigagi järeleandlik, et oma eelistustega pinda käia.
Üle vihmast libedate kõnniteeplaatide väravast välja tuhisedes tundsin põgusat kergendusesööstu, et ma polnud autot veel garaaži ajada jõudnud. See võimaldas mul kiiresti ja valutult lahkuda, enne kui keegi mulle murelikult järele joosta ja võtmed süütest ära krabada oleks jõudnud.
Lexus võttis mõne hetkega sada kümme sisse ja mu jalg püsis raskelt gaasipedaalil. Surusin end vihaselt vastu istme nahast seljatuge, kannustatuna ainsast soovist – olla eemal paigast, kus kõik mind üha enam hulluks ajas. Ma ei suutnud enam viibida ühes klassis värviliste papagoide ja tüdrukuga, kes mind mingil mõistetamatul põhjusel enam ei armastanud; värve ja kuju muutvate sõpradega; ühe katuse all õega, kes minult iga paganama viie minuti tagant küsimas käis, ega ma juhuslikult ta iPodi, telefoni, tahvelarvutit või tont teab mida seitsmekümne neljandat asja nägema ei ole juhtunud; ega emaga, kes mind mingil arusaamatul põhjusel haletses.
Mul polnud õrna aimugi, kuhu ma suunduda kavatsen, aga olin täis ebamäärast lootust, et küllap suudan selles pikapeale selgusele jõuda. Mu ümber laius rusuv õhtune pimedus, mis pani mu sisimas soovima, et see mu endasse neelaks, nii et ma enam eales ei peaks kokku puutuma niisuguste nõmedustega, millega mind viimasel ajal oli kostitatud. Kilomeetrid kadusid, aeg venis edasi ja pikapeale suutsin pisut rahuneda ning käte krampliku haarde rooli ümber natuke lõdvemaks lasta. Lülitasin automaki tööle ja lasin salongi Green Sun’i mahedatel helidel üle ujutada.
Viimaks, kui väsimus täiega võimust võttis ja silmad hoolimata meeleheitlikest katsetest ärkvel püsidata vägisi kinni vajuma hakkasid, taipasin, et edasi sõita pole kuigi mõistlik, kui ma just üle katuse käia ei taha. Peatusin Elva kandis ja üürisin toa esimeses motellis, mis mulle tee ääres silma hakkas.
Hommikul ei viitnud ma ülemäära aega, neelasin kohvitassi tühjaks ja haukasin röstsaiast paar ampsu, pööramata ümbrusele ja inimestele vähimatki tähelepanu. Lasin oma tundlikel meeltel fikseerida kõigest lõhnu ja helisid – värske oakohv, peekon, märg koer, liiklusmüra akna taga, ajalehe kukkumise sahin, uste kolksatused, nõude kolin, naerukatked, rutakad mööduvad sammud. Ülejäänule olin end täielikult sulgenud. Tõenäoliselt kartis mu alateadvus ikka veel, et isegi siinkandis, ohutus ja unisena tukkuvas väikelinnas, võivad inimesed ühtäkki heast peast taas porgandikarva või ploomilillaks muutuda. Hommikusöögiga ühel pool, poetasin paar münti letile, hüppasin Lexusesse ja sõitsin edasi.
Alles pärast seda, kui ka värvirõõmsate miniatuursete majakestega Põlva selja taha oli jäänud, sain lõpuks aru, kuhu ma suunduda plaanisin. Tõdemus sellest tõi mu meeltesse midagi kergenduselaadset.
Kavatsesin üles otsida oma vanaisa talu Võrumaal.
Kasesalud ja kuusemetsad vaheldusid troostitute pruunide põllulappide ja koltunud heinamaadega nagu mingi rahvapärane muster hiigelsuurel maha laotatud lapitekil. Mõne aja pärast roomas ka päike pilve tagant välja ja valas sügisese Kagu-Eesti kuppelmaastiku oma nõrga valgusega üle.
Lükkasin päikeseprillid ninale, keerasin automakile volüümi juurde ja mu enesetunne hakkas paranema iga kilomeetriga, mis mind Tallinnast üha kaugemale viis. Ma polnud talukohas viibinud sest ajast peale, kui olin viisteist. Teadsin mingi kummalise selgusega, et seal saab mu painajaist näritud hing tõesti rahu.
Õige teeotsa tabamisega läks natuke aega, aga mõninga ekslemise järel suutsin tuttava porisevõitu külatee siiski üles leida. Pinnas kandis õnneks normaalselt ja ma tundsin rahulolu selle vähesegi üle. Kusagil pärapõrgus üksipäini poole rehvini mülkas kinni istuda poleks kahtlemata olnud kõige meeldivam viis aega veeta.
Möödusin teeääri palistavast lepavõsast ja peaaegu naeratasin, märgates lõpuks tuttavat sammaldunud eterniitkatust suurte pärnapuude varjust mulle vastu kiikamas. Sõitsin õuele, keerasin süüte välja ja lõin autoukse tagantkätt kinni. Selge, külm ja karge õhk lõi mu pea ainsa hetkega klaariks. Tõmbasin seda naudinguga kopsudesse ja sirutasin rahuloluga selga. Siin isegi lõhnas märksa rahustavamalt kui linnas – mahedamalt, pehmemalt ja lohutavalt.
Pistsin käed tasku ja lasin hindava pilgu üle õue libiseda.
Mul polnud õrna aimugi, mida ma siit otsima olin tulnud, aga sellel polnudki mingit tähtsust. Tähtis oli kõigist ja kõigest eemal olla.
Siin nägi kõik üsna samamoodi välja, mida ma lapsepõlvest mäletasin: suur mõhnalise tüvega tamm keset õue, tumedaks tõmbunud seinte ja valgete aknaraamidega palkmaja, aia ääres ebakorrapärases reas paiknevad raagus tikripõõsad, käputäis kirsi- ja ploomipuid, mis olid ajaga pisut pikemaks veninud ja sagrisemaks muutunud; pikk puupink maja päiksepoolses küljes, kus ma väiksena sageli istuda ja vanaisa jutte kuulata olin armastanud. Ümbrus tekitas minus mingi seletamatu nukrusega segunenud kindlustunde, et viibin tõepoolest ainuõiges paigas, millel on ehk võimu mind isegi mu painajatest terveks ravida.
Mõnda aega mööda õue ringi tammunud ja kooguga kaevu mustavasse sügavusse vahtinud, koukisin viimaks katuseääre alusest peidikust võtme välja ja keerasin ukse lukust lahti. See avanes vaikse naginaga ja mind võttis vastu niiske ning kopitanud õhk – siin ei elanud enam ammuilma keegi, mu mõlemad isapoolsed vanemad olid aastaid tagasi surnud. Kuurist leidsin korralikult riita laotud virna puid ning panin pikema jututa tule ahju, et pisut sooja saada.
Maja põgusalt üle vaadanud ja leidnud kõik enam-vähem omal kohal alles olevat, lõin autole uuesti hääled sisse, et kohalikust külapoest pisut süüa osta. Väike tumekollane maja tegutses endiselt külakauplusena ja paistis kenasti hinges püsivat. Kuhjasin sõbraliku näoga müüja pilgu all kokku mõned purgisupid, konservid, pätsi leiba, kaks piima ja suure stritsli, tundes end selles kriuksuva puupõranda, mullaste kummikute ja millegi lambavillase järele lõhnavas pisipoekeses igati koduselt.
Ülejäänud pärastlõuna veetsin maja ees pingil päikesepaistes lösutades, ristsõna lahendades ja stritsli sisse tunnelit uuristades. Lasin vaiksel rahulolul endasse valguda ja hoidsin sellest meeleheitlikult kinni nagu uppuja õlekõrrest.
Õhtu edenedes ajasin puid ahju üha juurde ja lõpuks soojenes väike elamine sedavõrd, et pidin lämbumise vältimiseks mõneks ajaks välisust paotama. Kütteoperatsiooniga lõpule jõudnud, lükkasin siibri kinni, tõin järgmiseks päevaks kuurist uue sületäie halge varuks, vedasin tagatoas villase