September 1944. Mart Laar
käigus hoida ja ka näiliselt lootusetus olukorras teha, mida õigeks peetakse.
Niisugusest arusaamast lähtusid ka need mehed ja naised, kes Teise maailmasõja nime all tuntud katastroofi ajal üritasid inimesteks jääda ning seniste väärtuste kokkuvarisemisele vaatamata esindada põhimõtteid, mille järgimiseks surmaheitlust pidavatel pooltel polnud kas tahtmist või võimalust – näiteks rahvaste tahet elada vabana. Ametlikult võttes oli see ju ka olnud Teise maailmasõja põhjuseks. Et sõja käigus see eesmärk saatuslikult ähmastus või sootuks kadus, ei muutnud seda aga olematuks. Vähemalt senikaua, kuni leidus kas või üks inimene, kes just sellest lähtudes oma samme seadis või otsuseid tegi. Nendest tihti tundmatuks jäänud kangelastest järgnevas raamatus jutustataksegi.
19. SEPTEMBER 1944
Taandumine
19. septembril 1944 olid Eesti teed täis marssivaid sõdureid. Saksa armee oli Eestist lahkumas, tema kannul tungis peale punavägi. Neil sügispäevadel maanteetolmus edasi rühkinud mehed meenutavad 1944. aasta sügist kui lõputut marssimist, mille käigus võidi kümnekonna päeva jooksul Eesti ühest otsast teise mitu korda läbi käia. Luuletaja Kalju Lepik on seda sügist meenutanud järgmiselt:
„Tuul ajab
hirmunud pilvi tumedal
taevarannal.
Päev otsatut ööd eneses kannab.
Sajab ja sajab.
Kahurikõu kumedalt
metsade taga kajab.
Porisel teel
rühma järel rühm edasi rühib.
Tükki valgusest veel
ladvus kannavad puud.
Karmilt laulavad mehed.
Pühib
teelt viimsed sügiselehed
surma enese luud.”7
Taanduv armee ei paku kunagi rõõmsat pilti, kuigi mõned Saksa rindeoperaatorite poolt 1944. aasta sügisest vändatud kroonikakaadrid meenutavad skautide optimistlikku matkaretke. See polnud siiski nii. Kuigi ühelt poolt tunti rõõmu kodumaale ja omastele lähemale jõudmise üle, teati samas, et Baltikumi loovutamine tähendab sõja jõudmist koduväravasse. Eriti sünge võis seetõttu olla Ida-Preisimaal formeeritud 11. jalaväediviisi grenaderide meeleolu. Üle poole aasta oli diviis Eestis kangekaelselt võidelnud, hoides kodused sõjakoledustest eemal. Nüüd polnud enam midagi parata: Saksamaa oli löödud.
Kõik seda siiski ei uskunud. Juttudel peagi käiku lastavatest imerelvadest oli sõduritele oma mõju. Tagantjärele vaadates on seda raske mõista, kuid ilmselt vajasid inimesed kujunevas meeleheitlikus olukorras mingitki lootust, isegi kui see oli absurdne. Igal juhul tehti uutest „imerelvadest” juttu nii saksa kui eesti üksustes, suurt tähelepanu pööras neile ka ajakirjandus. Saksamaa võitu uskujate hulk jäi kõigele vaatamata järjest väiksemaks. Ainus lootus oli Saksa piiridel kindel kaitse sisse võtta ja Punaarmee sellest eemal hoida: sest ühel hetkel peavad ju ka selle ressursid lõppema. 1944. aasta septembris Eestist taanduvate Saksa üksuste meeleolu ei muutnud paremaks ka teadmatus olukorrast. Sõdurid teadsid, et korra oli punavägi nad juba põhijõududest ära lõiganud, miks ei pidanud neil see nüüdki õnnestuma? Tegemist oli võidujooksuga surmaga, mille tulemus oli esialgu ebaselge.
Kui saksa sõdurite meeleolus võis veel mingeid positiivseid märke leida, siis Saksa poolel võitlevate eestlaste meeleolu oli kehvemast kehvem. 1944. aasta veebruaris olid nad Eesti seadusliku riigivõimu järjepidevuse kandja, Eesti Vabariigi peaministri presidendi ülesandeis Jüri Uluotsa üleskutsel liitunud Saksa armeega. Nad olid lootnud ära hoida Punaarmee sissetungi Eestisse, et luua sellega võimalusi Eesti iseseisvuse taastamiseks. Selleks kohustasid mehi ka Eesti Vabariigi Rahvuskomitee nime kandva põrandaaluse vastupanukeskuse ehk pseudoparlamendi korraldused.
Punaarmee oligi Eesti piiril peatatud peaaegu seitsmeks kuuks, nüüd oli Saksa juhtkond aga taganenud varasematest lubadustest kaitsta Eestit iga hinna eest ning alustanud vägede väljaviimist. Võib vaid ette kujutada valu, mida võisid tunda oma kaitseta jäävatest kodukohtadest mööda marssivad sõdurid. On arusaadav, et sellises olukorras lahkus mees mehe järel rivist, et siirduda omaste juurde ning nende päästmiseks midagi ette võtta. Eesti sõdurite tuju ei tõstnud nende kolonnide vahele kiilunud põgenike vankrid. Mitme kõrvaltvaataja hinnangu kohaselt näis, et maa oli suremas. Punase terrori eest pääsemiseks olid inimesed valmis maha jätma oma kodud. Laadides vähese vankritele mahtuva varanduse koormasse, asuti teele tundmatusse, tihti saatjaks vaid lootus, et kuskil metsalise edenemisele ikka piir pannakse. Alanud taandumist ei muutnud tuhanded põgenikuvankrid sugugi lihtsamaks. Teha polnud aga midagi, sest, nagu ütles üks piirikaitserügemendi mees: nende eest me ju tegelikult võitlesime.
Põgenike meeleolu neil päevadel oli äärmiselt sünge. Gustav Ränk on seda meenutanud järgmiselt: „Ei ole armetumat olendit maailmas kui põgenev inimene, kes on kaotanud kogu oma au, uhkuse ja sidemed ümbrusega. On jäänud ainus siht – oma elu hoida – ja see peegeldub ta näos, liigutustes ja kogu hoiakus. Lai maantee on äärest ääreni täis igasugust rahvast, sõidu- ja veoriistu. Domineeriv osa on siiski mundrimehi, sõdureid veomasinail, ohvitsere kergemail sõidukeil, politseinikke ja ametnikke hobuvankreil. Näed vanakesi, kes tõukavad enda ees käru varanatukese või lapsega, näed naisi, lapsed süles või kukil, väike sõlmitud rätikomps näpu otsas. Kellelgi ei ole enam aega teise jaoks. Ei kõrvalpilku, ei sõna. Ainult edasi sel kuumal, tolmusel maanteel. Kui kaugele, kuhu?”8 On arusaadav, et see kõik avaldas mõju ka sõdurite hoiakule.
Seda kõike ei muutnud kergemaks teadmatus rindel valitsevast olukorrast ning käimasoleva taandumise ulatusest. Sakslased olid eesti üksustele informatsiooni jagamisega äärmiselt ettevaatlikud. Nad teadsid, et teade Eesti mahajätmisest võib kaasa tuua mitte ainult segaduse, vaid ulatusliku deserteerumise või koguni vastuhaku. Sakslastele polnud saladus, et eestlased võitlevad koos nendega üksnes selleks, et kaitsta oma maad ning üritada taastada selle iseseisvus. 29. juunil 1944 kirjutas 20. Eesti SS-diviisi sõjakirjasaatjate rühma ülem SS-Untersturmführer Paul Kurbjuhn Berliini saadetud ettekandes, et „eestlased on nii sakslaste kui venelaste vastu vaenulikud. Olukord, et eestlased ainult sakslaste abiga suudavad venelasi tagasi tõrjuda, võimaldab praeguse koostöö. Peaks aga üks kolmas võim, näiteks Inglismaa, garanteerima Eesti piirid, siis pole mul vähematki kahtlust, et eestlased kohe pöörduksid sakslaste vastu.”9
Seetõttu oli Eesti ajakirjandus septembri esimesel poolel täidetud lubadustest, et Eestit kaitstakse igal juhul lõpuni. Tegelikult olid ettevalmistused Eesti mahajätmiseks selleks ajaks täies hoos. Sõjalised põhjused selleks olid selged. Eestis asuvate Saksa üksuste ühendusteed olid Punaarmee löögiulatuses. Oli vaid aja küsimus, mil punaväel õnnestub läbida neid Läänemerest lahutavad paarkümmend kilomeetrit ning Eestit kaitsvad üksused väegrupi „Nord” põhijõududest lõplikult ära lõigata, sisse piirata ning hävitada. Eestis võitlevaid eliitüksusi oleks Saksamaa hädasti vajanud oma piiride kaitseks, Eestis ohverdatuna poleks neist olnud Saksamaale mingit kasu.
Neid argumente oli väegrupi „Nord” ülemjuhatus esitanud tegelikult juba mõnda aega, Hitler ei soovinud Eesti mahajätmisest aga esialgu midagi teada. Hitler pidas oluliseks kontrolli säilitamist Soome lahe lõunaranniku üle, mis võimaldas Soomel jätkata vastupanu Punaarmeele ja hoidis Balti laevastiku Soome lahe idasopis, mis omakorda säilitas Saksamaa sidemed Rootsiga. Sõjamajanduslikult oli Hitlerile oluline ka Ida-Eesti põlevkivimaardlate ja – tööstuse säilitamine. 1944. aasta septembri esimestel päevadel varises peamine Hitlerit Eestit hoidma sundinud argument paraku kokku. 2. septembril 1944 teatas Soome, et katkestab sõjalise koostöö Saksamaaga ning sõlmib rahu NSV Liiduga. 4. septembril võttis Soome vastu Nõukogude Liidu rahutingimused, millele tuginedes 5. septembri hommikul lõpetati sõjategevus Soome ja Nõukogude Liidu vahel.
Uues olukorras kerkis 1944. aasta septembri esimestel päevadel Hitleri peakorteris
Lepik, Kalju. Valguse riie ei vanu: kogutud luuletused 1938–1999. Koostanud Hando Runnel. Tartu: Ilmamaa, 2002. Lk 32.
Ränk, Gustav. Laiemasse maailma. Stockholm: Välis Eesti&EMP, 1988. Lk 125–126.
J. Klesment, Kolm aastat iseseisvuse võitlust võõra okupatsiooni all, lk 48–49.