September 1944. Mart Laar
üks vene tank puruks teise üksuse varitsusse seatud iseliikuva suurtüki poolt, üks aga purustati „oma” lennuväe poolt. Nõukogude lennuvägi ründas 17. septembril Emajõe rindelõigus oma üksusi mujalgi. See tekitas Nõukogude väejuhatuses rahulolematust. Eriti tõsise peapesu osaliseks sai 108. laskurkorpus, kes ei suutnud talle antud ülesannet ligilähedaseltki täita.28
Kuid sellest hoolimata oli Saksa II armeekorpuse rinne Emajõel sügavalt läbi murtud. 18. septembril jätkus II armeekorpuse taandumine, samal ajal tõrjuti Punaarmee üha ägenevaid rünnakuid. 2. löögiarmee teatas, et 17. ja 18. septembril tapeti või haavati kuni 2100 vastase sõdurit, vange võeti 470. 207. julgestusdiviisi (nüüd nime all Eberthi grupp) uueks ülemaks oli eelmisel päeval määratud kolonel Anton Eberth, senine armeegrupi „Narva” lahingukooli ülem. 18. septembri hommikul sai Mullavere lähedal Tartust põhja pool miinipildujatules haavata 87. jalaväediviisi ülem kindralleitnant vabahärra von Strachwitz. Tema kohusetäitjaks määrati diviisi 187. suurtükirügemendi ülem kolonel dr Rudolf Boeckmann, kes aga järgmisel päeval langes. Pärastlõunal tulistasid 5 Balti laevastiku Peipsi flotilli suurtükipaati suurtükkidest Mustveed ja Kasepääd. Mustvees sai selle käigus surmavalt haavata Peipsi rannakaitse ülem kolonel Paul Gallas, kes ülendati postuumselt kindralmajoriks.29 2. löögiarmee üksustest liikus ka sellel päeval kõige kiiremini edasi paremal tiival pealetungi arendav 8. Eesti laskurkorpus, kelle vastas, tõsi küll, ei olnud tugevaid vastase üksusi.
Sellel hetkel oli punaväe läbimurre tegelikult veel tõrjutav. Kolonelleitnant Alfred Lutsu mälestuste kohaselt avaldasid kõrgemad eesti sõjaväelased soovi, et punaväe rünnaku tõkestamiseks kasutataks Viljandi piirkonnas asuvat piirikaitserügementide 1. tagavararügementi, Relva-SSi 20. tagavararügementi Kloogal ja 20. väli-tagavarapataljoni Kehras (20. Eesti SS-diviisi väljaõppe- ja tagavaraüksused), kokku umbes 10 000 meest.30 Sakslased sellega ei nõustunud, luba ei antud ka võimalikeks eestlaste enda algatatud aktsioonideks.
Nii oli liisk langenud: Eesti jäeti kiirtempos maha. Kui varasemate plaanide kohaselt pidi taandumine kestma nädalaid, siis nüüd tuli sellega hakkama saada loetud päevade jooksul. Seejuures näis Saksa väejuhatus olevat loobunud varasemast kavast soodustada eesti sõdurite mahajäämist Eestisse, et alustada siin nõukogudevastast partisanisõda. Eesti üksustele anti karm käsk minna kaasa taanduvate Saksa üksustega, tõrkujaid ähvardati relvaga. Nii liikus poliitilisest juhtkonnast äralõigatud eesti sõdurite põhimass taanduva Saksa armeega esialgu lihtsalt kaasa. Saksa väejuhatuse otsus Eesti maha jätta oli selle saatuse sõjaliselt otsustanud.
II armeekorpuse kaitselahingud 19. septembril
1944. aasta 19. septembri hommikuks oli Eestis asuvate Saksa üksuste olukord keeruliseks muutunud. Vaikus püsis vaid Narva rindelõigus, Punaarmee jätkas suurte jõududega pealetungi nii lõunas Emajõe ääres kui edelas Väike-Emajõel. 1944. aasta 19. septembri hommikuks jooksis rindejoon piki Laeva-Pupastvere-Visusti-Ehavere-Roela ning Küti-Omedu joont. Pealetungi kiirendamiseks tõi Punaarmee lahingusse 116. laskurkorpuse kaks diviisi. Ettevaatlikult liikudes asuti sakslastest puhastama Laeva-Koogi piirkonna soiseid alasid. Siin asunud eesti 37. ja 38. politseipataljon ning Saksa 563. rahvagrenaderidiviis olid juba taandumist alustanud, mistõttu aeglast edasiliikumist võib peamiselt seletada punaväe kartusega uute tagasilöökide ees. Politseipataljoni meestele ei vaevunud esialgu veel keegi seletama alanud taandumise ulatust. Toimuv jäi neile sügavalt arusaamatuks.
Kiiremini arenes Punaarmee pealetung sel päeval Eesti Laskurkorpuse rindelõigus. Siin hoidsid Saksa rinnet veel vaid hõredad katteüksused, kel puudusid võimalused punaväe edasitungi takistada. Peamiselt oli tegemist Võru- ja Tartumaa Omakaitse lahingpataljonidega, kõigele lisaks hakkas lõppema ka nende laskemoon. II armeekorpuse vasaku tiiva nõrkus oli selge ka plaani „Aster” koostajatele. Seetõttu lugesid nad tugeva soomusüksuse moodustamist, mis suudaks Krivasoo rindelt taganevate üksuste taandumist punaväe soomuskiilude eest kaitsta, möödapääsmatuks. Selleks otstarbeks suunas Saksa väejuhatus Torma-Mustvee piirkonda 11. SS-diviisi „Nordland” 11. soomustatud luurepataljoni SS-Obersturmbannführer Rudolf Saalbachi juhtimisel. Kahe tanki- ja kahe soomukikompanii kõrval kuulus sinna 10-raudsete miinipildujate patarei. Pataljoni relvastusse kuulusid ka uusimad vaakummiinid (nn lehmad). Saalbachile oli antud ülesandeks Mustvee-Torma joonel kaitse sisse võtta ning positsioonidelt enne mitte lahkuda, kui viimased 300. eriotstarbelisele diviisistaabile (Narva rindel asunud nelja eesti piirikaitserügemendi juhtimiseks 1944. aasta kevadsuvel formeeritud Saksa peakorter) allutatud sõdurid on neist möödunud. Saalbachi pataljon oleks võinud tuua sündmuste käiku otsustava pöörde, kuid nemadki mõtlesid tõsise vastupanu osutamise asemel rohkem Eestist lahkumisele. Seetõttu taandus pataljon juba esimeste kokkupõrgete järel Punaarmee 8. Eesti Laskurkorpuse üksustega Järva-Jaani suunas, jättes Narva alt taanduvad üksused saatuse hooleks. Tõele au andes pidid Saalbachi soomusmasinad „tuletõrjeüksusena” katma kogu Soome lahest Avinurmeni ulatuvat lõiku. Saksa allikate kohaselt puudus pataljonil selleks jõud.31
Kõigele vaatamata pidurdus Punaarmee eesti laskurkorpuse pealetungihoog 19. septembril tunduvalt. Päeva pealahing löödi maha Mustvee pärast. Linn kattis Narva alt taandujate tagalat ning seda üritati tõsiselt kaitsta. Mustveest lõunas, Tiheda külas põrkusid eesti laskurkorpuse eelsalgad kokku Saalbachi pataljoni tankide ja soomukitega. Korpuse 7. laskurdiviisi 354. laskurpolgu 1. pataljoni jõudis oma tankitõrjesuurtükid siiski positsioonile seada ning rünnak löödi tagasi. „Nordlandi” luurepataljoni masinad taandusid Torma suunas. Raskerelvade toetuseta jäänud Omakaitse üksused ei suutnud punaarmeelaste pealetungi pidurdada ning tõmbusid võideldes tagasi. Neis lahingutes langes ilmselt ka Tartumaa V Omakaitse lahingpataljoni ülem ülemleitnant Paul Onno. Linna kaitseks oli Peipsil tegutsevatelt laevadelt maha võetud meremehed, keda toetasid 112. pioneeripataljoni ja 1. piirikaitserügemendi riismed – kokku umbes 500 meest.
Soomusmasinate toetusel õnnestus punastel hõivata linna lõunaosa. Mustveed poolitavat jõge ei suutnud nad aga käigult ületada. Olulist toetust osutasid linna kaitsjatele sadamasse jäänud Peipsi divisjoni laevade kiirlaskekahurid. 354. laskurpolgu katsed otserünnakuga jõge ületada löödi tagasi. Olukord muutus tõsiseks. 354. polgu takerdumine ähvardas seisata kogu laskurkorpuse edasitungi. Viimasel hetkel saabus kohale seni korpuse reservis hoitud kaardiväe miinipildujate (nn Stalini orelid ehk katjuušad) patarei. Sellele võimsale relvale polnud eestlastel midagi vastu seada. Tulelöögi tulemusel mattus kogu põhjakallas tule- ja suitsupilvedesse. Sadamast tõusid üles veesambad purustatud laevade tükkidega. Kõik neli laeva said pihta ning uppusid. Vastupanu muutus mõttetuks ning enamik piirikaitserügemendi võitlejatest taandus. Linna jäid vaid üksikud võitlusgrupid, kes aga seda ägedamalt vastu panid. Peaaegu iga maja tuli punaväelastel tormijooksuga hõivata. Lahingu käigus põles linn maani maha ja oli pärastlõunaks kindlalt Punaarmee käes. Lahinguväljale jäid paarikümne „fašisti” laibad, vangi võeti kümmekond meest. Enamik neist oli üsna sõjakalt meelestatud. Mõned väitsid ülekuulamisel, et polevat üldse teada, millega see sõda ükskord lõpeb. Sakslane toovat peagi oma imerelva välja ning siis jäävad vankadest vaid pilpad järele. Saavutatud edu eest pidi laskurkorpus maksma küllalt kallist hinda – rivist langes välja üle 70 mehe.32
Eesti Laskurkorpuse 7. laskurdiviisi 300. laskurpolk pidas samal ajal lahingut Võtikvere teeristi pärast. Kõnnu küla juures läksid Saksa üksused vastupealetungile. Alles kogu diviisi suutükiväe koondamisega suudeti tõrjuda korpuse tagalasse suunatud hoop. Suurtükivägi otsustas ka selle lahingu. Tähtsa teeristi hõivamisega langesid punaste kätte ka Mustveest taanduvad võitlejad, kellel uueks lahinguks enam laskemoona ei jätkunud.33 Kes ei jõudnud metsa põgeneda, langes vangi. Osa neist pani siiski meeleheitlikult vastu. Võitluse lootusetuses veendununa läksid mõned mehed vabasurma. Nõmme küla ees lasi üks Saksa mundris eestlastest, hoolimata eesti laskurkorpuslaste ettepanekutest alla anda, end granaadiga õhku.34
Vastupanu
2. löögiarmee poliitiosakonna ülema ettekanne. 18.09.1944. ERAF f. 32, nim. 9, s. – ü. 7. L 84.
Estonia 1940–1945, lk 1077.
Luts, Alfred. Heitluste keerises. 2. kd. Stockholm: Välis-Eesti & EMP, 1976. Lk 228.
Tieke, Wilhelm. Truuduse tragöödia: III (germ.) SS-Soomuskorpuse võitlused ja hukkumine. Tartu: Greif, 1999. Lk 141.
Laur, A. Nii vabastati Mustvee. // Vabastamislahingutes: [nõukogude armee 8. Eesti Laskurkorpuse võitlejate mälestusi Suurest Isamaasõjast: kogumik]. Tallinn: Eesti Raamat, 1966. Lk 220–221.
Паульман, Федор. От Нарвы до Сырве: [военно-исторический очерк]. Tallinn: Eesti Raamat, 1980. Lk 161.
Pähklimägi, August. Rahvas ei unusta oma kangelasi: mälestusi Nõukogude Liidu kangelasest leitnant Jakob Kunderist. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus, 1959. Lk 50.