Vaimude raamat. Allan Kardec
seal seista oma endiste sõdurite valitsuse all.
Vaatlused on näidanud ja ka vaimud ise kinnitavad seda, et alamad vaimud armastavad sageli ilmuda kõige tuntumate ja austatumate nimede all. Kes võib meile kindlalt tõendada, et need, kes väidavad end olevat näiteks Sokratese, Julius Caesari, Karl Suure, Féneloni, Napoleoni, Washingtoni jt, on kord ka tõesti elustanud nende isikute kehi? See kahtlus häirib mõnesid väga innukaid spiritismi poolehoidjaid. Nad on nõus vaimude ilmumise ja avaldustega, kuid ei tea, kuidas neid identifitseerida. Kontrollida on ju väga raske, aga kui see ei olegi otseste faktide abil teostatav, võib seda siiski mitmete tunnuste kohaselt oletada.
Juhul, kui meile ilmub isiku vaim, keda me kunagi oleme tundnud, siis on ta kindlasti surnud alles vähe aega tagasi ning tema kõne vastab üldiselt tema iseloomule, mida me tundsime. Kahtlus on peaaegu välistatud ka siis, kui vaim käsitleb asju, mis olid teada vaid teile kahele. Poeg tunneb kindlasti oma isa või ema kõne ära, samuti vanemad poja kõne. Selliste mälestuste puhul toimuvad tihtipeale asjad, mis oma imetlusväärsusega veenavad ka kõige suuremaid uskmatuid. Paljud tuimad skeptikud on hirmutatud ootamatutest avaldustest, mida nad kuulevad.
On veel üks väga iseloomulik asjaolu, mis aitab kaasa vaimude identifitseerimisele. Nagu me juba ütlesime, meediumi käekiri üldiselt erinevate vaimude ilmumisel muutub ning on täiesti samasugune iga kord, kui ilmub sama vaim. Võib tihti näha, et inimese käekiri veidi aega pärast surma on sarnane tema käekirjaga elu ajal. Allkiri on mõnikord täiesti usaldatav. Me ei või seda kinnitada kui reeglit, vaid täheldame nii, nagu oleme seda märganud.
Ainult need vaimud, kes on saavutanud teatava puhtuse astme, on vabastatud igasugusest kehalisest mõjust, aga kui nad ei ole täiesti ilma mateeriata, siis on neil säilinud paljud mõtted, kalduvused ja isegi maaniad, mis neil on olnud Maa peal ja mille järgi me võime neid ära tunda. Neid omadusi võib kindlasti leida paljudes üksikasjades, mida võib avastada vaid püsiva jälgimisega. Ilmuvad kirjanikud ning arutavad oma teoseid ja õpetusi, neid osalt heaks kiites, osalt taunides. Teised vaimud tuletavad meelde vähetuntud juhtumeid oma elust või surmast. Ühesõnaga, väidetakse kõike, mille identsus on vähemalt kõlbeliselt tõestatav. On siiski vaid üksikuid, kes võivad aidata abstraktsete küsimuste puhul.
Seega on mõnikord võimalik väljakutsutud vaimu ära tunda. Asi on aga selles, et teinekord see ei õnnestu. Kui on tegemist juba kaua aega tagasi surnud isikuga, ei saa samu vahendeid enam kasutada. Jääb üle vaid nende kõnemaneer, mis väljendab nende iseloomu. Sest vooruslik inimene ei kõnele nii nagu salakaval või kergemeelne. Mis puutub tuntud nimede all esinevatesse vaimudesse, siis nende kõnemaneer ning põhimõtted tooksid kiiresti asjasse selguse. Kes ütleks näiteks, et ta on Fénelon ning solvaks, olgugi juhtumisi, üldist tarkust ja moraali, see paljastaks sellega kohe oma pettuse. Vastupidi, juhul kui tema mõtted on alati puhtad, järjekindlad ning vastavuses Féneloni iseloomu kõrge tasemega, siis ei ole põhjust kahelda nende identsuses. Peab nõustuma ka sellega, et kui mõni vaim jutlustab vaid head, siis võib ta ka valetada ilma, et see talle kasu tooks. Kogemused näitavad meile, et ühesuguse taseme ja iseloomuga vaimud, kelle mõtted on samasuunalised, kogunevad gruppidesse või perekondadesse. Vaimude arv on lõpmatu ja me oleme liiga madalal tasemel, et neid kõiki tunda.
Paljude nimed on meile tundmatud. Mõni Féneloniga samatasemeline vaim võib, sageli tema ülesandel, ilmuda tema asemel. See vaim ilmub siis selle nime all, kes teda saatis, sest ta võib ju asendada samaväärset vaimu ning me vajame mingit nime vaid oma mõtete suunamiseks. Siis ei oma tõesti tähtsust, kas see vaim on või ei ole Féneloni oma. Kui ta ütleb meile meeltülendavaid sõnu ja kõneleb meiega nagu kõneleks Fénelon, siis on ta hea vaim. Nimi, mille all ta end esitleb, ei ole sageli muud kui vahend meie mõtete suunamiseks. Muud tähtsust sellel ei ole. Seda ei või öelda intiimsete väljakutsete puhul, aga sel juhul, nagu ütlesime, saab identsust kontrollida enam või vähem kindlalt.
On õige, et vaimude vastastikune üksteise asendamine võib põhjustada paljusid eksitusi ning sageli ka pettusi. See on raske küsimus spiritismi praktikas. Aga me ei ole kunagi öelnud, et see teadus on kerge ja et seda võib õppida kerge vaevaga, mängeldes, sest nii ei ole võimalik selgeks saada ka mingisugust teist teadust. Me kordame, et see vajab püsivat, mõnikord väga pikaajalist uurimist. Ei ole võimalik tahteliselt tekitada fakte, vaid peab ootama, kuni need ise ilmnevad. See toimub tihti täiesti ettearvamatutes olukordades. Tähelepaneliku vaatleja ja kannatliku uurija jaoks on fakte arvukalt, sest ta konstateerib tuhandeid iseloomulikke varjundeid, mis on temale valguskiirteks. Samuti on ka teiste teaduste puhul. Tavaline inimene näeb lilles vaid ilusat välist vormi, haritud inimmõte võib selles leida aardeid.
Ülaltoodud märkused teevad vajalikuks öelda paar sõna teise raskuse, nimelt vaimude kõne mittesobivuse kohta.
Vaimud on oma teadmistelt ja moraalselt tasemelt väga erinevad. On selge, et mingit küsimust võivad nad käsitleda täiesti vastuoluliselt, vastavalt nende arengutasemele, juhul, kui esitada see küsimus järjestikku kõrgeltarenenud ning vähemarenenud, madalatele vaimudele. Kõige tähtsam on, nagu me juba ütlesime, et teaksime, kelle poole pöördume.
Aga selle peale võidakse küsida, kas kõrgemad vaimud ei ole siis alati ühel meelel?
Peab ütlema, et peale eelpoolmainitu võib olla ka muid põhjusi, mis vastuseid mõjutavad, arvestamata vaimude arengutaset. Sellesse küsimusse toob selguse uurimine. Seepärast ütlemegi, et see uurimine nõuab pidevat tähelepanu, põhjalikke vaatlusi ja eriti metoodilisust ning püsivust, nagu kõik teadused. Vajatakse aastaid, et saada keskmise tasemega arstiks ja kolmveerand elu, et saada haritlaseks. Ikka tahetakse mõne tunniga tundma õppida piiritut teadust! Ärgu tehtagu endale illusioone! Spiritismi uurimine on suur töö. See puudutab paljusid küsimusi metafüüsikast ja sotsiaalsest korrast. See on terve maailm, mis meie ees avaneb. Ärgu imestatagu, et nii mõnelgi ei jätku nende teadmiste omandamiseks aega.
Siiski, sobimatus ei ole alati nii tõeline, nagu see meile näib. Kas me ei näe iga päev üldistes teadustes haritud inimesi määratlemas kindlaid nähtusi, kasutades seejuures erinevaid sõnu või lähenedes küsimusele teisest seisukohast, kuigi põhiidee on üks? Tuleb arvestada ka grammatika erinevusi. Vastuse vorm sõltub tihti küsimuse vormist. Oleks siiski lapsik väita, et sõnade erinevus põhjustab leppimatuse. Kõrgemad vaimud ei pööra kunagi tähelepanu välisele vormile. Mõtted on neile ainus väärtus.
Võtame näiteks kasvõi sõna hing määratluse. Kuna see sõna ei oma kindlat tähendust, siis võivad vaimud (nii nagu meiegi) tõlgendada seda eri viisil. Üks võib öelda, et see on eluprintsiip, teine nimetada seda mingiks virvenduseks, kolmas väita, et see on midagi sisemist, neljas, et midagi välist jne. Ning kõigil võib olla nende seisukohalt võetuna õigus.
Võidakse isegi nii aru saada, nagu oleksid mõned neist materialismi pooldajad, mis siiski ei ole õige. Midagi samasugust toimub ka Jumala defineerimisel, nimelt et Ta on kõikide asjade põhimõte, universumi Looja, kõrgeim intellekt, piiritlematu, Suur Vaim jne. Ühesõnaga, Ta on alati sama Jumal.
Peatume lõpuks vaimude liigitusel. Nad moodustavad kindlaid ridu alates madalamatest astmetest kuni kõige kõrgema tasemeni. Neid võib liigitada oma tahte kohaselt. Üks võib jagada nad kolme, teine viide, kümnesse või kahekümnesse jaotusse, oma parema äratundmise järgi ning keegi ei eksi seejuures. Samalaadseid näiteid võib tuua kõigist teadustest. Igal haritlasel on oma käsitlusviis. Süsteemid muutuvad, teadus mitte. Botaanikat õpitakse kas Linné, Jussie või Tournefort’i süsteemi järgi, mis on täiesti võrdsed, sest õpitav jääb ikka samaks. Me ei peaks omistama piiratud nähtustele suuremat tähtsust, kui nad omavad, ega jätma täiesti kõrvale asju, mis on tõesti tõsise väärtusega. Sageli võib absurdsena näiva asja juures leida mingi huvitava analoogia, mis on täiesti uurimata.
Vaevalt me võtaksime vaatluse alla vasturääkivuse, mille leidsid mõned skeptikud mõne vaimu poolt tehtud õigekirjavigades, kui see ei annaks meile võimalust teha olemuslikke tähelepanekuid. On tõsi, et vaimude kiri ei ole mitte alati ilma puudusteta, kuid peab tõesti tundma suurt puudust motiividest, et teha selle asja üle kõva kriitikat, öeldes, et kui vaimud teavad kõik, siis peavad nad tundma ka õigekirja. Me võiksime