Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar

      Kui olime jäänud toidupuudusesse, saatsin välja kaks vabatahtlikku, kelleks olid alati 1. jao ülem kapral Henn Karmo esimesena ja teisena tema rühmavanemast vend Aaro Karmo. Sain aru, et neid sidus vennalik armastus ja nii need kaks läksidki toitu otsima. Et maastik meie asukohast tagapool oli järjest tõusev, siis oli see kõik ka vaenlasele nähtav. Nad sattusid suurtükitule alla. Tulistati neljast torust vaheldumisi ja ka korraga. Hoidsime hinge kinni ja tegime oletusi, kas nad jõuavad metsani. Õnneks pääsesid mõlemad. Vaenlane saatis mõned mürsud neile metsa järele, kuid tulutult. Õhtul tulid mehed tagasi mõne leivapätsi ja suure hapukoorekausiga.

      25. juuli ööl süütasid venelased Kavastu mõisa viljaaida, lasid õhku mõned punased signaalraketid ja alustasid üldist taganemist. Hommikul ületasime sakslastelt saadud kummipaatides Emajõe. Ette oli saadetud kolm vabatahtlikku püssidega. Üks neist hakkas uppuma ja karjus appi. Esimesena jõudis üle jõe kapral H. Karmo. Ta viskas püssi maha ja päästis uppuja. See tubli ja vahva noormees Henn Karmo läks hiljem Soomest partisanina suurele Venemaale ja jäi kadunuks.

      Asusime põhja pool Emajõge korteritesse. Talurahvas valgus metsast tagasi kodudesse ja kaelustas meie sõdureid. Nad ei teadnud, et teisel pool jõge oli ka eesti poisse. Andsin kogu rühma juhtimise üle rühmavanem Karmole ja alustasin jalgrattal sõitu oma kodukohta Palale, saatjaks sõdur Reemets. Jõudsime õnnelikult kõrvalteid kasutades Palale. Vahepeal oli mulle räägitud, et ühe minu venna, endise omnibussijuhi Alfred Juliuse, olid tapnud Kallaste hävituspataljonlased. 29. juulil jõudsin tagasi Tartusse, kuid seekord juba koos abikaasaga. Oma rühmaga võtsin osa Tartu vabastamise paraadist. Selgus, et kolonel Kaerma oli saatnud meile Petseri jaamast saadud pähkleid ja rosinaid, kuid need ei jõudnud kunagi rindele, vaid söödi ära juba staabi meeste poolt. Paraadil oli väga pikk järjekord, eesotsas staabi ja tagala korraldajatega ja seejärel mõned lahinguüksused koos minu rühmaga. Meeste viha oli suur ja peale tervitust lubasin neil ühiselt ja mitmekordselt hüüda „Pähklisööjad!”.

      See on lühikene ülevaade Omakaitse esimestest päevadest ja lahingutegevusest Emajõe joonel. Hiljem, 1944. aastal, olid umbes samal kohal suured lahingud, kus venelased või õigemini meie endised Punaarmee üksused rindest läbi murdsid. Oleksin pidanud ka sellel korral seal olema, sest tundsin hästi Emajõest ülalpool asuvat maastikku ja teedevõrku Kavastust kuni Saare ja Tormani. Sellel ajal aga olin määratud Haapsalu Omakaitsesse.

      Pärast Tartu lahinguid kujunes elu Petseri Omakaitses rahulikumaks. Hiljem moodustati uus üksus leitnant E. Kumariga eesotsas, kes võitles kapten Talpaki kompanii koosseisus kuni Tallinna vabastamiseni. Minu loobumise põhjuseks oli mu tapetud venna ümbermatmine Kodavere surnuaiale, millest tahtsin osa võtta. Palale jõudsin hilinenult, sest umbes 40 laibaga ühishaud oli Kallastel leitud ja ümbermatmised olid juba teostatud. Leitnant Kumari käsutuses olid peaaegu kõik minu endised võitlejad Tartu rindelt. Kui Tallinn sai vabastatud, pöördus rühm jälle tagasi Petserisse.

      20. oktoobril kolisin koos leitnant E. Kumari perekonnaga Tallinna. Suure otsimise peale leidsime lõpuks korteri Tondi kasarmute läheduses Oksa t 4. Vahepeal elasin endise koolivenna, leitnant A. Aavola abikaasa korteris Pärnu mnt. 28. Leitnant A. Aavola jäi sõjas venelaste poolele.

      11. novembril sain töökoha Tallinna 29. kaitsepataljonis relvurohvitserina. Pataljon asus Narva maanteel ja selle ülemaks oli major J. Peiker. Juba 3. märtsil 1942 saadeti pataljon viletsalt relvastatult ja puudulikult ettevalmistatuna Leningradi rindele. Puudusid tarvitamiskõlblikud relvad ja kõik muu hädavajalik. Samuti puudus täielik väljaõpe. Meeste hulgas oli palju nurisemist, mis arenes peaaegu vastuhakkamiseks. Sakslased seda aga arvesse ei võtnud ja ähvardasid karistustega, kui keegi peaks pataljonist eemalduma. Pataljoni rongile laadimine toimus Kopli raudteejaamas ja juba 5. märtsil jõudsime Krasnogvardeiskisse. Kui rong jaamast lahkus, ei olnud osa meestest siiski nõus kaasa tulema. Nad jäeti ühe ohvitseri juhtimisel maha. Hiljem tegid sakslaste kõrgemad ülemad selgeks, et kui üks mees osutab vastupanu, siis lastakse ta maha, ja kui kompanii avaldab vastupanu, tuuakse kohale kaks saksa kompaniid, ja kõik tõrkujad lastakse maha. Nii jõudis ka mahajäänud kompanii pataljonile teisel päeval järele.

      Pataljoni asukohaks määrati Volodarski linnake, mis asub Leningradist läänes. Kompaniid majutati kohalikesse koolimajadesse ja staap asus linnaäärsetes väikestes majades. Ka seal ei saanud pataljon väljaõpet teha, sest see paigutati kiires korras lahingupositsioonidele. Esimesed kompaniid asusid Leningradi madalikul kalurikülas, mõned kilomeetrid Sternast Leningradi poole. Sternast oli nähtav kogu Leningradi siluett. Esialgu oli kogu tegevus selles rindelõigus väga vaikne, üldist rahu ja tagalatoimetusi segasid vaid üksikud lasud suurtükkidest. 12. aprillil 1942 teostas vaenlane suurema läbimurde Peikeri pataljoni paremal küljel ja jõudis välja Krasnoje Selosse. Läbimurre riivistati Saksa tankiüksuste poolt.

      Minul tekkis kohe alguses tugev vastuolu sakslastest asjameestega. Viisime oma raskekuulipildujad relvade parandustöökotta. Relvade kättesaamisel selgus aga, et mingisugust parandust ei olnud tehtud ja selle asemel oli kõrvaldatud üksikuid osi. Tegin sellest pataljoniülemale ettekande, mis saadeti edasi sakslastele, kuid relvastus jäi „endiseks”. Tekkis soov siit välja pääseda. Sv. Tehnikakoolis olles olime õppinud Tallinna Tehnikaülikoolis ja 1941. aasta oktoobris, kui jõudsime Tallinna, astusin ülikooli, et oma poolelijäänud õpinguid jätkata. Tellisin Tallinnast tunnistuse, et olen Tehnikaülikooli üliõpilane ja imekombel andis kindral Jeckeli staap mulle loa edasiõppimiseks ülikoolis. Hiljem püüdsid mitmed sõjamehed sedasama teha, kuid nende üritused lõppesid tagajärjetult.

      Rõõm oli suur, kui alustasin tagasisõitu läbi Narva kodumaale. Jõudsin Tallinna 1942. aasta lihavõttepühadeks. Pataljonis teenis peale hea sõbra leitnant E. Kumari veel hulk häid sõpru ja tuttavaid, nende hulgas endine Sv. Tehnikakooli suurtükiklassi ülem kapten V. Villemson. Adjutandiks oli leitnant H. Kore, kes praegu elab Torontos. Major Peiker suri mõned aastad tagasi Montrealis, Kanadas.

      Saabudes tagasi Tallinna tuli leida uus teenistuskoht, et endal kuidagi elu sees hoida. Sain koha Sisedirektooriumi Sõjapõgenike Valitsusse. Selles asutuses olid 22 endist ohvitseri ja allohvitseri. Valitsuse ülemaks oli Vabadussõja-aegne kapten J. Neggo, abideks lennuväe major E. Adof ja Sõjakoolist kapten J. Unt. Sain ehitusala inspektori koha, kus teenisin kuni 1. aprillini 1943. a. Sellel ajal avaldati määrus, mille alusel kõik endised tegevväe ohvitserid ja allohvitserid pidid lahkuma eraasutustest ja ühinema sõjaväega. Sain tagasi endise relvurohvitseri töökoha Petseri Omakaitses. Maleva ülemaks oli major J. Pedak, keda tundsin kolonel Sauselgi polgust saadik. Petseri Omakaitses teenisin kuni 11. augustini 1944, mil linn langes punaste kätte. Evakueerusime Võrru ja juba 12. augustil lahkusime sealt. Õhtuks jõudsime Erastvere metsniku tallu. Sinna jäid meie relvatöökoja kõik raskemad masinad ja minu isiklik mootorratas, mille olin osade kaupa Pihkvast sakslaste käest muretsenud. Teisel hommikul lahkus kapten Jakobson, et jõuda Puka jaama. Olime temaga head sõbrad ja ta ütles, et kui sina enne jõuad, siis tõmba kriips, ja kui mina enne jõuan, siis tõmban kriipsu maha. Kõik kriipsud jäid