Me olime Eesti sõdurid. Mart Laar
href="#b00000481.jpg"/>
Värska sõjaväelaager.
„Pole tal tühjal viga midagi!” ütles nüüd major Tuulik eesti keeles vahele, „vigurdab vemmal. Sain kodust paki. Pakkusin talle üht-teist. Ei julge vastu võtta – kardab, et äkki on mürgitatud. Ütleb, et tal kõht valutab, aga ise vahib kui tatrakull, kui mina söön. Vigurid puha. Konutab teine siin terve päev. Mind ka minema ei lase.”
„Tulingi vaatama, kas ehk astuksite meie poole sisse,” tegin ettevaatlikult algust.
„Tuleksin hea meelega. Oleksin juba tulnud, aga too sääl!” ütles major komissaripoolset silma pilgutades. „Tuju võttis ära.”
Oli juba tublisti hämardunud, kui telklaagrisse tagasi jõudsin. Minu poolt võetud ülesande täitmine oli täielikult nurjunud: polnud kaasas majorit ega „riigivanemat”.
Oma üllatuseks leidsin eest äreva seltskonna. Ka leitnant Kukk koos abikaasaga oli seal.
„Mis juhtus?” küsisin. „Kas hobune jooksis ära?”
„Meid ei lastud laagrist välja. Vahipostid on igal pool ümber laagri,” sõnas proua Kukk tõsiselt.
„Mis jant see on?” ütlesin. „Käisin praegu staabis. Major ei maininud asjast midagi.”
„See on fakt, Reiksaar,” kinnitas leitnant Kukk, „me oleme ümber piiratud.
„Vene sõjaväe kord,” tähendas leitnant Saulep, „kui tahad välja, muretse propusk.”
Järgmine hommik tõi masendava üllatuse. Proua Kukk istus oma abikaasa telgi juures hüsteeriliselt nuttes. Nutu ja hädaldamise vahel pudenesid üksikud sõnad. Ta abikaasa oli keskööl saanud käsu pataljoni staapi ilmuda. Oli kästud kaasa võtta kaarditasku ja püstol. Samuti oli kutsutud välja major Tuulik. Ja siis olevat see juhtunud – nad olid arreteeritud.
Samamoodi oli toimetatud meie vastasolevas telkide reas, kuhu olid majutatud korpuse pioneerpataljoni ohvitserid. Sealt oli ära viidud pataljoniülem major Jänes ja mõned teised.
Mõni tund hiljem selgus, et proua Kukel oli olnud õigus. Arreteerimisaktsioon oli haaranud kogu laagrit. See siis oligi vastus eelmisel õhtul lahendamata jäänud küsimustele. Seda siis tähendasidki vahipostid ümber laagri, samuti komissari käitumine staabis. Küllap see vanasarvik oli teadlik sellest, mis on tulemas.
Keskööl kutsuti ohvitsere nimeliselt, erinimekirja alusel, taktikaliste õppuste ettekäändel allüksuste staapidesse, pandi veomasinatele ja sõidutati teadmatusse. Pärast lõunat tuli leitnant J. uudisega: ta oli raudteejaamas näinud seismas üht kaubavaguneist koosnevat rongi. Vagunite aknad olevat olnud okastraadiga üle punutud. Vagunid olla olnud täidetud inimestega ja vagunite juurde polevat kedagi lastud. Mis aga kõige hirmsam: ühest vaguniaknast oli ta selgesti näinud oma pruuti, prl Pedajat. Ta oli saanud temaga isegi paar sõna vahetada. Mees oli nähtu tõttu lohutamatu.
Järgmisel hommikul saabusid mõned mehed kodust puhkuselt. Mida nemad teadsid seletada, see pani meil hinge kinni ja südame momendiks seisma. Arreteerimised olid toimunud samal ööl üle kogu maa.
Võttis rinna alt hõredaks. Kuradid! Pärast lõunat kutsus pataljoni komissar mehed kokku ja tegi teatavaks, et nõukogude võim olevat jälile saanud ühele suurele salajasele organisatsioonile, mille eesmärk olevat olnud riigivõimu kukutamine ja kapitalismi taastamine.
Märganud meie kohkunud ja kahvatuid nägusid, märkis komissar, et ega meil ülejäänuil midagi karta ei olevat. Aga see viimane märkus ei toonud meisse elu tagasi. Hirm püsis. Mine sa tiblasid tea.
Käidi ringi noruspäi. Igal mehel oli suus vaid üks küsimus: miks? Politruki lähenedes vaikis isegi sosin ja mindi laiali. Selline surutud meeleolu kestis kogu järgmise nädala.
Võidupüha eelpäeval, 22. juunil, sirgusid seljad jälle, käidi püstipäi, imelik sära silmis. Unistused olid saanud tõeks. Saksa sõjavägi oli tunginud üle N. Liidu piiri ja vaenutegevus oli alanud. Lootus venelastest lahtisaamiseks ja ülekohtu eest kättemaksmiseks hakkas kuju võtma. Sõjateade tõi lootuskiire meie südamesse. Täht oli tõusnud ja tõotas vabadust ning vabanemist punasest hirmust.
Energilisemad mehed meie hulgast hakkasid plaane pidama, kuidas tekkinud olukorda võimalikult soodsalt ära kasutada. Ka need mehed, kes olid punavõimu eest meie põlismetsadesse varju pugenud, said uut julgust ja lootust. Metsavennad hakkasid astuma samme löögiüksuste moodustamiseks. Aeg oli üürike. Punaarmee korraldused viitasid tõsiasjale, et neil oli kavatsus meie väeosi ümber paigutada Venemaa tagalasse.
Nii kahju kui see ka ei ole, meie tegevsõjaväelaste kõrged plaanid jäid plaanideks ja igal mehel tuli tegutseda oma jõul ja omal käel. Arvamused läksid lahku. Üks osa meist oli veendunud, et me ei tohiks kodumaa pinnalt lahkuda. Teine osa arvas, et tuleks ära oodata soodne olukord venelastest vabanemiseks.
Arvamused ühinesid plaanis, et kus iganes me juhtume olema, peaksime esimesel võimalusel kodumaale tagasi ruttama ja selle kaitseks välja astuma.
Olin tol ajal Tartu Laskurdiviisi sapööripataljoni relvurohvitseriks. Peale pataljoni täiendamist vene mobiliseeritutega paigutati mind ümber rivikoosseisu. Minust sai 1. kompanii I rühma ülem ja ühtlasi kompaniiülema abi. Välja arvatud rühmavanem, olid kõik mu mehed venelased.
28. juuni varahommikul marssis Tartu Laskurdiviisi Sapöörpataljon piki Võru peatänavat itta. Pataljon oli täies lahingvarustuses hobuvooridega kolonni tagaosas. Pikk sõjaväekolonn liikus aeglaselt läbi unise linna kolm kilomeetrit linnast väljas oleva Võru raudteejaama suunas. Varahommikune päike paistis otse näkku, pimestades silmi, tekitades neisse raskeid pisaraid. Pisarad sobisid meie meeleoluga väga hästi: lahkumine teadmatusse tegi meele härdaks. Maha jäid armastatud kodud vanemate, perekondade ja kallimatega. Oleks justkui tahtnud teha midagi, mis oleks viivitanud meie vargsi lahkumist kodukohast.
Lahkumine teadmatusse.
Võru sõjaväekasarmute juures tehti peatus. Olime marssinud ligi tund aega ja paljudel värsketel mobiliseeritutel olid uued saapad jõudnud juba jalad villi hõõruda. Kuni mehed kohendasid oma jalanõusid, kutsuti pataljoni kaader kompaniide kaupa kokku ja meile anti mõningaid juhtnööre ja korraldusi edaspidiseks rännakuks.
Viimasena võttis sõna kompanii politruk. „Seltsimehed komandörid,” alustas ta väga tähtsa ja tõsise näoga, „mulle on tehtud ülesandeks teie tähelepanu suunata mõningatele asjaoludele, mis sõjaväeteenistus ja eriti sõda endaga kaasa toovad. Nii meile kui ka teile, komandöridele, on pandud terve rida eriülesandeid ja kohustusi. Tahan siin üht küsimust eriti välja tõsta ja alla kriipsutada. Seltsimehed, see küsimus on: väejooks! Väejooksu minek sõja ajal on jõledamaid kuritegusid, mida punaväelane Nõukogude rahva ja tema armastatud juhi, seltsimees Stalini vastu võib toime panna. Vastavalt kuritöö suurusele on ka Nõukogude seaduses vastav karistus. Väejooksu karistab ta surmanuhtlusega!” Ta tegi väikese pausi ja vaatas hoiatava pilguga ringi. „Kuid mitte üksnes väejooksikut, vaid ka tema vanemaid ja perekonda tabab see karistus,” jätkas politruk, „ning ülejooksiku varandus konfiskeeritakse riigi poolt! Nõukogude võimul on pikk käsi, ta haarab süüdlasest kõikjal, kus iganes ta võiks end varjata! Teie kohus, seltsimehed komandörid,” lisas ta õpetavalt, „on see oma alluvatele teatavaks teha ja see neile pealuusse taguda!” Selle viimase õpetusega lõppes kiirmiiting ja me läksime oma üksuste juurde tagasi. Päike oli juba kõrgele tõusnud ja päev oli alanud.
Kuidagimoodi oli meie väeosa lahkumise saladus väljaspool teatavaks saanud, sest võisin näha oma kaasvõitlejate naisi ja kallimaid meie peatuskohal. Vahetati viimaseid suudlusi ja kallistusi ning manitseti üksteist ettevaatusele. Peagi võeti pataljon jälle lahingrännakukorda ja liikumine jätkus. Meiega sama teed marssis nüüd Võru 140. laskurpolk.
Taevas oli selge ja pilvitu. Marssisime taktsammul üles ja alla mööda künklikku Võru-Petseri