Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir
et ma olen peaaegu sõnatu.” Stefáni kirjeldamiseks sel hetkel võis kasutada mitmeid väljendeid, kuid „sõnatu” polnud üks neist.
„Meile öeldi, et naise vigastused olid tema enda tekitanud. Mulle tundub, et tema küünte all oli verd ja nahatükke.” Noor mees sirutas selga. „Ma tahan rõhutada seda, et koos kiirabiga tulnud arst tunnistas selle enesetapuks. Tema tegi ka järeldused vere kohta ja seetõttu ei näinud ma põhjust seda raportisse kirja panna. Me käitusime vastavalt arvamusele, et tegemist on enesetapuga, sest miski ei vihjanud muule.” Ta vaatas uudishimulikult oma ülemusele otsa. „Mis siis lahkamisel välja tuli?”
Stefán tegi grimassi. „Näib, et ta ei surnud mürgitusse. Arst kontrollis öökapil olnud valuvaigistite toimeaine sisaldust tema veres ja mao sisus. Seda ei olnud seal eluohtlikus koguses.”
Noor politseinik kergitas kulmu. „Millesse ta siis suri?”
Stefán oli maha rahunenud. Asjaolu, et arst oli juhtunu kohapeal enesetapuks tunnistanud, tõi talle kergendust, sest see tähendas, et tema mehed olid suuremast süüst vabad. „Loomulikult tuleb veel uuringuid läbi viia, enne kui see on kindel, aga arst pidas kõige tõenäolisemaks, et naine lämbus.”
„Lämbus?” kordas noor politseinik. „Lämmatati?”
Stefán raputas pead. „See on veel ebaselge. Arst ei välistanud põhjusena mingit haigust, aga ta ütles, et tahab, et surnu maja hoolikamalt üle vaadataks, et kindlaks teha, kas mõni teine isik võis tema surma juures mingit rolli mängida.”
„Selge,” ütles noor mees, kes tundis ülimat kergendust, et Stefán oli jälle oma tavapärases tujus. „Meie vahetus hakkab läbi saama. Kas sa tahad, et me läheksime sinna esimese asjana homme hommikul või…?”
Stefáni silmad ahenesid. „Ei. Te lähete kohe. Praegu.” Ta vaatas noorele mehele väljakutsuvalt otse silma. „Te vaatate üle iga ruutsentimeetri, just nagu oleks tegemist mõrvapaigaga. Ma tahan, et raport oleks homme hommikul minu laua peal.” Ta osutas käega ukse poole. „Sinu asemel ma kiirustaksin, enne kui su kolleegid koju lähevad ja sa üksi selle supi sees istud.” Noor mees avas suu, justkui tahaks vastu vaielda, kuid sulges selle taas. Ta läks ukse juurde. Kui ta koridori astus, lisas Stefán:
„Pane kirja kõik tema lauatelefonile ja mobiiltelefonile tulnud ja sealt välja läinud kõned. Ta suri ilmselt pühapäeva õhtul, seega on selle aja paiku tehtud kõned kõige olulisemad.”
„Ma teen seda,” ütles noor mees, kibedustera hääles. No on kuradi jama. Ta oli tööpäeva järel väsinud ja sada protsenti valmis diivanile pikali viskama ja telekat vaatama. Hakata veel tervet ridaelamu korterit läbi uurima sealt kurat teab mida otsides ei tundunud üldse tore idee.
„Jah, ja veel üks asi,” kutsus Stefán ta tagasi, kui uks oli juba peaaegu sulgunud.
„Mida?” Noor mees pistis pea ukse vahelt sisse.
„Mind huvitab eriliselt, kas Alda helistas sellel õhtul Markús Magnússoni mobiiltelefonile ja kui kaua see kõne kestis. Saad aru?”
„Saan.”
Uks sulgus. Stefán vahtis heledat, spooniga kaetud puidust ristkülikut ja mõtles. Ta teadis, et peaks helistama oma Vestmannaeyjari ametivennale ja ta asjade käiguga kurssi viima. Aga tal polnud tõesti vähimatki tahtmist seda teha. See võis oodata. Ta tahtis minna Riigihaiglasse, rääkida kohtuarstiga ja heita pilk Alda surnukehale. Ta tõusis püsti. Ta pidi endale tunnistama, et ta ei tahtnud sinna minna ainult töö pärast. Arst oli maininud, et naist oli üsna olulisel määral suurendatud – sõna, millest Stefán õieti aru ei saanud, enne kui ta oli seletust kuulnud. Stefáni naine rääkis pidevalt, et igatseb endale rinnaimplantaate, ja ta tahtis seetõttu neid oma silmaga näha. Kes teab, võib-olla annab ta naisele selleks loa, kui talle meeldib see, mida ta näeb?
6. peatükk
Laupäev, 14. juuli 2007
Ainsad külalised sellel laupäevahommikusel auhinnatseremoonial olid lapsed, kes olid võitnud, ja nende vanemad. Sóley istus ema ja vend Gylfi vahel, lai naeratus näol. Linnaraamatukogu kultuurinädalal oli korraldatud joonistusvõistlus, kus tuli joonistada kodumasinaid, mis tegid perekonna elu lihtsamaks. Sóley oli terve pärastlõuna hoolega joonistanud ja värvinud. Thóra suureks üllatuseks oli tütar ka võitnud, kuigi senimaani polnud ta erilist kunstiannet üles näidanud. Tüdruk, kes oli võitnud kõige vanemas vanuserühmas, tuli tagasi oma kohale väikese lillekimbu ja tšekiga võistluse sponsorilt, kes oli üks maa suurimaid elektrikaupade turustajaid. Raamatukoguhoidja kutsus järgmisena välja Sóley, kes astus naise kõrvale, põsed erutusest punased.
„Palju õnne võidu puhul,” ütles raamatukoguhoidja ja surus Sóley väikest kätt. Ta osutas tüdruku pildile, mis rippus erilisel stendil koos teiste töödega, mis olid võistlusele esitatud. Neid ei olnud eriti palju, just nagu Thóra oligi kahtlustanud, kui ta kuulis, et Sóley on võitnud. „Ma pean ütlema, et see on üks väga ilus pilt triikrauast, mille sa oled joonistanud,” ütles raamatukoguhoidja ja ulatas Sóleyle suure ümbriku ja lillekimbu.
Thóra kortsutas kulmu. Miks oli Sóley joonistanud pildi triikrauast? Tema eksabikaasa oli triikraua lahutuse ajal endale võtnud, sest Thóra riietest ei vajanud ükski triikimist. Thóra kahtles isegi, kas Sóley üldse teab, milline triikraud välja näeb, aga tundus, et ta oli ka ilma eeskujuta täitsa head tööd teinud. Thóra vaatas uhkusega tütre pilti, samal ajal kui tüdruk seisis raamatukoguhoidja kõrval, auhind käes ja näost veel punasem kui enne ning pilk varvastel. Näis, et ta puhkeb kohe nutma, aga ta surus hambad kokku.
„See on mootorsaan. Mitte triikraud,” ütles Sóley ja hammustas alahuult.
Nüüd oli raamatukoguhoidja kord kergelt punastada, kuid Thóra suureks kergenduseks lahendas ta probleemi, öeldes, et oli oma märkmetest valesti lugenud. Gylfi naerupahvatus aga ei aidanud mitte vähematki. Kui nad pärast pildi ees seisid, jätkas ta itsitamist.
„See näeb välja täpselt nagu triikraud,” ütles ta. „Kuidas sulle üldse pähe tuli mootorsaani joonistada? Kas see on siis kodumasin?” Thóra astus tütre kaitseks välja. „Loomulikult on. Maakohtades peetakse mootorsaane kodumasinateks.” Ta võttis tütre käest kinni. Sóley oli ikka veel norgus. „Ära kuula teda. Ta ei tea isegi, kuidas mootorsaanid välja näevad.” Sama kehtis tõenäoliselt ka Sóley kohta. „Ma ostan sulle tänase päeva puhul jäätist.” Ta heitis pilgu ka teistele piltidele. „Sóley. Sinu oma on kindlalt kõige ilusam. Palju etem kui kõik teised.”
„Ei, see on kole,” ütles laps. „Ma oleks pidanud joonistama ukse, nagu ma alguses kavatsesin.”
Thóra sai aru, et ta peab tütrele mõnel sobivamal hetkel selgitama, mida täpselt kodumasinate all mõeldakse. „Kuule nüüd,” ütles ta. „Sa võitsid ja see ei ole lihtsalt juhus. Kõige parem pilt. Triikraud ja mootorsaan on mõlemad väga olulised asjad. Sellepärast need läksidki tal segamini.” Ta suudles Sóleyd põsele ja vaatas kurjalt poja poole, kes näis olevat valmis uuesti naerma puhkema. „Tee mulle teene ja otsi mõni raamat Vestmannaeyjari vulkaanipurske kohta,” ütles ta poisile. Gylfil oli vaja muud mõtteainet peale mootorsaan-triikraua ja tal endal oleks kasulik lugeda midagi 1973. aasta sündmuste kohta, millest ta teadis tegelikult väga vähe. Kui Gylfi raamatut otsima läks, kasutas Thóra võimalust, et tütart lohutada, aga tüdruk ei naeratanud enne, kui nad istusid hiigelsuurte jäätise ja vahukoorega täidetud peekrite taga. Just sel ajal, kui Sóley oma jäätist lõpetas, helises Thóra mobiiltelefon. Arvestades tütre keerulist hingeolukorda, otsustas ta mitte vastata. Ta muutis meelt, kui nägi ekraanilt, et helistaja on Markús. Selle mehe olukord oli nii keeruline, et isegi jäätisest ei olnud abi.
Thóra lõpetas kõne Bragi, oma äripartneriga ja ohkas sügavalt. Ta oli rampväsinud pärast päeva, mis oli kulgenud teisiti, kui ta oli kavatsenud. Markús oli kutsutud veel ühele ülekuulamisele, seekord kahtlustatuna Alda surmas ja keldris olnud surnukehade siit ilmast lahkumises. Markúse telefonikõne oli olnud nii kiireloomuline, et Thóra läks pärast jäätisesöömist hoopis politseijaoskonda, selle asemel et oma lastega kinno