Tuhk. Yrsa Sigurðardóttir
kohta. Oled sa temaga rääkinud?”
„Nii palju kui mina tean, pole kellelgi õnnestunud temaga ühendust saada,” vastas Stefán Gudni poole vaatamata. „Me püüame edasi ja loodetavasti saame ta tänase päeva jooksul kätte. Siis oleks tarvis rääkida ka tolle Markús Magnússoniga, kes siin seda kaalikat otsimas käis.”
„Pead, mõtled sa,” parandas Gudni teda. „Me räägime inimese peast.”
Stefáni pilk Gudnile oli kõike muud kui sõbralik. „Pea või kaalikas, mis vahet seal on. Ma kahtlen väga, et see Markús kõik ausalt ära rääkis, mis siin juhtunud on. Mulle tunduvad tema ülekuulamisel antud ütlused nii ebausaldusväärsed kui ka naeruväärsed.”
„See on sellepärast, et ta on lollpea,” vastas Gudni. „On alati olnud.” Ta pani taskulambi põlema ja läks head aega ütlemata trepi poole.
Dís lasi signaali ja küünitas üle rooli, et läbi tuuleklaasi paremini välja näha. Väike ridaelamu tundus inimtühi. Ta nõjatus tagasi vastu istmeleeni. Mida Alda õieti mõtles? Ta polnud kaks päeva järjest tööle tulnud. Selles polnud iseenesest veel midagi müstilist, igaüks võis ju grippi jääda. Üldse polnud aga tema moodi sellest mitte teada anda ja ka sõnumitele vastamata jätta. Alda oli nagu kohusetunne ise: ta tuli iga päev tööle õigel ajal ja oli alati valmis töötama ka üle aja kui vaja. Mitte iga meditsiiniõde polnud selline ning Dís teadis, et ilma Aldata oleks temal ja Ágústil tööl palju raskem olnud. Nad maksid Aldale hästi ja kuni eelmise päevani oli tema teenistuskäik olnud vähimagi plekita. Seetõttu ei osanud nad kuidagi arvata, miks ta oma tulemata jäämisest eelmisel hommikul teada ei andnud – seda veel päeval, millele oli määratud neli operatsiooni. Dís ja Ágúst olid pidanud ise teineteist assisteerima, operatsioonid üheskoos läbi viima – kaks arsti –, selle asemel et teha neid eraldi ja Alda abiga. Seetõttu oli neil tulnud mitu patsiendivastuvõttu ära jätta ja isegi anestesioloog, kelle nad olid kohale kutsunud, pidi neile abikäe ulatama, mis oli reputatsioonile halb. Ei, Aldaga oli midagi väga kummalist lahti. Seetõttu oli Dís otsustanud lõunavaheajal tema juurest läbi astuda ja uurida, kas ta on kodus. Ta vaatas uuesti läbi tuuleklaasi välja ja juurdles, kas Aldaga võis olla midagi juhtunud. Ta oli üksik ja lastetu, seega polnud üldse võimatu, et ta oli minestanud, ilma et keegi sellest midagi teaks. Dís astus autost välja.
Ta läks garaaži juurde, mis ühendas Alda ridaelamut kõrvalmajaga, ja piilus pruuniks lakitud uste vahelt väikesest praost sisse. Talle näis, et ta näeb Alda uue rohelise Toyota helki, kuid ta polnud selles kindel. Igal juhul oli see halb märk. Ilma autota poleks Alda ilmselt eriti kaugele läinud ja juhul, kui ta oli kodus, oli väga imelik, et ta endast midagi teada polnud andnud. Dís läks välisukse taha. Seest kostis uksekella kõlinat, kui ta korduvalt kellanupule vajutas. Ta võttis näpu nupult ja surus kõrva vastu ust lootuses Alda samme kuulda, kuid ei tajunud ühtegi heli, mis võinuks inimtegevusest märku anda. Siiski näis talle, et ta kuuleb raadiot. Ta surus ühe kõrva tugevamini vastu ust ja kattis teise käega. Jah, tõepoolest. Ta tundis isegi laulu ära. See oli Vilhjálmur Vilhjálmssoni vana šlaager poisist, kes kutsub oma isa. Dís ajas end sirgu ja kortsutas kulmu. Ühtäkki tuli talle pähe, et pärast seitset aastat Aldaga koos töötamist polnud tal aimugi, milline muusika talle meeldib. Millegipärast polnud see kunagi jutuks tulnud. Ta haaras lingist ja proovis ust avada. See polnud lukus.
„Alda!” hüüdis Dís ukselt. Ei mingit vastust – ainult Vilhjálmuri melanhoolne hääl, mis palus isal end oodata. Dís lükkas ust, kuni see oli pärani lahti. Ta läks sisse ja hüüdis uuesti: „Alda! Kas sa oled kodus?” Ei mingit vastust. Laul sai läbi, kuid algas paari sekundi pärast uuesti. See pidi olema CD, mis oli mängijas ühte lugu kordama seadistatud. Raadiojaamad polnud veel nii madalale laskunud, et üha uuesti ja uuesti sama laulu mängida. Dís astus ettevaatlikult teise korruse trepist üles. Kui Alda oli haigeks jäänud, oli tõenäoline, et ta lamab teise korruse magamistoas. Dís oli ainult ühe korra Aldal külas käinud, kui naine oli veel selsamal aastal tema ja Ágústi koos abikaasadega enda juurde õhtusöögile kutsunud. Siis polnud nad allkorruselt lahkunud. Õhtusöök oli olnud suurepärane, nagu võis arvatagi: hea toit ja võrratu vein, kõik väga maitsekalt serveeritud. Dís mäletas, kui üllatunud ta oli, kui kuulis, et Aldal polnud olnud ühtegi püsisuhet pärast lahutust, mis oli toimunud juba enne seda, kui ta ilukliinikusse tööle tuli. See äärmiselt kena naisterahvas lähenes küll viiekümnele, kuid oli väga heas vormis. Ta oli sooja südame, hea huumorimeele ja laitmatute kommetega. Dís hüüdis Aldat veel korra nimepidi, enne kui trepist üles läks. Vastust ei tulnud. Muusika muutus aga iga trepiastmega selgemaks. Dís astus nii vaikselt kui suutis, lootes, et Alda lamab muusika saatel sügavas unes.
Vilhjálmur Vilhjálmssoni hääl kostis paokil ukse vahelt. Dís kordas Alda nime, vaiksemalt kui enne. Ta ei tahtnud, et naine ehmataks, kui lugu oligi tõepoolest nii, et ta lihtsalt magas või riietus. Ukse vahelt nägi ta päikeselaiku voodile laotatud tikitud päevatekil. Dís lükkas jalaga ukse lahti ja kattis majaomaniku magamistuppa sisse vaadates suu käega. Muusika kostis öökapil seisvast CD-mängijast. Selle kõrval olid tühi veinipudel, kaaneta tabletipurk ja süstal. Keset voodit lamas Alda. Dísil polnud vaja arsti haridust mõistmaks, et tema elustamiseks oli vähe lootust.
4. peatükk
Teisipäev, 10. juuli 2007
Thóra nõjatus toolileenile ja ohkas. Ta pidi otsustama, keda paluda enda asemel Sóleyle järele minna – teist õhtut järjest. Ema enam kõne alla ei tulnud. Ema oli aidanud teda eelmisel õhtul, kui Thóra oli sunnitud Vestmannaeyjaril pikalt viivitama. Pealegi pidid vanemad õhtul teatrisse minema. Ta poleks jaksanud seda kurtmist ära kuulata, kui ema oleks nüüd sellest etendusest ilma jäänud, mida ta juba kuid oli oodanud. See oli mingisugune pooldokumentaalne näidend ebaõiglusest, mida naised pidid tänapäeva maailmas taluma. Thóra naeratas omaette. Isa oleks lõpmatult tänulik, kui Thóra teda sellest teatrikülastusest päästaks, aga sellegipoolest otsustas ta vanemate plaane mitte nurja ajada. Ema pettumus kestaks palju kauem kui isa tänulikkus.
Thóra otsustas helistada oma eksabikaasale. Hannes poleks selle üle põrmugi rõõmsam. Erakorralise meditsiini arsti töö oli vähemalt sama nõudlik kui advokaadi oma, ning tööpäevad olid pikad ja rasked. Mees võttis lapsed enda juurde igal teisel nädalavahetusel ja mõnikord tahtis ta, et nad oleksid tema juures kauemgi, kui see talle sobis, aga lühikese etteteatamisega seda teha talle ei meeldinud. Hannes oli uuesti abiellunud ja tema elu tiirles nüüd peamiselt enda ja naise ja nende kummagi vajaduste ümber. Thóra elu tiirles samal ajal kõigi teiste ümber peale tema enda; viimasel ajal kulus kogu tema aeg töö, kahe lapse ja hiljuti üheaastaseks saanud lapselapse peale. Lapselapsega käis tegelikult kaasas veel neljaski laps – Thóra minia. Sigga polnud veel isegi seitseteist – aasta noorem kui Thóra poeg Gylfi –, kuid täiskasvanut oli neis umbes sama palju. Mingil kummalisel moel olid noored lapsevanemad suutnud oma suhet alal hoida, samal ajal kui nad pea ees täiskasvanuelu sügavikesse sukeldusid. Nad olid Thóra juures igal teisel nädalal. Ülejäänud aja oli tüdruk lapsega oma vanemate juures – ilma Gylfita. Gylfi ja Sigga vanemate suhted olid üpris jahedad; näis, et nad ei suuda poisile oma tütre liiga varast rasestamist andestada. See polnud saladus kellelegi, kõige vähem Gylfile endale, nii et Thóral oli hea meel, et ta oli otsustanud koju jääda, kuniks Sigga oma vanemate juures elas. Nõnda sai Thóra poega veidi kauem enda juures hoida ja jätkata tema kasvatamist, mis oli katkenud, kui poiss oli ootamatult otsustanud inimkonda suurendama asuda.
Thóra hoidis telefonitoru õlaga vastu kõrva ja kohendas lapselapse raamitud fotot, samal ajal kui ta numbrit valis. Väikesele poisile oli pandud nimeks Orri pärast värskete vanemate loendamatut hulka ettepanekuid, mis Thóra siiamaani judisema panid. Poiss oli täiesti vastupandamatu: blond ja suurte silmadega ning tema põsed olid ikka veel suured ja ümmargused, kuigi ta ei saanud juba ammu enam pudelitoitu. Thóra heldis alati tema pilti nähes ja ootas võimalust temaga nädal koos veeta, kuigi stressitase oli kodus märgatavalt kõrgem, kui ema ja laps külla tulid. Ta naeratas poisikesele pildil ja hoidis pöialt, kui telefonile viimaks vastati. „Tere, Hannes. Kas sa ei saaks mulle väikest teenet teha? Ma ei jõua täna Sóleyle järele minna…”
Tüdruk