Emajõgi 1944. Mart Laar
1. eesti piirikaitserügemendi I pataljoni (ülem kapten Aleksander Veelmaa) kahte kompaniid käigult tagasi tõrjuda. Esimest korda lahingusse sattunud eestlased lõid kõhklema ning tõmbusid tagasi. Kuid kapten Veelmaa suutis venelaste rünnaku hästi suunatud miinipildujatulega peatada ning viis julgust kogunud mehed vasturünnakule, mis lõppes endiste positsioonide tagasivallutamisega. Kamenka saarel asunud pataljoni 3. kompanii saabumise järel sai pataljon käsu tõmbuda tagasi Karisilla piirkonda, kus I pataljon allutati taas 1. piirikaitserügemendile.
Punaarmee kiire edasitung sundis kohalikku elanikkonda oma kodudest lahkuma. Eesti sõduritele tundsid inimesed igati kaasa ja üritasid neid aidata. Evald Loosaar on tollaseid meeleolusid meenutanud järgmiselt: „Sadra asundus asub peateedest kaugel ja on enam-vähem ümbritsetud metsadest. Ühest talust toodi meile tee äärde suure kannuga piima, samuti suured kamakad sinki. Olime liigutatud ja ütlesime pererahvale, mis tee nii palju toote – jääte ise ilma. Kuid peremees naise ja tütrega keelitasid meid võtma, et venelane tuleb ja võtab niikuinii kõik ära. Sööge parem omad kui võõrad ja ega me viimast ka ära ei toonud, jäi omajagu ka ikka. Sõime sinki ja jõime piima peale. Saksa sõdurid aga hoidusid viisakalt eemale, kuni me kutsusime ka neid külakosti mekkima. Tulidki, kuid mitte kõik. Sakslased imestasid talurahva helduse üle, samuti toidu rohkuse pärast. Jah, mulle tundub, et Võrumaa inimesed on hulga heldemad ja kaastundlikumad kui Kesk-Eesti inimesed. Meenub lugu, kui läksime Põltsamaale ja ööbimisel palusime õhtu toidu juurde paar liitrit piima, kuid ta ei annud. Siin Võrumaal aga võib öelda, piima ei keela keegi, kui küsid. Paljudest teeäärsetest taludest hõigati meile, kui mööda läksime, et tulge piima jooma. Võrumaal oli hea sõdurpoistel rännata, siis nälga ei jää, sest kõhutäit sööki ei keelanud keegi ja ka maksu ei võetud kelleltki.
Sadral ööbisime öö rahulikult. Taluinimesed aga vaevalt nii rahulikud said olla. Venelaste sissetung Võrumaale ning nende lähedalolek ajas inimesed ärevaks. Kaaluti põgenemise võimalusi ehk kuidas omi loomi ning vara varjata sõja eest, samuti leida kohta, kus ka ennast varjata või peitu pugeda, ühesõnaga mida nüüd ette võtta. Imelik tundus mulle, et kogu sellel pikal teedel rännakul, ei kohanud ma kedagi, kes oleks või kaudselt kuidagi mõista andvalt oodanud venelasi ehk oleks nende edust rõõmu tundnud. Kõik taluinimesed, kellega kokku puutusin või juttu ajasin, rääkisid nagu ühest suust, et hirm on venelaste ees suur. Need on nüüd sõja ajal hullemad, kui nad olid rahu ajal 1940–41. Tol ajal ei olnud keegi midagi nende vastu teinud, kuid nüüd on igaüks kuidagi olukorra sunnil sakslastele kaasa aitand.”
See kahtlus oli kahjuks igati põhjendatud. Punavägi käitus Eestis nagu vallutatud maal. Punaväelaste teele jäänud talud rüüstati. Mida kaasa ei suudetud viia, lagastati. Simu Pihlapuu päeviku kohaselt olid punaväelased tema kodutalus „tühjendanud nisukoti keldrisse ja terade peale musta teinud. Hiljem sai kuulda samamoodi naljadest, mis venelaste arvates vist pidid olema väga teravmeelsed ja „kultuursed”, nagu nad oma eluavaldusi igal sammul toonitasid. Nii oli Sadras situtud rukkihakkide päävihkudesse ja need asetatud uuesti hakkidele otsa, kuskil oli kooolimaja saali lakke loobitud inimeste mustust, viljasalved ja toidunõud oli tihti täis situtud jne.” Massiliseks kujunes naisterahvaste kimbutamine. Urvastes avasid punaväelased tule põllul liikuvate naisterahvaste pihta, haavates raskelt Salme Vallnerit, kes hiljem haavadesse suri. Vägivallale vastu astujad lasti lihtsalt maha. Seejuures võis tegemist olla uude võimu sümpaatiaga suhtuvate tegelastega. Nii mõrvati punaväelaste poolt Võrumaal metsnik Otto Puru koos perekonnaga, kes oli tuntud oma saksavastasuse ja nõukogude-sõbralikkusega.
Selleks ajaks oli rinne Võrumaalt aga juba üsna kaugele jõudnud. Punaarmee üksuste kiire edasitungi tulemusel löödi 15. augustiks Saksa vägede asetusse sügav kiil, mille teravik ulatus juba Sangasteni. Olukord muutus Saksa väejuhatuse jaoks erakordselt keerukaks. Nõukogude soomusüksused seisid Valgast vaid mõnekümne kilomeetri kaugusel. Valga langemine oleks läbi lõiganud armeegrupi „Narva” taandumis tee ning oleks võinud katkestada ühenduse armeegrupi „Narva” ja väegrupi „Nord” vahel. Väegrupi „Nord” ülemjuhataja kindral Schörner „kraapis” Hitleri käsku täites kokku kõik üksused, mida idarindelt oli võimalik kokku saada. Nende kohaletoimetamiseks aga vajas Schörner aega. Seda pidid talle andma lahingulenduri major Hans-Ulrich Rudeli juhitud tankidevastaseks võitluseks kohandatud Stukad, mis Hitleri isiklikul käsul väegrupi „Nord” käsutusse saadeti. Saksa üks kuulsamaid sõdureid Rudel oli idarindel just hävitanud oma kolmesajanda tanki, nüüd langesid tema Stukad Lõuna-Eestis edasi tungiva punaväe kallale. 18. armee lahingupäeviku päevakokkuvõtete kohaselt oli Rudel väegrupi juhtidega pidevas kontaktis, töötades tihedalt koos ka eesliinil võitlevate üksustega, saades neilt sihtmärke rünnakuteks.Kuna Punaarmee õhutõrjekahuritel oli laskemoon lõppenud, tekitasid Stukad neile raskeid kaotusi. Õhurünnaku ajal sai haavata ka 14. kaardiväe laskurkorpuse ülem kindralmajor P. Stepanenko. Ilmselt on just Rudeli sööstpommitajad jäädvustatud Saksa rindekroonika lindile, kus kujutatakse Saksa lennuväe rünnakuid Punaarmee kolonnidele kuskil Lõuna-Eestis. Kokku võitles Rudel Eestis 11 päeva, tema poolt Eestis hävitatud vastase tankide arv on teadmata, kuid neid oli palju. Neis võitlustes tulistati Rudel korra alla, kuid nagu varemgi, suutis ta oma lennuki maandada ning pääseda.
Massiivsete õhurünnakute katte all tõi väegrupp „Nord” Eestisse lisajõude. Ida-Preisimaalt toodi kaheksakümne kuuel lennukil Ju-52 Tsirgulinna juurde 31. jalaväediviis. Sangaste piirkonda paigutati ka 87. Saksi-Tüüringi jalaväediviis, Alūksne juurest toodi 61. jalaväediviisi 176. rügement ning 132. jalaväediviisi 436. rügement. 16. augustil andsid Saksa üksused ette tunginud 14. kaardiväe laskurkorpusele raske hoobi. Stukad pommitasid Punaarmee tankitõrjesuurtükkide positsioone, seejärel asusid 31. ja 132. jalaväediviisi üksused tankide ja rünnakkahurite toetusel rünnakule. Korpuse keskel asunud 52. kaardiväe laskurdiviis paisati tagasi ning sakslased tungisid Punaarmee tagalasse, piirates osa 53. kaardiväe laskurdiviisi üksustest sisse. Punaarmee tõi lahingusse lisajõude, kuid ei suutnud sissepiiratud üksusi vabastada. Need suutsid piiramisrõngast välja murda alles 18. augusti öösel. Lahingutes ülesnäidatud vapruse eest omistati tankist Pjotr Selivanovile Nõukogude Liidu kangelase aunimetus.
Teistes rünnakusuundades jätkas Punaarmee aga pealetungi. Tema teed Väike-Emajõele tõkestas 12. Luftwaffe välidiviis, mille alluvuses sakslaste kõrval võidelnud eestlastest on oma mälestused kirja pannud Karl Sirel.Erinevalt mitmest teisest lennuväe välidiviisist oli 12. Luftwaffe välidiviis võitlusvõimeline üksus, mis oli juba alates 1943. aastast võidel nud väegrupi „Nord” koosseisus idarindel. Diviisiülem kindralleitnant Gottfried Weber oli tähelepanuväärsemaid ning kõrgemalt tunnustatud lennuväe välidiviiside ülemaid Teises maailmasõjas. Ta oli alustanud oma karjääri Esimeses maailmasõjas ja jätkas seda 1930. aastatel Reichswehr’is. Võideldes uue maailmasõja puhkedes 61. jalaväediviisi 162. jalaväerügemendi I pataljoni ülemana Poolas ja Prantsusmaal, paistis ta seejärel eriliselt silma Eestis 1941. aasta suvel peetud lahingutes. Sõrve säärel asunud punaväe kaitseliini läbimurdmise eest omistati Weberile 13. oktoobril 1941 Raudristi Rüütlirist, mis sõja alguses oli veel väga haruldane autasu. Hiljem võitles Weber oma pataljoniga edukalt Venemaal ning edutati 1943. aastal 12. Luftwaffe välidiviisi ülemaks. Weber suutis oma diviisi Leningradi alt suhteliselt tervelt välja tõmmata ning seda lahingutes kaitseliinil„Panther” sedavõrd tõhusalt juhtida, et teda autasustati 9. juunil 1944 Tammelehisega Raudristi Rüütliristi juurde. Eestis võidelnud Weber suhtus eestlastesse suure sümpaatiaga. Olles võidelnud Eesti vabastamise eest Punaarmeest, teadis Weber paremini kui mõni teine Saksa väejuht, mis seda maad punaväe vallutamise järel ees võib oodata.
Karl Sireli mälestuste kohaselt sattus ta 12. Luftwaffe välidiviisi koos seisu umbes kahe kompanii suuruse marsiüksuse koosseisust, mis augus tis saadeti eesti piirikaitserügementide tagavararügemendist Petseri Lõu nalaagrisse, kus mehed erinevate Saksa üksuste vahel ära jaotati. Kuigi peagi alanud taandumise käigus osa eestlastest „kaotsi” läks, võitles enamik neist lennuväe välidiviisis edasi. Üht Otepää lähedal toimunud lahingut kirjeldab Sirel järgmiselt: „Olime tol korral ühel mäeveerul vilja sees ahelikus. Laskepesad olid veel kaevamata ja puudus seega igasugune varjumise võimalus. Eemalt metsast hakkasid liikuma meie suunas tankid. Minu kõrval olev sakslane ütles, et need on vene omad, aga ärgu