FC Friigid. John Hickman
pani käe Angelole õlale ja tõmbas sõbra endaga kaasa. „Laseme jalga,” ütles ta.
Kolm sõpra kõmpisid üle muru kooli väravate poole. Seth krimpsutas nägu, kui haiget saanud jalale toetus. Ta vaatas üle õla tagasi.
Logan vaatas neile järele, õel naeratus näol. Aeglaselt moodustas ta huultega sõna „friigid”.
Seth vaatas kõrvale. Ta oleks tahtnud tagasi minna ja Loganile midagi vastu öelda. Midagi sellist, mis oleks tal suu tükiks ajaks kinni pannud. Näiteks: „Ise oled friik, friik!” või: „Mine pekki, friigiaju!” Nojah, need ei olnud just kuigi karmid vastused. Tegelikult oleks Seth tahtnud tagasi minna ja virutada Loganile korraliku obaduse kõhtu. Või vastu põlve, nii nagu Logan talle virutas. Aga mida ta oleks saavutanud? Tema poolel olid Angelo ja Karu, Logani poolel terve kooli jalgpallivõistkond.
Poisid suundusid kodu poole.
„Mulle meeldis Milton Hallis rohkem,” ütles Angelo. „See kool on täiega nõme.”
Milton Hall oli algkool, mille poisid olid eelmisel aastal lõpetanud. Seth noogutas. Milton Hall oli palju parem. Milton Hallis olid nad kooli jalkavõistkonnas, õpetajad ei kutsunud neid friikideks ja seal ei olnud ka selliseid idioote nagu Logan.
Karu ja Angelo olid olnud Sethi parimad sõbrad peaaegu eluaeg. Nad kohtusid juba lasteaias. Üks Sethi varasematest mälestustest oli see, kuidas Angelo päästis ta tüdruku käest, kes oli ta pikali lükanud. Tüdruk oli tahtnud sama mängupolitseiautoga sõita. Seth oli olnud selili maas, kui Angelo talle appi tormas. Seth nägi ainult Angelo tohutut afrosoengut ning peenikesi käsi ja jalgu. „Jäta ta rahule!” oli Angelo karjunud ja siis omakorda tüdruku jalust maha niitnud. Angelo oli ikka üsna samasugune. Käed ja jalad olid endiselt peenikesed, aga juuksed olid tal nüüd üle pea patsidesse punutud. Ja tüdrukuid polnud ta õnneks enam tükk aega jalust maha niitnud.
Ka Karu oli juba lasteaias samas rühmas. Ta oli nad mõlemad kohe ära võlunud oma lõputu maiustustevaruga. Mis ka ei juhtunud, Karul oli alati kommi. Kummikomme, karamelle, šokolaadi. Ta oli nagu Willy Wonka, ainult vähem veider. Ka tema ei olnud palju muutunud. Ta oli endiselt suur ja turske, tedretähnilise näo ja heledate juustega. Ja endiselt oli tal alati varuks kõikvõimalikke maiustusi.
Sethi arvates oli tema sõpradest ainsana muutunud. Ka tema oli olnud väiksena pontsakas poiss. Ja kõige lühem. Aga nüüd oli ta üsna kõhn ja sõpradest pikem. Kuid tal olid endiselt lühikesed tuhkblondid juuksed. Mõnikord ta mõtles, kas ta jääbki eluaeg kandma üht ja sama soengut.
Poisid lonkisid mööda garaažidest ja poodidest ning peatusid Sethi kodutänava nurgal.
„Kas me siis annamegi alla?” küsis Karu.
Seth vaatas sõpru. Nii nukrana polnud ta neid varem näinudki. Isegi Angelo näolt oli naeratus peaaegu kadunud.
See oli kohutavalt ebaõiglane. Miks peaksid nad loobuma millestki, mida nad armastavad, lihtsalt mingi liiga lühikestes pükstes vana ülbitseja pärast? Sethi silme ette kerkis Steele’i nägu, kui ta ütles, et Seth on liiga aeglane. Näis, nagu oleks Steele olukorda nautinud. Nagu oleks talle meeldinud poistele halvasti öelda.
„Ei,” ütles Seth pead raputades. „Me ei anna alla!”
„Aga …”
Seth katkestas Karu poolelt sõnalt. „Mind ei huvita, mida vana peerukott ütleb!”
Angelo hakkas itsitama. „Peerukott!” kordas ta.
„Me armastame jalkat, eks ole?” küsis Seth.
Karu ja Angelo vaatasid teineteisele otsa. See oli ju päevselge.
Mõlemad noogutasid.
„Inimesed ei loobu asjadest, mida nad armastavad,” kinnitas Seth. Ta läks elevile. Ta tundis, et ta peab kõnet, nagu filmi lõpus tehakse. Ta teadis järsku täiesti kindlalt, mida edasi teha.
„Seda küll,” arvas Karu. „Ehkki mu ema oleks ammu pidanud koogisöömisest loobuma!”
Poisid pahvatasid korraga naerma.
„Aga kuidas me saame mängida, kui meil pole võistkonda?” küsis Angelo. „Mis sa selle peale ütled, Sherlock?”
Seth vaatas sõpradele otse silma ja ütles: „Me teeme oma võistkonna!”
KOOSOLEK
Seth elas vaiksel tänaval, kus kasvas palju puid. Tema tänaval elas ka palju koeri. Ja palju vanu tädikesi. Seth pistis võtme eesukse lukuauku ja kolm poissi sisenesid majja.
Nad viskasid koolikotid ja tossud nurka, lontsisid trepist üles Sethi tuppa ja prantsatasid voodile istuma. Seth ohkas, rullis põlvikud alla ja võttis säärekaitsmed ära.
Karu haaras puldi ja pani Xboxi käima.
Angelo võttis teise puldi.
Hetke pärast kõlas “FIFA” algusmuusika.
Seth vaatas oma toas ringi. Tema toa tapeet oli jalgpalliteemaline. Tema voodipesu oli jalgpalliteemaline. Ja kardinad. Ja kell. Isegi kaisukaru. Tuba nägi välja nagu tohutu suur fännipood. Ja ehkki ta ei tahtnud praegu üldse jalgpalli peale mõelda, oli see igal pool, kuhu ta pilgu pööras. See oli tema elu. Tal hakkas uuesti paha.
„Mängige midagi muud,” ütles Seth.
„Aga me tahame seda mängida,” ütles Karu. „Ma tahan Angelole pähe teha.”
„Häh,” vastas Angelo. „Sa ei suuda kellelegi pähe teha. Sa ei suudaks titelegi pähe teha!”
„Unista edasi!” ütles Karu.
„Miks ma peaksin unistama sellest, et sa titele pähe teed?” imestas Angelo. „Mul pole mingit tahtmist …”
„PANGE SEE PAGANA ASI KINNI!” hüüdis Seth.
„Olgu, olgu! Rahune maha,” ütles Angelo, tõusis püsti ja lülitas konsooli välja.
Kõik kolm istusid veidi aega täielikus vaikuses.
Siis koputati uksele ja sisse astus Sethi isa. „Kuidas läks, poisid?” küsis ta.
Sethi isa oli pikk ja laiaõlgne. Ta oli kõvasti üle 180 sentimeetri pikk ja kui ta end viimati kaalus, näitas kaal üle saja kilo. Ta juuksed olid hästi lühikeseks pöetud ja ta nägu oli päevitunud. Seljas oli tal värviplekkidega T-särk ja jalas vanad räpased teksad. Sethi isa oli ehitaja. Tal oli isegi ehitajale sobiv nimi ‒ Steve. Ausalt öeldes oli ta päris äge ehitaja. Ta töötas enamasti õues. Mõnes mõttes oli see tore ‒ lihased paisusid ja päevitus tuli nagu iseenesest. Aga Sethi isa töötas õues ka vihmas ja lumesajus ning Seth oli üsna kindel, et see nii väga tore ei olnud. Isal oli garaažis jõupink. Ka Seth istus mõnikord garaažis ja vaatas, kuidas isa kangi tõstab. Isa oli uskumatult tugev. Nagu viikingite jumal Thor. Muidugi ei rääkinud ta mingit tobedat vanaaegset keelt. Ja tal ei olnud lehvivaid blonde juukseid. Ja vasaral tema tööriistakastis ei olnud võlujõudu ega ka nime. Nojah, tegelikult ei olnud ta üldsegi Thori moodi. Aga ta oli väga tugev. Ja muidu ka kõva mees. Tal oli džudžitsus must vöö.
„Meid ei võetud,” ütles Angelo.
„Me oleme friigid,” lisas Karu.
Steve tõmbas kulmu kortsu, kratsis laupa ja küsis: „Mis asjad te olete?”
Seth ajas end voodis istukile ja vastas: „Friigid. Nii Steele meile ütles.”
„Ta ütles, et te olete friigid?” küsis Steve.
Seth kehitas õlgu.
„Seda ma ei luba!”
„Mida sa teha saad?” küsis Seth.
„Ma lähen selle tüübi juurde ja vestlen temaga veidike.”
„Kas sa virutad talle?” tundis Angelo huvi.
„Võib-olla,” vastas Steve omakorda õlgu kehitades.
„Ah, unusta ära, isa,” ütles Seth. Ta ei tahtnud, et isa kooli läheks