FC Friigid. John Hickman
Karu, „me teeme niikuinii oma võistkonna.”
Steve’i kulm tõmbus uuesti kortsu. „Oma võistkonna?”
„Miks mitte?” küsis Seth
„Kuidas see teie arvates käib?”
„Noh, me kutsume veel mõned poisid, kes välja jäid,” vastas Seth. „Ja korraldame võistlusi ja nii.”
Steve tõmbas ninaga ja noogutas. „Olgu. Tundub, et te teate, mida teete. Laske siis aga edasi.” Ning ta läks toast välja.
„Sa oleksid pidanud laskma tal kooli minna,” arvas Angelo. „See oleks Steele’ile paras olnud.”
Seth ei vaielnud vastu.
„Kuidas me siis oma võistkonna kokku paneme?” küsis Karu.
„Teeme äkki võistkonna koosoleku?” pakkus Seth. „Näiteks kohe praegu?”
„Äge,” ütles Angelo. „Ma arvan, et meil on pastakaid vaja.”
„Ja paberit,” lisas Karu.
„Võtke sahtlist,” ütles Seth ja osutas kirjutuslaua poole.
Angelo kalpsas üle toa. Pärast veidikest sahtlis kolistamist pöördus ta tagasi märkmiku ja paari pastakaga ning ulatas need teistele.
„Mis edasi?” küsis Karu.
Poisid vaatasid üksteisele otsa.
„Kas lähme küsime su isalt?” pani Angelo ette.
Sethi kodu elutoas oli puitpõrand, millel Seth armastas liugu lasta, kui tal oli hea tuju. Täna ta liugu ei lasknud. Ühes seinas oli punane tapeet, mille Seth oli välja valinud. Sellele seinale oli Sethi isa riputanud oma lemmikjalgpallimeeskonna särgi, millel olid kõikide mängijate autogrammid. See särk oli isa kõige kallim aare. Selle oli talle kinkinud Sethi ema aastaid tagasi, kui Seth oli alles väike. Enne, kui ema vähki suri.
Steve istus tugitoolis, luges ajalehte ja rüüpas teed. Ta tõstis silmad ja noogutas poistele.
Kolm sõpra prantsatasid diivanile.
„Tegin sulle ka tassi teed, Seth,” ütles Steve. „Kuidas teiega on, poisid? Kas tahate midagi?”
Angelo raputas pead: „Ei, aitäh, Stevie, ma ei soovi midagi.”
Ka Karu raputas pead.
Steve kortsutas kulmu. „Mis viga, Karu? Sina tavaliselt toidust ära ei ütle!”
„Kõik on korras, mul pole lihtsalt kõht tühi,” vastas Karu.
„Kas see on sellepärast, mida Steele ütles?” küsis Angelo.
„Mida ta siis veel ütles?” küsis Steve omakorda.
„Ta ütles, et Karu on paks,” vastas Angelo. „Ja ta ütles, et Seth on aeglane. Ja et mina olen ohu … mis iganes.”
„Ohutegur,” täiendas Seth.
„Mida see üldse tähendab?” küsis Angelo.
„See tähendab, et sa üritad ära kägistada igaühe, kes sult palli ära võtab,” selgitas Seth.
Angelo naeratas laialt.
„Oled sa päris kindel, et sa ei taha, et ma kooli lähen?” küsis Steve.
„Ei taha, pole hullu,” vastas Seth pead raputades.
„Kui sa midagi süüa tahad, Karu, siis võta ise, eks?” ütles Steve.
„Aitäh, Steve,” vastas Karu ja ta näole ilmus midagi naeratusetaolist. „Ma mõtlen selle peale.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.