Pikk-Kosmos. Stephen Baxter

Pikk-Kosmos - Stephen Baxter


Скачать книгу
ümber kaela! Täpselt seda oleks ta tahtnudki.”

      „Anna andeks. Ma pidin ise midagi kombineerima. Kohvi tahad? Mul on taga köögis käimas.”

      „Sa pead silmas, kas ma tahaksin tassikese oma parimat kohvi, enne kui see siit sinu põie sees välja kõnnib? Ah, tühja kah, pane siis pealegi.”

      Joshua pühkis näolt vahtu ja valas jooki kõige vähem eemaletõukavasse kruusi, mille ta suutis väikesest kapist kraanikausi kohalt leida. „Ole lahke. Ilma piima ja suhkruta.”

      „Selge see.” Bill tegi laua nurga tühjaks ja võttis istet.

      „Terviseks.” Nad kõlksasid kruusid kokku.

      „Kunagi oli aeg, Bill, mil sa oleksid palunud panna kohvi sisse – kuidas sa nüüd ütlesidki? – tilgakese südame kosutuseks. Juba nii vara hommikul.”

      „Mul oli tõesti täismehe maitse…”

      „Nagu mina mäletan, alustasid sa juba neljateistaastaselt, Bill Chambers, ja kasutasid juhust alati, kui vähegi võimalik, ära hakka üldse tagasi ajama.”

      „Jaah, ma olen pärast noid päevi muutunud. Noid aastakümneid. Ja selle eest pean ma tänama Hommikukastet.”

      „Sul on vedanud, et tema ja lapsed sul olemas on.”

      „Minu maks on selle väitega enam-vähem nõus. Täpselt nagu sinul vedas, et sul oli Helen.”

      „Tõsi ta on.”

      Maad võttis kohmetu vaikus.

      „Eemalolevate sõprade terviseks ja mälestuseks,” ütles Bill lõpuks ja nad kõlksasid jälle kruusid kokku. Bill võttis ettevaatlikult laua tagant tooli pealt laia servaga kübara. „Nii palju koli, mees! Kas seda kõike on ikka kindlasti vaja?”

      „Selge see.”

      „Ja kõik korra järgi pandud.” Bill vaatas toas ringi. „Ma näen, et külma ilma asjad on ka, nii et sul on plaanis mitu kuud ära olla. Universaalsed kaardid…” Need olid kaardid, kus oli ära toodud see osa maailmast, mis jäi mööda Pikkmaad rännates tavaliselt samaks – seal polnud inimeste ehitisi, näiteks linnu ja teid, kuid olid mäed, jõed, rannajooned, looduslikud orientiirid. „Fooliumist soojendustekid – olemas. Kus on kokkurullitav madrats?”

      „Sa oled ajast maha jäänud. Vaata.” Joshua hüpitas vasakus käes pesapallisuurust pakki. „Aerogeel – madrats, mis mahub pihku.”

      „Või sinu puhul Terminaatori küberküüniste vahele.”

      „Ja-jah.”

      „Saapad. Sandaalid. Sokid! Sokke pole kunagi piisavalt. Veepuhastustabletid. Toit, vinnutatud liha ja muu selline kraam – hädaolukorraks?”

      „Ma elan sellest, mida loodusest saab. Pean jahti ja panen lõkse üles.”

      „Selles osas oled sa alati viletsavõitu olnud, aga sulle kulukski ära kaalust natuke maha võtta.”

      „Ole sa tänatud.”

      „Esmaabikarp – olemas; kõhulahtisusevastased tabletid, allergiaravimid, valuvaigistid, kõhulahtistid, seenevastased rohud, desinfektant, putukamürgid, vitamiinitabletid… Mis siin veel on? Noolepead. Nöör vibule panemiseks. Püünised. Võrgud. Kerge pronksist kirves. Noad, rohkem kui lihuniku tagumises sahtlis. Tavalised elektroonikajubinad: raadiovastuvõtja, tahvelarvuti, lokaator.” Viimane suutis kasutada GPS-i piisavalt arenenud maailmades, kus see süsteem olemas oli, mujal aga pakkus ligikaudse asukoha päikese ja kuu ning tähekogude positsiooni järgi, päeva pikkuse ja kõikvõimalike selliste nähtuste järgi nagu näiteks päikese- või kuuvarjutused. Kogu selles tehnoloogias peitusid aastakümnete pikkuse Pikkmaal rändamise jooksul raske vaevaga kogutud tarkused. „Tulepulk lõkke süütamiseks. Ja tikud, väga õige. Ja päikesejõul töötav pliit.” See meenutas väikest tagurpidi pööratud vihmavarju, mille sisepind on peegeldav – selle sai panna aluse peal päikese kätte ja koondatud päikesekiirtega vett keeta. „Mähkmed. Proteesiliim.”

      „Ja-jah.”

      „See peaaegu ju polegi nali, Metuusala. Kohv. Vürtsid. Pipar! Vahetamiseks, muidugi. Aa, ja relvad ka. Paar pronksrevolvrit… elektromagnetimpulsiga?”

      „Täpselt.” Joshua hüpitas ühte väikest relva käes. „Viimane sõna. Laeb ennast päikesevalgusega, aga seda võib ka käepidet pigistades täita.” Ta suunas püstolitoru allapoole, tulistas ja puuris Billi laua nurka väikese augu.

      „Kuule, paluks natuke aupaklikkust! See laud on antiik!”

      „Ei ole ta midagi. Me ise tegime selle.”

      „Noh, nüüd ei saa sellest muidugi kunagi antiiki. Ja ma saan aru, et kogu see kraam mahub ühteainumasse seljakotti? Sul on siin kenasid jubinaid, Josh, seda peab ütlema.”

      „Ja mõned veel ütlevad, et Sammupäevaga innovatsioon lõppes.”

      Bill lausus lihtsalt: „Kahju, et veel pole leiutatud murdumiskindlat südant.”

      Joshua pööras pilgu ära.

      „Anna andeks, sõber,” ühmas Bill. „See oli vesisem kui kala unenägu. Olid ajad, kui ma poleks mingil juhul midagi sellist öelnud. Meie sinuga olime korralikud marakratid. Tunded olid nende kurivaimu nunnade, mitte meie jaoks. Noh, ma olen muutunud. Ja muutunud oled ka sina. Aga sina oled muutunud… noh, tagasi.

      See viis Joshua pisut rööpast välja. Et seda varjata, valis ta nöörilt ühe särgi ja tõmbas selga. Ühekorraga paistis Bill, kes oli kuuekümne kaheksa aastane, istus kola täis kirjutuslaual ja rüüpas hämaras kabinetis kohvi, tõepoolest linnapea moodi. Täiskasvanu. Justkui oleks vana võlts-iirlasest Bill korraga suureks saanud, kui Joshua tähele ei pannud. Tegelikult Joshuast ettegi jõudnud. „Mis mõttes muutusin tagasi?”

      Bill laiutas käsi. „Noh, näiteks siis, kui nende Valhalla mässajatega läks asi kurjaks ja kõik trollid Pikkmaal läksid hüppesse, mäletad? Ja see nadikael Lobsang andis sulle ja mulle twaini ja käskis meil Sally Linsay üles otsida.”

      „Issand, Bill, sellest on oma kolmkümmend aastat möödas.”

      „Seda küll. Ja niipalju, kui mina mäletan, mõtlesime tookord Lobsangi ettepaneku üle ainult hommikuni, tõusime üles ja lasimegi jalga, tõmbasime Pikkmaa avarustesse. Ma ei mäleta, et sa oleksid tookord niimoodi pakkinud. Sokke kokku lugenud, kurask küll.”

      Joshua vaatas ringi, vaatas kogu oma varustust, mis oli korralikult ridadesse ja virnadesse laotud. „Kõike tuleb õigesti teha, Bill. Peab olema kindel, et kõik on olemas, et kõik töötab. Ja siis tuleb kõik õigesti pakkida…

      „Täpselt seda ma mõtlengi. Niimoodi ei räägi Kurat Teab Kus linnapea Joshua, poja isa Joshua, poole kuramuse Pikkmaa kangelane Joshua Valienté. Niimoodi räägib Josh, see poiss, keda ma tundsin Kodus, kui me olime ühe-kahe-kolmeteistaastased. Siis panid sa oma detektorvastuvõtjaid ja mudeleid kokku täpselt samamoodi, nagu sa praegu pakid. Sa panid kõik valmis, parandasid kõik katkised osad…”

      „Värvisin enne kokkupanekut.”

      „Mida?”

      „Agnes ütles kunagi nii. „Sina oled selline poiss, kes alati, alati värvib kõik osad enne kokkupanekut ära.””

      „Noh, tal oli ju õigus.”

      „Tavaliselt küll. Õigemini on ju siiamaani… Ja ta peaks tulema täna siia mind vaatama, kahtlemata selleks, et tal saaks jälle õigus olla. Aga mis sellest siis on, Bill?”

      „Iga asja juures on vaja mingit tasakaalu. Kõike peab olema parajas koguses. Ja kui nüüd järgmise teema juurde minna, lugupeetud eesistuja, siis kas sa ei hakka juba liiga vanaks jääma, et uljast maadeavastajat mängides ringi joosta?”

      „See pole sinu asi,” uratas Joshua.

      Bill tõstis käed. „Õige. Ära pane pahaks.”

      Uksele koputati.

      Bill


Скачать книгу