Pikk-Kosmos. Stephen Baxter
abil oma surnud isaga ühendust saada.
Jani tausta arvestades oli see loogiline. Oma isa ei olnud Jan kunagi näinud ja tema ema oli olnud ise peaaegu alles laps, kui Jan sündis, tal oli suuri probleeme õppimise ja arusaamisega. Jan oli olnud esimesed neli eluaastat põhimõtteliselt emaga kahekesi Yellowstone’i-järgses laagris ühel Madalal Maal, millest oli saanud vaeste ja teistest sõltuvate viimane sihtkoht. Tohutu Pikkmaa avanemise üks miinuseid oli, et seal oli sellistel juhtumitel palju suurem võimalus märkamatuks jääda. Jani ema tegi selle vähese, mida suutis, kuid ta polnud õpetanud Jani isegi korralikult rääkima, nad suhtlesid omamoodi ise välja töötatud lapsekeeles.
Siis kadus ka ema. Naabrid päästsid segaduses ja kabuhirmus lapse nälgajäämisest. Korraga, kõigest nelja-aastasena, oli Jan Roderick kaotanud ainsa inimese, kellega ta suhtles, ja ainsa suhtlemisvahendi. Tundmatusetormi kätte sattunult ei toonud ta terve aasta kuuldavale ühtegi sõna.
Õde John üritas selliseid asju alati taustal meeles pidada. Laps on ju ikkagi laps, mitte lihtsalt probleemide pundar. Kuid sellised teadmised olid vajalikud.
„Mille kohta sa nüüd märkmeid teed?”
„Ma tõestan, et Ellie Arroway on pärit Madisonist.”
Õde John tardus korraks paigale. „Tõesti?”
„Välja seda filmis ei öelda. Aga raamatus, esimeses peatükis, viib Ellie ema ta State Streetile jalutama.” Jan kortsutas kulmu. „Null-Madisonis oli ju ka State Street olemas, eks ole, õde?”
„Jah, oli küll.”
„Ja siin öeldakse, et Ellie elab Wisconsinis järve ääres.” Jan lehitses tahvelarvutis lehekülgi, väikesed sõrmed liikusid vilkalt. „Ta läheb vaatama oma ema, kes on hooldekodus Janesville’is. Ja vaata, filmis…” Asjatundlikult keris Jan filmi stseeni juurde, kus kaardil seina peal olid rõhknaeltega märgitud kohad, millega Ellie raadiosaatja kaudu ühendust hoidis, rõhknaelte vahel jooksis teip. „Näed seda knopkat, kus on Ellie kodu?”
„Täpselt Madisonis,” pomises õde John mõtlikult.
„Hiljem ütleb Ellie isa, kui kaugel on Pensacola…”
„Ma usun sind juba. Nonoh. Kes oleks arvanud? Esimese kontakti võõrliikidega teevad meie omad. Juhuu!”
Nad lõid patsu, õde John söandas poissi isegi emmata ning kõdistas teda natuke, et teda naerma ajada – tavaliselt ei meeldinud poisile füüsiline kontakt.
Siis istusid nad jälle rahulikult ja vaatasid igivana filmi.
Õde John lausus ettevaatlikult: „Õde Coleen ütleb, et sa küsid selle kohta, miks inimesed tegelikult teistel planeetidel pole käinud.”
„Vabandust,” ütles poiss masinlikult.
Kogu oma ettevaatusest hoolimata oli õde John ikkagi tooniga mööda pannud – liiga paljud lapsed Kodus olid ülitundlikud kriitika suhtes ja karistuse suhtes, mis kriitikale tavaliselt järgnes, enne kui nad siia tulid. „Ei. Ära palu vabandust. Kõik on korras. Me lihtsalt räägime. Aga sa ju tead, et ameeriklased käisid Kuul.”
„Muidugi. See oli sada aastat tagasi. Aga pärast pole käidud.”
„Ilmselt Pikkmaa tõttu. Miks peaks minema Kuule, kui on nii palju maailmu, kuhu võid lihtsalt astuda.”
„Aga need on kõik igavad. Need on kõik täpselt samasugused kui Madison, ainult ilma inimeste ja muu selliseta.”
„Saan aru. Aga Pikkmaal on palju maailmu, siin pole skafandrit vaja, õhku saab hingata…” Õde Johnile meenus, et nooremana oli Joshua öelnud midagi sarnast: „Kõrg-Megerites olen ma tegelikult astronaut, kes ei lahku planeedi pinnalt – see pole küll nii glamuurne kui vanade astronautide retked, aga sellel on see eelis, et sa võid vahel kakapeatuse teha…” Õde John surus alla muige.
„Kas Pikkmaa on suurem kui Rõngasplaneet?”
Õde John pidi heitma pilgu raamatu kaanele, et saada mingit aimu, mis Rõngasplaneet on – tohutu ehitis kosmoses. „Noh, kui suur see Rõngasplaneet on?”
„Kolme miljoni Maa suurune,” vastas Jan otsekohe.
„Oh, sellest on Pikkmaa palju suurem.”
„Tõesti?” Poisi silmad läksid suureks. „Lahe!”
Hiljem, kui algasid õõvastavad sündmused, meenutas õde John tihti selliseid jutuajamisi. Oli kummaline, et Jan Roderick valmistas ta järgnevaks justkui ette.
Seadis ta valmis Kutsele vastama.
Jan Roderickil oli nimelt õigus. See poiss, kelle kinnismõtteks olid intelligentsed võõrliigid, matemaatilised mõistatused ja seaduspärade otsimine, hakkas tasapisi märkama, et maailmas on midagi uut – midagi uut ja tõelist. Seaduspära, mis polnud peidus numbrites ega taevast sosistatud raadiosignaalides, vaid juttudes, mida inimesed üksteisele rääkisid. Juttudes, mis levisid kohalikes võrgustikes Madalatel Maadel, telegraafi- ja telefonivõrkudes ning mikro-sidesatelliitide vahendusel enamarenenud uusasunikemaailmades ja ka kaugemal outernetis – algelisel tehnoloogial põhinevas isekorralduslikus sidesüsteemis, mis ulatus Pikkmaal üle miljoni maailma – ja mis levisid, kui muud võimalust ei olnud, ka suust suhu tühjadele planeetidele puistatud lõkete ümber, kus rändurid said kokku ja ajasid juttu.
Ja – juhuslik kokkusattumus Joshua ja Agnese jutuajamisega enne Joshua lahkumist, kui Agnesele meenus üle tüki aja jälle tema kunagine sõber Monica Jansson – üks selline lugu rääkis just Janssoni kummalisest kohtumisest palju aastaid tagasi…
6
Mis tahes polnud inimkonna ettemääratud saatuseks Pikkmaa lõpututel maastikel – ja 2029. aastal, kõigest neliteist aastat pärast Sammupäeva, oli sellest saadud ainult esimest ähmast aimu –, täitsid Null-Maal, Madisonis ja selle koopiates Madisoni politsei tollal neljakümne kolme aastase leitnandi Monica Janssoni töögraafikut aina enam pinged astujate ja mitteastujate vahel.
Pinged ja selle ohvrid.
Stuart Mann oli füüsikateoreetik, mitte doktor ega psühholoog. Monica Jansson sai temaga tuttavaks ühel paljudest teaduskonverentsidest, kus ta käis, kui üritas Pikkmaa fenomenist aru saada. Mann tundus olevat üks inimlikumatest osalejatest – tal oli naljasoont, suurem osa tema kõnest oli arusaadav ning sallimatut ülbust, mida nii paljud teadlased ilmutavad, tundus tal olevat üsna vähe. Nüüd, kui ta rääkis Lõhestunud Naisega vaikselt puhkemajakeses, mille naise pere oli sellesse Maple Bluffi koopiasse ehitanud – nad olid Maal Lääs number 31, üsna kauges maailmas, kuid selle kogukond oli ikkagi Null-Madisoniga seotud –, tundus Janssonile, et Mann oskab haigevoodi ääres paremini käituda kui enamik arste, kellega ta oli kokku puutunud. Sellepärast oligi Jansson just tema poole pöördunud.
Mann istus diivanil patsiendi kõrval ja naeratas, kuigi oli selge, et naine ei näe teda. Mann oli umbes viiekümnene, hallide juustega ja kehakas, tal oli seljas tviidpintsak ja ees erkpunane kikilips – tema ainus järeleandmine edevusele. Patsiendil oli seljas hommikumantel. „Rääkige, mida te näete,” ütles Mann lihtsalt.
Lõhestunud Naine pööras pea tema poole. Janssoni kogemuste kohaselt ei meenutanud tema silmad pimeda inimese silmi. Naise pilk võbises, liikus, fokuseerus. Midagi ta nägi. Ta ei näinud lihtsalt Stu Manni. Naine näppis vasktraadist võru oma randme ümber. Naise nimi oli Bettany Diamond.
„Puud,” ütles ta. „Ma näen puid. Päike paistab. See tähendab, ma tunnen päikese soojust, aga… Lapsed mängivad. Harry ronib alla meie ehitatud onnist puu otsas. Amelia jookseb minu poole…” Naine võpatas ja Jansson kujutas ette, kuidas tüdruk sealt, kust Bettany kõrvalmaailma näeb, läbi jookseb. Bettany üks näopool oli üksainus armidesegadik, see oli mälestus peksmisest, mis talle haiglas osaks oli saanud, ja selle tulemusel oli ka tema kõne moonutatud. „Harry võtab oma sammuri. Tal on oksekott kaasas. Me laseme lastel alati oksekoti kaasa võtta, kui nad astuvad.”
Mann küsis leebelt: „Kas Harry astub siia?”
„Jah,