Tormiõde. Lucinda Riley
võistkonnas.
„Tähendab, sa oled sünni poolest ameeriklane? Hääldus on sul nagu britil.”
„Isa on ameeriklane, ema inglanna. Internaatkoolis käisin Hampshire’is, seejärel läksin Oxfordi ja lõpuks Yale’i,” selgitas ta. „Ma olen alati tuupur olnud.”
„Mida sa ülikoolis õppisid?”
„Oxfordis klassikalist filosoofiat, Yale’i lõpetasin psühholoogiamagistrina. Mul vedas, et mind valiti ülikoolis purjetamise esindusmeeskonda ja viimaks sain ma selle kapteniks. Vägagi elevandiluutorni tüüpi värk. Ja sina?”
„Mina käisin Genfi Konservatooriumis ja õppisin flööti. Aga see selgitab mõndagi.” Silmitsesin teda muigega.
„Mis selgitab mida?”
„Asjaolu, et sulle meeldib kangesti inimesi analüüsida. Ja mingil määral oled sa kiprina sellepärast nii edukas, et tuled hästi toime meeskonnaga. Eriti minuga,” lisasin alkoholist julgust juurde saades. „Sinu märkustest oli mulle abi, ausalt, ehkki neid kuulda mulle ei meeldinud.”
„Tänan.” Ta langetas komplimendi peale häbelikult pea. „Yale’is anti mulle vaba voli ühendada purjetamisarmastus psühholoogiaga ja ma arendasin välja korralduste jagamise süsteemi, mis võib näida harjumatuna, aga toimib.”
„Kas su vanemad toetasid sinu purjetamisharrastust?”
„Ema toetas, aga isa … nojah, nad läksid lahku, kui ma olin üheteistkümnene, ja paari aasta pärast järgnes küüniline lahutusprotsess. Pärast seda läks paps Ühendriikidesse tagasi ja jäi sinna elama. Nooremana veetsin koolivaheajad tema juures, aga ta oli alati tööl või reisil ning palkas mulle hoidja. Kui ma Yale’is õppisin, käis ta mul paar korda külas ning tuli ka võistlustele, aga ma ei saa väita, et ma teda eriti hästi tunnen. Ma tean vaid seda, mida ta tegi minu emale, ning mõistan, et ema antipaatia isa vastu varjutas ka minu suhtumist. Muide, mulle meeldiks kuulata, kuidas sa flööti mängid,” lausus ta äkitselt teemat vahetades, vaatas mulle lõpuks ometi otsa ja roheliste silmade pilk ristus siniste omaga. Aga põgus hetk möödus ja asendit vahetanud, vaatas ta taas kõrvale.
Nördinud, et katsed teda kesta seest välja sikutada näivad asjatuna, jäin minagi ärritatult vait. Kui olime mustad taldrikud kambüüsi viinud, sukeldusin jahilt merre ning ujusin tugevate tõmmetega kiires tempos, et veinist läbiimbunud aju selgeks saada.
„Kas läheme ülemisele tekile ja võtame enne edasiliikumist veidi päikest?” küsis Theo, kui ma pardale tagasi jõudsin.
„Olgu,” jäin nõusse, ehkki tundsin, et mu kahvatu tedretähniline nahk on päikest saanud rohkem kui küll. Üldjuhul katsin merel kogu keha kõrge faktoriga päikesekaitsekreemiga, aga et see oleks võrdunud enda valgeks võõpamisega, poleks kreem mu välimust eriti ahvatlevaks muutnud. Sel hommikul olin meelega kasutanud kergemat päikesekaitset, ehkki mulle hakkas juba tunduma, et päevituse nimel ei tasu pingutada.
Theo võttis jääkastist kaks pudelit vett ja me suundusime jahi vööri mugavale päikesetekile. Sättisime end teineteise kõrvale mõnusale pehmele diivanile ja vargsi tema poole piiludes tajusin, et mu süda on ta poolalasti keha läheduses tugevalt taguma hakanud. Otsustasin, et kui ta varsti esimest liigutust ei tee, olen sunnitud ette võtma midagi väga ebadaamilikku ja teda esimesena ründama. Keerasin pea teisele poole, et iharate mõtete voolu peatada.
„Ja nüüd räägi mulle oma õdedest ja Genfi järve kaldal asuvast majast, kus on teie kodu. Kõlab idülliliselt,” ütles ta.
„See on … Ma …”
Et mu ajus valitses iha ja alkoholi segapuder, ei soovinud ma vähimalgi määral laskuda pikkadesse heietustesse keeruka perekonnaloo teemal. „Ma olen praegu unine, tohib, ma räägin sellest hiljem?” küsisin end kõhuli keerates.
„Muidugi tohib. Ally?”
Tundsin seljal tema sõrmede õrna puudutust. „Jah?” Pöörasin end uuesti ümber ja vaatasin talle otsa, hingetust ootusest klomp kurgus.
„Su õlad on kõrbenud.”
„Oeh. Muidugi,” nähvasin. „Mis siis ikka, ma lähen parem alla varju.”
„Kas ma tulen sinuga kaasa?”
Ma ei vastanud, kehitasin vaid tõustes õlgu ja ukerdasin mööda teki kitsast osa ahtri poole. Ta haaras mul käest.
„Ally, mis sinuga on?”
„Ei midagi, miks sa küsid?”
„Sa paistad olevat väga … pingul.”
„Hahaa! Sina samuti,” torkasin vastu.
„Tõesti?”
„Jah,” vastasin, kui ta oli minu järel trepist alla ahtrisse laskunud, ja prantsatasin varjulisse paika pingile.
„Anna andeks, Ally,” ohkas ta. „Selles valdkonnas pole ma kunagi eriti osav olnud.”
„Mida sa „selle valdkonna” all silmas pead?”
„Ah, tead küll. Ma mõtlen sissejuhatavat osa, mänguoskust. Ühesõnaga, ma austan sind ja sa meeldid mulle ning ma ei tahtnud sinus tekitada tunnet, et tõin su pardale vaid selleks, et sinuga „põhus püherdada”. Sa võisid vabalt mõelda, et see oligi minu eesmärk, sest ainsa naisena meeste maailmas oled sa niikuinii ülitundlik ja …”
„Taevas halasta, Theo, ei ole!”
„Ausalt, Ally?” Theo pööritas mind uskumata silmi. „Tõtt-öelda oleme meie, mehed, viimasel ajal kõik hirmul, et meile esitatakse süüdistus seksuaalses ahistamises kohe, kui söandame mõne naise poole paar imetlevat pilku saata. Minuga on see kord juba juhtunud – siis, kui üks naissoost purjetaja minu võistkonnas oli.”
„Tõesti?” teesklesin üllatust.
„Jep. Ma vist ütlesin midagi sellist: „Tšau, Jo, nii tore, et sa pardal oled ja meid, poisse, ergutama hakkad!” Sellest hetkest alates olin määratud hukatusele.”
Jäin teda põrnitsema. „Uskumatu, et sa seda ütlesid!”
„Taevas hoidku, Ally, ma pidasin silmas seda, et ta sunnib meid kogu jõust pingutama. Professionaalina oli tal muinasjutuline maine. Tema aga tõlgendas minu sõnu miskipärast teisiti.”
„Ma ei mõista, miks,” täheldasin mürgiselt.
„Ka mina ei mõistnud seda.”
„Theo, ma tegin nalja! Ma saan väga hästi aru, miks ta solvus. Sa ei kujuta ette, milliseid märkusi meie, naispurjetajad, kuulma peame. Pole ime, et ta nii tundlik oli.”
„Just sellepärast tegigi mind sinu pardalolek esialgu nii närviliseks. Kõigele lisaks võlusid sa mu kohe ära.”
„Sa ei ole ometi unustanud, et ma olen tema täpne vastand?” sähvasin vastu. „Ise kritiseerisid mind selle eest, et ma püüan käituda nagu mees ega mängi oma tugevatele külgedele!”
„Touché,”1 ütles ta naeratades. „Aga nüüd oled sa minuga, üksi, me töötame koos ja sa võid mõelda, et …”
„Theo! Olukord muutub naeruväärseks! Mulle tundub, et probleem on sinus, mitte minus!” tulistasin kurnatuna vastu. „Sina kutsusid mu oma jahile ja ma tulin vabatahtlikult!”
„Seda küll, aga kui päris aus olla, Ally, siis see kõik …” Ta jäi vait ja vaatas mulle tõsise pilguga otsa. „Sa tähendad mulle kohutavalt palju. Anna andeks, et ma pean end üleval nagu idioot, aga see oli kohutavalt ammu, kui ma viimati kellegagi … kurameerisin. Ja ma ei taha, et sa minust valesti aru saaksid.”
Mu süda sulas. „Ehk proovid analüüsimise lõpetada ja lõdvestuda. Võib-olla rahunen siis ka mina maha. Ära unusta, et ma tahan siin olla.”
„Hästi, ma püüan.”
„Tore. Aga nüüd,” laususin päikesepõletusega õlavarsi
Peaaegu, pihtas. (prantsuse k) –