Tormiõde. Lucinda Riley
Theo. „Lennukile, mis stardib Náxoselt Ateenasse kell kaks nelikümmend, sa enam ei jõua, järelikult peame sõitma Ateenasse jahiga. Homme varahommikul väljub Ateenast lend Genfi. Ma broneerisin sulle koha, sest järel oli vaid paar piletit.”
„Tähendab, ma ei jõuagi täna koju?”
„Ally, kell on juba pool kaks ning jahiga Ateenasse pikk tee, millele lisandub lend Genfi. Ma arvan, et kui me läbime suurema osa teekonnast maksimumkiirusel ja teeme Náxosel ainult lühikese tankimispeatuse, võime täna enne päikeseloojangut Ateena sadamasse jõuda. Isegi mulle ei meeldiks pimeduses riskida ja manööverdada jahiga nii tiheda liiklusega sadamas, nagu seda on Pireus.”
„Loomulikult,” vastasin tuimalt, teadmata, kuidas välja kannatada pika kodutee lõputud tunnid.
„Hästi, ma käivitan mootori,” ütles Theo. „Kas sa tahad minu juurde istuda?”
„Veidi hiljem.”
Viie minuti pärast, kui kõlanud oli ankru hiivamisele järgnev kolksatus ja kostma hakkas ellu ärganud mootorite vaikne sumin, ajasin end püsti, läksin ahtrisse ja toetasin end reelingule. Kui kaugenesime saarest, silmitsesin ainiti kallast, mida ma alles eelmisel ööl olin pidanud nirvaanaks, aga mis tulevikus tähendab minu jaoks paika, kus ma kuulsin isa surmast. Kui laev lisas kiirust, hakkas mul šokist ja süütundest sees keerama. Viimase paari päeva jooksul olin üdini isekas olnud. Ma olin mõelnud vaid endale ja oma õnnele, sest olin leidnud Theo.
Aga sellal, kui mina armatsesin ja Theo kaisus pikutasin, lamas kusagil minu surev isa. Kas mul on kunagi võimalik endale andestada?
Theo pidas sõna ja päikeseloojanguks jõudsime Ateenasse Pireuse sadamasse. Piinava merereisi kestel lamasin kaptenisillal tema süles ning ta silitas ühe käega õrnalt minu juukseid, teisega aga tüüris meid turvaliselt üle lainetava mere. Kui olime korraks ankrusse heitnud, läks Theo kambüüsi ja keetis meile makarone, mida ta hiljem mulle nagu väikesele lapsele lusikaga suhu pistis.
„Tuled alla magama?” päris ta ja ma märkasin, et keskendumist nõudnud viimased tunnid on ta ära kurnanud. „Et sa lennukile jõuaksid, peame homme kell neli tõusma.”
Olin nõus, sest teadsin, et kui ma keeldun voodisse minemast, jääb ta koos minuga ärkvele. Valmistusin kangelaslikult pikka unetut ööd taluma ja lasin Theol juhtida end alla kajutisse, kus ta mu voodisse pani, soojad käsivarred minu ümber põimis ja mu hellalt enda vastu surus.
„Kui see sind lohutab, Ally, siis ma armastan sind. Enam ma ei oleta, vaid tean.”
Põrnitsesin pimedust, ja ehkki ma polnud uudise kuulmisest saadik valanud ainsatki pisarat, tundsin nüüd, et mu silmad on märjad.
„Ja ma luban, et ei ütle seda ainult sellepärast, et soovin su enesetunnet parandada. Ma oleksin seda täna õhtul nii või teisiti öelnud,” lisas ta.
„Ka mina armastan sind,” sosistasin vastuseks.
„Ausalt?”
„Jah.”
„Kui sa seda tõsiselt mõtled, siis rõõmustab see mind rohkem, kui seda oleks teinud selle aasta Fastneti regati võit. Aga nüüd proovi veidi magada.”
Ja nii üllatav, kui see ka polnud, aga Theo tugevad käed ja armastusavaldus panid mu magama.
Järgmisel hommikul, kui takso roomas läbi liiklusummikute, mida isegi päikesetõusu ajal oli Ateenas palju, nägin, et Theo piilub vargsi käekella. Tavaliselt hoidsin mina sellistel asjadel silma peal ja jälgisin, et kõik õigeks ajaks pärale jõuavad, aga sellel hetkel olin rõõmus, et ta on olukorra kontrolli alla võtnud.
Jõudsin kohale nelikümmend minutit enne väljalendu ja lennule registreerimine hakkas lõppema.
„Ally, kullake, oled sa kindel, et pead vastu?” tõmbas Theo kulmu kortsu. „Ja ei taha päris kindlasti, et ma koos sinuga Genfi lendan?”
„Usu mind, minuga saab kõik korda,” laususin lahkuvate lendude värava poole kõndides.
„Kuule, kui ma saan sind kuidagi aidata, palun anna teada.”
Olime jõudnud tõkkepuude vahel ussina keerleva järjekorra juurde, kus rahvas turvakontrolli ootas. Keerasin end Theo poole. „Aitäh kõige eest. Sa olid vaimustav.”
„Muidugi mitte, Ally, ja tead …” – ta tõmbas mu veel kord tugevalt enda vastu – „… pea meeles, et ma armastan sind.”
„Pean,” sosistasin ja suutsin isegi nõrgalt naeratada.
„Ja kui sul julgusest puudu jääb, helista või saada sõnum.”
„Ma luban.”
„Muide,” jätkas ta mind oma käte vahelt vabastades, „antud asjaolusid arvestades saan ma väga hästi aru, kui sa regatil ei osale.”
„Ma annan sulle esimesel võimalusel teada.”
„Sinuta me kaotame.” Järsku ta naeratas. „Sa oled parim meeskonnaliige, kes mul eales on olnud. Head aega, kallis.”
„Head aega.”
Astusin järjekorda ja sulandusin edasi rühkiva inimmassi sisse. Enne seljakoti läbivaatuslindi kandikule asetamist pöörasin ringi.
Ta seisis ikka veel samas paigas.
„Ma armastan sind,” vormis ta huultega. Ning saatnud mulle õhusuudluse ja lehvitanud, lahkus.
Väljuvate lendude saalis oodates lõhkes äkitselt ebareaalsena tunduv armastusemull, mis mind viimastel päevadel ümbritsenud oli, ja ees ootavatele kohutavatele katsumustele mõeldes hakkas mul kõhus keerama. Tõmbasin mobiili välja ja helistasin Christianile, meie pere kiirpaadi noorele kiprile, kes pidi mu Genfist üle järve lapsepõlvekodusse viima. Jätsin talle sõnumi, paludes end kell kümme pontoonsillalt peale võtta. Ühtlasi palusin tal Ma’le ja õdedele minu tulekut mitte mainida ning lubasin ise nendega ühendust võtta.
Aga kui olin lennuki pardale astunud ja sundisin end neile helistama, taipasin, et ei suuda seda teha. Mind hirmutas õudustäratav väljavaade veeta mitu tundi üksi pärast seda, kui olen saanud telefoni teel mõne pereliikme kinnituse, et kuuldu vastab tõele. Lennuk hakkas stardirajale ruleerima, ning kui olime end maapinnast lahti rebinud ja üle Ateena päikesetõusule vastu lendasime, surusin kuuma põse vastu jahedat aknaklaasi ja tundsin, et mind ründab paanikahoog. Et mõtted mujale viia, pöörasin hajameelse pilgu International Herald Tribune’ile, mille stjuardess oli mulle ulatanud, ning jäin silmitsema esikülge. Tahtsin juba ajalehe käest panna, aga järsku köitis üks pealkiri mu tähelepanu.
„KREEKA SAARELT LEITI MILJARDÄRIST SUURÄRIMEHE KALDALE UHUTUD SURNUKEHA”
Fotol loo kõrval oli tuttav nägu ja pildi all kiri:
„Egeuse mere kaldalt leiti Kreeg Eszu surnukeha.”
Põrnitsesin šokeeritult pealkirja. Theo oli öelnud, et just tema laev Olümpos oli seisnud Delose lahesopis Pa Salti jahi lähedal …
Lasin ajalehe põrandale libiseda ja jäin õnnetult aknast välja vaatama. Ma ei saanud sellest aru. Ma ei saanud enam mitte millestki aru …
Umbes kolm tundi hiljem, kui lennuk valmistus Genfi lennuväljale maanduma, tagus mu süda nii kiiresti, et ma suutsin vaevu hingata. Mul seisis ees kodutee, millega üldjuhul kaasnes õnnetunne ja elevus, sest seal tervitas mind alati inimene, keda armastasin üle kõige ja kes mind avasüli oma maagilisse maailma kutsus. Aga sel korral teadsin, et ta ei tervita mind. Ega tee seda enam kunagi.
4
„Kas te tahaksite ise juhtida, mademoiselle Ally?” Christian osutas minu tavapärasele kohale rooliratta taga, kus ma üle Genfi järve vaikse rahuliku vee kihutades olin alati armastanud istuda.
„Täna mitte, Christian,” vastasin ning ta noogutas, näol sünge ilme, mis kinnitas, et kõik, mida ma juba tean, vastab tõele. Ta käivitas mootori ja ma vajusin paadi tagaosas istmele kössi, pea õnnetult