Raha-auk. Anton Hansen Tammsaare
õnn?”
“Et mulle see varjatud varandus kätte näidati.”
“Vanamees, vanamees! On pattusid, mida ei siin ega ka tulevases elus andeks ei anta,” ütles koolmeister tõsise ja pühaliku häälega, “ja sina teed niisugust pattu, kui sa jumalast nõnda mõtled ja räägid. Sa oled ebausu paelus kinni ja ütled, et jumal seda on teinud.”
“Mis tõsi, see tõsi ja jääbki tõeks, ning tõde pole patt. Või ei või jumal mind sel kombel aidata? Kas ma vähe oma eluajal puudust ja vaeva olen kannatanud? Eks ma ei või vanul päevil kergemini elada?”
“Su seest räägib lihameel. Mitte patust ihu ei ole saatnud jumal oma poega päästma, vaid hinge. Sinu süda on aga maapealsete asjade küljes kinni. Siin on hädaorg, kuid seda rõõmsamad ja õnnelikumad saame meie ükskord s e a l olema. Et aga sinna saada, selleks on vaja ebausust lahkuda ja tõe tundmisele tulla. Kõigepealt peab aga käskusid täitma. Sina pead pühapäeva pühitsema, ütleb üks käsk. Oled sa seda teinud?”
“Meie ei ela enam käsu, vaid armu all. Mulle on öeldud ja ma teen selle järele. Eksitada ei lase ma ennast.”
Enne kui koolmeister ühes Liisu ja Annaga õhtusele palvetunnile läks, tuli ta veel kord vanamehe juurde, et teda noomida, kuid see jäi nüüd tummaks ja tegi tööd edasi. Ka siis ei vastanud ta, kui koolmeister ära minnes “head õhtut” soovis.
Vanamees oli rõõmus, et ta viimaks üksipäini võis olla. Ta pühkis higi otsa eest, istus augukaldale liivale ja silmitses heal meelel tehtud tööd. Tema vastas teinepool auku istus must pikkade karvadega karjakoer, kes rõõmsa näoga peremehe poole vaatas ja aeg-ajalt saba liputas. Kui aga koer viimaks aru sai, et peremees teda praegusel silmapilgul sugugi tähele ei pane ja tema pead hoopis teistsugused mõtted täidavad, langes ka tema nähtavaste mõttesse ja vahtis pärani silmil metsa poole. Vahetevahel võis tähele panna, et ta ninasõõrmed liikusid.
Vanamees viibis tulevikus, lähedases tulevikus, sest ta alatud töö pidi juba varsti loodetud vilja kandma. Kui ta aga oma mõtetega just kõige meeldivamale kohale oli jõudnud, kuulis ta õuevärava krääksumist. Vana unistaja vaatas pahameelega sinnapoole.
“Tere õhtust, jõudu!” ütles Metsanurga Kustas. See oli noormees, õige tugeva kehaga ja siniste silmadega, nagu kevadene pilveta taevas. Ta käik avaldas arglikku ja pikaldast meelt.
“Tere, jõudu tarvis,” vastas vanamees nagu vastumeelselt. Nad seisid vaikides teineteise vastas. Vanamees ei tahtnud midagi rääkida, Kustas ei teadnud, mis ta rääkima peaks. Raha-augu kaevamise lugu oli talle juba tuttav, vanamees ise oli talle oma nägemisest varemalt rääkinud.
“Sa võiksid omale abilisi võtta, töö läheks siis jõudsamine,” ütles Kustas viimaks.
“Ainult usklikud võivad seda tööd teha.”
“Meie inimesed on kodust ära, läksid koolmeistriga palvele,” tähendas vanamees natukese aja pärast. Viimaste sõnade juures tõusis nooremehe pea nõksatades kõrgemale, silmad läksid nagu suuremaks ja tumedamaks. Siis libises ta kurb pilk toa poole, sealt õueväravasse ja kadus tumeda metsa alla, kus soe suveõhtu sumenes. Nooremehe õlad vajusid nagu enam ripakile, käed lonti, pea norgu. Tervet tema olevust näis tinane raskus rõhuvat. Vaikides seisis ta piipu popsutava vanamehe juures, soovis aga peagi sellele “head õhtut” ja läks pikkamisi krääksuvast õueväravast välja. Vanamees puhus suitsupilvi õhku ja vaatas pilusilmil talle järele. Ka koer istus alles endisel kohal ja heitis ainult lühikese pilgu äramineja poole, kui õuevärava krääksumist kuulda oli.
Ehavalguse jumi kaldus juba hommiku poole, kui Liivamäe õueväravast noormees, reisipamp seljas, sisse astus. Koer jooksis talle esiteks haukudes vastu, jäi aga teisel silmapilgul vait ja kargas saba liputades ning niuksudes tulija najale püsti.
Väsimuse peale vaatamata asus tulija rinda soe kergendav tundmus, kui ta nägi, et vana Hektor ikka veel teda ära tunneb ja tuhinal talle vastu tormab. Koera rõõmus ja poolkurblik niuksumine tõi nooremehele möödaläinud elu meelde. Kui vilets see kõik oli, sealt maalt, kuhu ta mälestus ulatus. Juba sellest ajast saadik, kus ta jalgu suutis hakata järele vedama, pidi ta mõisaleiba sööma. Esiteks käis ta sigade juures, mil ajal teda sõraväekindraliks hüüti, siis pidi ta lammaste järele jooksma, kuna ta viimaks ka loomade karjas käis. Peale selle asus ta teopoisina mõisa tööle.
Noormees võttis oma pambu seljast, vaatas õues ringi ja kuulatas, otsides tuttavaid asju ja hääli: kauget koera haugatamist, pilli ürgamist mõisa pargis, öökulli huikamist, tüdrukute laulu. Aga praegu oli kõik vaikne.
Väsinult istus noormees augu kaldale liivahunnikule ja pidas iseeneses aru, milleks küll seda auku siia kaevatakse. Jalad surisesid ja kipitasid mitmetunnilisest käigust. Koer istus nooremehe ette, ajas oma pehmed kõrvad kikki ja omandas selle läbi rõõmsa, nagu äraseletatud vaate.
Nõnda istusid nüüd kaks endist seltsilist vaikides teineteise ees, nagu otsiksid nad vastastikku armsaid poolununenud jooni, neid meelde tuletades ja uue sisuga täites. Koer liputas heal meelel saba, liigutas kõrvu ja sirutas nina nooremehe poole. Selle liikmetesse valgus rammestav raskus, pähe ilmusid mitmesugused elupildid, küll kodusest, küll linnaelust. Nagu viirastus lendas vaimusilma eest mööda, kuidas ta mõisast ja oma isamajast lahkuma pidi ja linna tööd läks otsima – kõik kangekaelsuse pärast.
Mõisasaksad elasid ise harva kodus, harilikult sõitsid nad ainult suvel mõisa, mida võõrad noored mõisnikud valitsesid, endid tegelikus põllupidamises harjutades. Paar aastat oli mõisas õige hea herra olnud. Vahel harva nõudis ta teo- ja vallameeste käest, et need palja peaga tema ees seisaksid. Tema järele tulev mõisavalitseja parun N. oli hoopis teistsugune mees, olgugi et teda alles piimahabemeks võis pidada. Tema ajal oli kutsar mõisas ainuke mees, kellele herra luba andis mütsiga mõisatreppi ilmuda – temal ei olnud ju võimalik ohjade hoidmise pärast mütsi peast ära võtta.
Mõni päev peale mõisa ilmumist, kui parun mõisa maid ja hooneid käis vaatamas, juhtus ta masinarehe juures Liivamäe Hansuga kokku, kes puukoormat pealt ära ladus. Hans ei pannud lähenevat parunit tähele, ta märkas tema juuresolekut alles siis, kui see kärgatas:
“Miks sa ei teretama mind, lurjus?”
Oleks mõni omasugune sõimamisega Hansu ette astunud, küll ta siis oleks teadnud, mis teha, aga tema ees seisis ju nõndanimetatud saks. Saksa vastu pidi aga teisiti olema kui omasuguse vastu. Sellepärast oli Hans peaaegu nõuta. Ta vahtis natuke aega herrale otsa, kuid käsi ei tahtnud tal kudagi mütsi juurde tõusta. Selle asemel ütles Hans nagu kogemata:
“Ma ei tunne aulikku saksa-herrat,” ja hakkas jällegi puuhalgusid koormast võtma.
“Müts peast maha! Sina olema üks siga! Mina olep siit mõisa paruniherra! Ma peksap sind kui üks koer minema!”
Sääraste sõnade juures kohkus Hans esiteks ära, siis aga arvas ta, et kui kord juba hulluste on läinud, siis mingu täieste, nii et teistele teopoistele ja mõisatüdrukutele jutustada ja nende ees uhkustada oleks. Nii siis ei teretanud Hans ka nüüdki ega võtnud mütsi peast ära. Herra tõstis oma keppi, nagu tahaks ta teopoisi seljas selle kõvadust proovida, kuid nähtavaste tuli ta teopoisi tugevaid liikmeid ja puuhalgusid silmitsedes teistsugusele otsusele ja sellepärast läks ta mühkides minema – mõisa poole tagasi. Kaks moonakat, mõlemad perekonna-isad, kes natuke maad eemal töös olid ja herra viha pärast ettevaatuseks mütsid peast ära olid võtnud, tulid silmapilk, kui herrat enam näha polnud, naerdes ja käsi hõõrudes Hansu juurde.
“See oli vast tükk! Tubli poiss! Liivamäe vanal on vast poeg!” ütles üks moonamees õnneliku näoga.
Teine moonakas naeris ainult, kuid selles naerus näis terve rõhutud olek ja viha, kuid ka lõpmata rõõm, nagu kättemaksmise magusus ennast avaldavat, see naer kõlas kui ussi susisemine, kuna aukuvajunud poolkustunud silmades sädemed helkima lõid. Nõnda välgatab eksijale üksik täheke mustade, tormist aetud pilvede vahelt üürikeseks vastu.
Varsti tuli valitseja, lühike paks mehike, kärmel käigul mõisa