Raha-auk. Anton Hansen Tammsaare
niisamuti tuksatama ja surisema nagu ta väsinud jaladki.
Sel silmapilgul astus isa õue. Nähtavaste tahtis ta jällegi raha-auku kaevama hakata, olgugi et vaevalt päikesetõusu aeg võis olla.
“Terve öö otsa olite ära,” sõnas ta Liisut ja Annat nähes.
“Tere hommikust!” ütles Hans ja astus isale vastu.
“Kust sina välja oled tulnud?” küsis isa imestades. “Pole sust ammugi midagi kuulnud.”
Liisu ja Anna läksid peagi ära, esimene lehmi lüpsma, teine magama. Kirikusse ei pidanud nad täna ega vististe iialgi enam minema, või olgu siis, et usklikud ise omale kiriku või palvemaja üles ehitavad ja tema jumala meelepäraliselt sisse seavad.
“Miks sa siis nüüd koju tulid ja nii ootamata?” küsis isa pojalt uueste, kui ta esimeste sõnade peale vastust ei saanud.
“Tuli kord mõte pähe, tahtsin teile aidata heina teha, või kui muud ei saa, hakkan mõisa metsas liipreid raiuma,” rääkis Hans pikkamisi.
“Kas linnas töö otsa lõppes?”
“Töö just mitte, aga himu sai otsa … Tahtsin maale suvitama tulla,” naeratas noormees.
“Eks siin ole muidu ikka hea küll, aga mõni seda teab, kudas selle tööga lugu on. Näe, ilmad aina vihmased, pole heinatööst rääkidagi. Võtsin Murakasoo enese kätte – sa mäletad ju veel –, oli ilus rohi teise peal; niitsin maha, hakkas vihma lahistama ja kuni tänini. Käisin paari päeva eest vaatamas, hein ujub vee peal ja sinna ta mädaneb. Ei aita muud, kui mine kisu teine põõsastesse kokku, muidu tuleb saksale heinamaa määndamise eest veel kahjutasugi maksta. Heinanuuma, suur hulk päivi, peab muidugi asjata mõisa tegema; käisin herra palvel, et ta ometi kahju poolekski teeks – mitte peotäitki ei saa ma ju sealt heina –, aga ei. Ega mõis vihmas süüdi ole, ütleb ta, ilmad on jumala käes, paluge temalt paremaid ilmu. Kerge on ütelda: palu. Eks nad käi küll palumas, meiegi omad terved ööd kodust ära, eks näe, mis sellest tuleb. Kõik lähevad pühaks, kirikus ei taheta enam käia, see jäägu või tühjaks.”
Hans ei öelnud selle kohta midagi. Ta küsis:
“Lähed jälle raha-auku kaevama?”
Sellega andis ta isale mõista, et ta juba teab, mis auk seal mäe sees on.
“Jah, paar pühapäeva olen ma juba tööd teinud,” vastas vanamees, nagu oleks tema töö täieste harilikku laadi.
“Kudas sa tohid seda auku kaevata, kas sa mõisast luba oled küsinud?”
“Ah tühja ka; juba olla mõisas teada. Saks ja valitseja olla ainult naernud: head ja armulised herrad.”
Vanamees jäi natukeseks ajaks mõttesse. Tal tuli korraga tahtmine tervet raha-augu lugu pojale ära jutustada, nagu ta seda juba mitu korda oli teinud. Selle loo jutustamise tung oli talle haiguseks saanud, sest tema läbi püüdis ta kõikidele selgeks teha, et tema, Liivamäe vanamees, iseäralik inimene, äravalitud hing teiste seas on, sest mistarvis oleks muidu temale tuldud niisuguseid asju teatama. Nüüd ei leidnud ta aga kudagi parajat ja sündsat põhjust, kudas oma jutustamisega peale hakata. Kogemata kombel tuli aga Hans isale appi, kui ta nagu möödaminnes tähendas:
“Ja sa loodad sealt midagi saavat … leidvat?”
Isa vaatas tungival, poolpalavikulisel pilgul poja peale, nagu tahaks ta seeläbi oma sõnadele iseäralist mõju anda, ja ütles siis:
“Kudas võiksin ma selles kahelda. Kahtlus on lootuse lõpp. Mulle öeldi, näidati, seletati – ja võimata on seda unustada. Või oli ainult see! Veel palju muud …”
Hans vaatas isale näkku. Ta arvas, et ta seda esimest korda näeb, niisugune iseäralik kirg ja kindlus helkis tema silmis ja näojoontes. Isa mõtles, et poeg midagi küsida tahab, ja jäi sellepärast natukeseks vait. Siis rääkis ta edasi:
“Isegi taeva- ja põrguteed näitas ta mulle ära.”
“Kes näitas?”
“See mees … Meie läksime üle kuivanud jõe, selle põhjas oli märg muda, kus päiksepaistel väiksed vingerdajad roomasid. Jõel oli ümmargune valgeks kooritud palk peal. Meie pidime mööda palki jõest üle minema. Ma ei julenud minna. “Mine aga julgeste,” ütles saatja, “siit langevad ainult ristimata lapsed sisse. Näed sa neid vingerdajaid seal muda sees. Need on nemad. Siin roomavad nad igaveste.” – Aga kuhu siis surnult sündinud lapsed saavad? – küsisin mina. “Nendega ei ole taeval ja põrgul midagi tegemist,” vastas tema. Kui meie edasi läksime, jõudsime kahe tee juurde: üks oli kitsas, mudane ja sügavate roobastega, teine lai ja sile kui kanamuna. Esimene pidi taeva, teine põrgu viima. Ma küsisin, mispärast taevatee nii mudane ja sügavate roobastega, kuna põrgutee nii ilus on. Mees vastas kitsa tee peale näidates: “Siit minejaid on palju ja kõik jalgsi või puu-assidega vankritel; teist teed sõidetakse aga tõldadega, jalgratastega. Kõik, kes jalgsi või väikeste vankritega tulevad, lähevad väikest, teised suurt teed mööda …””
Hans vaatas isa poole; tal oli, kui teeks see nalja, kuid isa nägu oli pühalik-tõsine.
“Ma küsisin, kas ma ei võiks nüüd kohe siit taeva poole minema hakata. Tema ütles, et ma enne veel koju pean minema ja omakseid aitama, õnnelikuks tegema. – Millega mina neid õnnelikuks võin teha, eks saksad muretse eide ja tütre eest; nad on ennemalt neile tööd andnud, eks nad anna edaspidi niisamuti – ütlen ma. “Ei, sa pead koju minema,” ütleb tema ja küsib: “Kas oma maja ees seda liivamäge tead?” – Miks ma seda ei peaks teadma – ütlen ma. “Noh, vaata, seal mäe sees on varandus varjul ja selle pead sa sealt välja kaevama. Kuid sa ei pea ennast kellestki eksitada laskrna. Mitte kaevamine, vaid usk, mis kaevamise juures, toob varanduse maa seest välja, ilma usuta on kaevamine paljas kaevamine.” – Sellepärast ongi seal mäel mõnikord ulgumist kuuldud ja kontide tantsimist nähtud? – küsin mina. “Nojah,” vastab tema. Pärast seda seletas ta mulle kõik, mis tarvis, ära ja saatis mind üle palgi tagasi. Ristimata surnud lapsed vingerdasid ikka alles jõe põhjas sooja muda sees; nad olid kui väikesed valged ussikesed. Üle jõe jõudes kadus minu saatja korraga ära ja ma tulin üksipäini tagasi.”
Vanamees hingas nagu kergemalt ja vaatas küsivalt poja peale. See pööras silmad isa küsiva pilgu eest kõrvale. Mis pidi ta kõigest sellest arvama? Oli ta isa veelgi poolhaige, jampsis ta alles praegu? Oli see unenägu? Ei, sest isa oli valmis labidaga auku minema, et kaevama hakata.
Et mägi selgest liivast koos seisis, siis langesid augukaldad sagedaste sisse ning sellepärast pidi vanamees kaevamises mitmekordset tööd tegema. Selle peale ei pööranud ta aga suurt tähelpanemist, sest peaasi polnud ju mitte kaevamises, vaid usus, mis kaevamise juures oli.
“Kus kohal hea vaikne magada oleks?” küsis Hans.
“Mine aidalakka, seal on natuke värskeid heinu; need on ainukesed heinad, mis me tänavu haljalt kätte oleme saanud … Aga kas sa enne süüa ei taha?”
“Ääh, tühja ka, hea, kui puhatagi saab.”
Hans puges aidalakka magama, aga siiski pidi ta enne natuke kehakinnitust võtma, ema ei andnud talle muidu rahu. Vanamees hakkas kindlas usus tööle. Päike tõusis kõrgemale; värisevad kiired virvendasid augu kaldale pillutud kollakal liival. Augu põhjani, vanameheni, nad ei küündinud, liig viltu langesid nad alla. Pärast aga, päikese kõrgemal seisul, oli ilm juba pilves ja tibas jällegi vihma.
Mõne nädala pärast oli kodukoha ja tema ümbruse elu Hansule juba õige tuttav. Ta leidis peaaegu kõik endised elanikud ikka veel siitsamast. Ainult mõned vanad hallpead olid sinna läinud, kust enam ükski tagasi ei tule ja kus nad oma siinsest vaevast ja viletsusest jäädavalt lootsid lahti saada. Ka olid mitmed neiud, keda Hans omal ajal tunnud ja kellega ta mõisapargis oli tantsinud, ära kadunud: mehed olid nad ära viinud – kusagile eemale. Hans käis nüüdki veel mõisapargis, kuid siin oli kõik nii igavaks muutunud. Tantsijate, lauljate ja mängijate sekka oli hulk noori inimesi siginenud, kes varemalt lastena puude alt teiste nalja pealt vaatasid. Hans nägi