Kaks sõdurit. Anders Roslund

      hulk aega varem

      TA ON NIIMOODI lamanud tükk aega.

      Peamiselt on need vist küll hääled.

      Võib-olla sammud.

      Kui need kostavad ukse tagant pikast koridorist, need, mis astutakse nii kiiresti, ja need, mis otsekui lohisevad, vahel jäävad need just raudukse taha seisma, justkui kuulataksid, ja siis tahab ta neid hüüda, paluda, et nad sisse tuleksid ja tema kätt hoiaksid. Nad ei tule kunagi. Sammud eemalduvad, sumbuvad aparaatide korrapärasesse piiksumisse ja eredate lampide tiksumisse – piiks, tiks, piiks, tiks –, ta on üksinda ja ei taha nii olla.

      Tema nägu on nii kummaline.

      Ta on võib-olla kuueteistkümne-, võib-olla seitsmeteistkümne-, võib-olla kaheksateistkümneaastane.

      Aga ta näeb vana välja. Kas valust, hirmust, või siis kapseldavad kehad endasse aega lihtsalt erinevalt, lasevad sellel koha sisse võtta.

      Tundub, et tal on mugav lamada, kohale veeretatud haigeraam on lai ja tema keha õbluke. Ruum on üsna palju suurem kui teised – voodi ja kapp ja laud ja tool ja dušš – ning hoolimata kaheksast temaga koos hingavast inimesest on see peaaegu tühi. Roheline kittel on tema jalgade juures, üks käsi hõõrub ennast vastu karedat riiet, otsekui tahetaks seda enne noorte reite puudutamist soojaks teha, käsi puudutab ettevaatlikult üska, sõrmeotsad vastu emakakaela, samal ajal kui teine käsi hoiab kõvasti nõela, kolmekümne sentimeetri pikkust plasttoru vastu nii pehmet kelmet, läbipaistvat veega täidetud palli, mis eest ära libiseb, põrkab, taas nõel, taas, taas, pall annab järele, puruneb.

      Sammud peatuvad ja kaovad.

      Natuke eemal avab keegi ukse. Keegi teine karjub või nutab, raske on kindlaks teha.

      Ta ei hoia enam silmi kinni. See, mida ta näeb, on valge, miski säravalt valge tuleb ligemale, katteta lambid ning numbrite ja roheliste juttide ja peenikeste voolikutega aparaat, see võtab vist natuke aega, ja siis veel veidi, enne kui silmad harjuvad.

      Enam ei ole nii valus. Või siis kannatab ta lihtsalt ära. Nagu menss. Täpselt niisugune. Kuigi rohkem, sagedamini, pikemalt.

      Kaks ruumisviibijat, mõlemad naised, kannavad rohelisi riideid. Ülejäänud kolm naist ja kolm meest kannavad valgeid kitleid, mis varjavad musti pükse, musti kingi.

      Rohelised seisavad ligidal, valged üsna kaugel, peaaegu seina ääres.

      Ta ei tunne nendest kedagi, nii ta arvab, või, muide, too naine, ta tunneb teda, see on üks siinsetest töötajatest, ja mees, mees, kes tema ukse maha murdis, tema peale karjus ja ta põrandale pikali surus, tal käed raudu pani.

      Nüüd on parem näha. Ta keerab ennast akna poole. Õues on pime, külm, lumi on sügav ja alles mõni päev tagasi tegi ta seal inglit – heitis maha ja liigutas käsi-jalgu üles-alla, kuni nad teda hüüdsid, tema juurde tulid, tal kätest kinni võtsid ja sisse tagasi viisid. Nüüd seisab kiirabiauto otse tema ingli kõrval keset suurt hoovi. Ta püüab ennast püsti ajada, akna juurde minna ja lehvitada valvurile, kes ootab auto esiukse juures, hingeõhk suure pilvena külmas õhus.

      „Kuule.”

      Roheline kittel ohkab, õbluke keha haigeraamil tundub ju nii habras. Nii vale.

      „Sa pead pikali olema.”

      Kulla inimene. Mitte siin.

      Ruum, koridor, rauduks, trellid.

      Kullakene.

      „Kas sa kuuled? Sa pead pikali olema.”

      Rohelise kitli kandja käed on vastu tema käsivarsi, rinda, reisi, need sikutavad kõva ja pruuni linti tema selja all, suunavad elektroonilise käsivarre täpipeale sellele punktile kõhul, kus südamelöögid on kõige tugevamad, sada nelikümmend kaheksa lööki minutis, see tormab, tõttab.

      Ta on nüüd peaaegu täiesti avanenud, üheksa sentimeetrit, enam ei lähe kuigi kaua.

      Nagu lained, nagu tuli.

      Miski taob, pressib, sunnib. See toimub tema kehas. Aga tema ise ei otsusta midagi.

      Ta püüab taas vaadata akna poole, seda varjavate trellide poole, suurt klaasi katavad mustad ümmargused terasvarvad. Väljas, siinpool tara ja teravat okastraati valgustavad prožektorid valget lund, tavaliste tänavalaternatega võrreldes on valgus teistsugune. Kuid kiirabiauto on lumeingli juures alles ja valvur vehib hoogsalt kätega, et sooja saada, ja kui ta natuke pead kergitab, rohmakat voodiserva väldib, siis näeb ta ka teist autot, väikest, halli, täiesti pimedat.

      „Veed?”

      „Tulnud.”

      „Pea?”

      „Juba paistab.”

      Rohelistes kitlites inimesed puudutavad teda kogu aeg, räägivad temaga. Valgetes kitlites kujud seisavad paigal, selg vastu seina.

      Ta on siin turvakaalutlustel.

      Nii nad ütlesid.

      Vabastamiskatse oht.

      Laine. Tuli. Press. Löök. Sund.

      Ta kisendab.

      Rinnakorv surutakse sünnituskanali läbimisel kokku, vesi surutakse välja ja kopsud täituvad õhuga – esimene hingetõmme.

      See ei ole tema. Nüüd ta kuuleb seda. Tema ei karju.

      Tema kõhul on keegi soe ja märg. Laps. Tema laps. Ta näeb seda, kui kaks kätt, millest saab neli kätt, tõstavad lapse üles, viivad läbi ruumi, uksest välja, koridori, ära.

      Naine ja mees – need, kelle käes oli laps, kes ta ära viisid ja siis ilma temata naasid – võtavad nüüd kitlid seljast, nende all on teksased ja pintsak, naine küünitab käe portfelli järele. Täidab mingi paberi, veel ühe, veel ühe. Kahel naisel, kes olid seisnud kõige kaugemal ja ukse peaaegu blokeerinud, kes pole sõnagi lausunud, on valge kitli all sinine paksust kangast vanglate ameti munder ja vasaku rinna kohal piklik nimesilt. Nende kõrval seisvatel meestel on kitli all tavaline ülikond ja neil ei ole mundrit tarvis, ta ju teab, et nad on politseinikud – too umbes neljakümneaastane suurekasvuline on kriminaalinspektor ja too, kes on temast ainult mõne aasta vanem, on politseikadett.

      Ta ei tunne neid, aga sellele vaatamata on nad teda näinud, kui ta on alasti, kui teda tühjendatakse.

      Ta oli lebanud tema kõhul, hinganud tema ligidal, suu pisut märg.

      Toda punast ja valget pehmet ja siledat nahka, mida keegi ei olnud iialgi puudutanud, oleks pidanud katma mingi tekk.

      Ta vaatab taas läbi trellitatud akna välja. Ämmaemand ja tema abiline avavad valge kiirabiauto uksed, nende käte vahel on kaasaskantav kuvöös nagu mingi kott. Kohe kiirabiauto taga on hall sõiduauto, nood kaks, kes kannavad teksaseid ja pintsakut, avavad teine teise esiukse ja istuvad sisse, autod suunduvad mööda sisehoovi asfaltteed kõrge tara, terava okastraadi ja tasakesi avaneva värava poole, üks sõidab edasi Örebro haigla poole ja teine palju kaugemale Botkyrka perekeskuse poole.

      Ta mõtleb, kas sile tee on libe, kas öösel üsna pikka teed sõita on raske.

      Ta ei ole tükk aega sõnagi öelnud.

      Ei