Kaks sõdurit. Anders Roslund
kes on umbes neljakümneaastane politseinik ja kes ta põrandale pikali surus ja kodunt lahkuma sundis.
„Kas sa nägid?”
Mees võpatab, ta on kas oma mõtetesse vajunud või lihtsalt unustanud, kuidas tema hääl kõlab.
„Mida ma nägin?”
Ta näitab oma ikka veel ligasele kõhule, ilmselt peaks ta nii selle läbipaistva kui ka teise, pisut verise olluse ära pühkima.
„Kas see oli poiss või tüdruk?”
nüüd
esimene osa
(veel kakskümmend kaheksa päeva)
VÄLJAS ON VALGE.
Punane, veidi kollaka varjundiga tekk, mille servades oli vist ka valge triip, ei katnud räpast akent täielikult.
Nüüd nägi ta seda.
Tavaliselt elasid nad pimedas, magasid valge aja maha ja ärkasid uuesti umbes siis, kui õhtu ja öö olid taas tulekul, ent augustis ja selle neetud tekiga, mis ei olnud piisavalt suur, ründas päev sellisel kellaajal; mida kõvemini ta silmad kinni pigistas, seda suuremaks muutus lausa laugude all olev läbipaistev laik, mis kasvas ning aegamööda sissepoole, aju ja rinna poole libises.
Ta virutas käega kõvasti vastu seina ja ajas ennast madalal asemel istukile, paks madrats – mis oli olnud ühes Hägersteni eramus, sihuke, mis maksis kakskümmend tuhat – oli paks nelinurk paljal vinüülkattega põrandal.
Tüdruk oli alasti, magas.
Tüdruku nahk oli kahvatu ja pehme, ta lamas vaikselt, selg tema poole, ning ta libistas käe ettevaatlikult üle tüdruku puusa, taguotsa, reie, tüdruk liigutas ennast rahutult, keeras ringi, tundus, et ta näeb vist und, nägu oli pingul, ta hõõrus jalgu vastamisi, nagu tal kombeks oli.
Tema oli samuti alasti. Mõnikord läks see tal meelest ära. Kui kummaline see oli. Keegi teine nägi tema nahka ja ei naernud. Juhtus, et ta vaagis, kas see ei olnud tema enda peas. Ta oli ju selles nii kuradima kindel olnud, mida ta nägi neid nägevat. Enam ei olnud. Asi algas Leoniga, nad olid üheteistkümneaastased, kui nad ühes toas riidest lahti võtsid ja teineteisele otsa vaatasid, ning Leoni silmades ei olnud jälestust, mõnitust, isegi hämmingut mitte. Seni ainult Leon, mitte keegi teine. Isegi peeglid. Ta oli need ema juures puruks löönud ja vanaema juures esikus rippuvast piklikust ning üsna laiast möödudes iga kord pilgu ära pööranud, ta teadis täpselt, millal see teda vaatas ja millal ta peab silmad ära pöörama.
Ta jälgis tüdrukut.
Mitte kunagi naine. Enne tüdrukut. Ka tüdruk ei olnud sõnagi lausunud, ehmunud, eemale hoidunud, küsinud.
Tema käsi oli ikka veel tüdruku puusal, too ärkas, kissitas tema poole vaadates silmi, pisikesed pupillid ahenesid teki ja aknaraami vahel olevast pilust paistva valguse käes. Tüdruku pehmed sõrmeotsad puudutasid tema selga, paksu ja ebaühtlaste servadega nahka, pusletükke, mis ei olnud üksteise kõrval, vaid peal, pärast puhkas ta hulk aega tüdruku peal, tollel oli menss ja nad lehkasid tugevasti ning raske oli paigal olla, kui higi vastu higi libises.
Ta ei olnud väsinud. Oleks pidanud olema. Oli varane hommik ja nad ei tõusnud muidu kunagi enne hilist pärastlõunat üles, ta oletas, et nad olid maganud kolm tundi – vahel oli nii.
Ta nühkis ennast voodilinaga kuivaks, võttis siis alati voodi juures lebava tuubi valge salviga, määris jalgu, sääri, rindkeret, selga, kõhtu, kaela, aga mitte kunagi nägu, mitte kunagi seda.
„Anna see minu kätte.”
Ta vaatas tüdrukule otsa.
„Mis asi?”
„Gabriel. Anna see minu kätte. Tuub. Ma võin sind määrida, sa ei ulata ju hästi õlgade ja selja peale.”
Tüdruk sirutas käe kleepuva ja libeda tuubi järele ning ta äigas kämblaga tugevasti vastu tüdruku sõrmi, paarile neist jäi punane plekk. Ta vaatas tüdrukule otsa ja too lõi silmad maha, ta keeras ringi, võidis oma rinda ja reisi.
Nad läksid magamistoast elutuppa, nurgadiivanil, tugitoolis ja pisut eemal põrandal magasid joobnuund riides kehad – Jon, Suur Ali, Javad Hangaround, Bruno.
Ta müksas, raputas.
„Mis kurat …”
Ta virutas Javadile kõvasti vastu nägu.
Tüdruk ei oleks pidanud kätt tuubi järele küünitama.
„Ärka üles, vend.”
„Miks?”
Tüdruk ei oleks pidanud paluma, et saaks tema selga määrida.
„Sellepärast, et mina olen üleval.”
Klaaslaual kollaka sousti kiht, konid, pudelid, süstlad ja väljasülitatud maapähklid ning kapsasalati jäänused. Nad olid ärkvel, aga pikutasid edasi, väsinud nagu inimesed pärast ainult paaritunnist magamist, ja ta sirutas käe uue teleri ekraani poole, otsis valju heli, mis oli öö läbi neljast laiast kõlarist kajanud ja toa seintest ikka veel vastu hüüdis, kõik võpatasid, kui ta selle välja lülitas, isegi filmihunnik kõikus, kukkus pikali.
Esik oli alati tühi olnud.
Seal ei olnud mööblit, vaipu ega lampe.
Ainult see, mis seisis vastu seina, piklik ja läikiv ning ühesuguste valgete pärlite rida servi ümbritsemas. See meeldis talle väga, ta kohendas seda tihti – kui ta välisuksest sisse astus, oli tähtis, et see nähtaval oleks. Kingalusikas. Saadud ühte Södertälje lähedal asuvasse jõle suurde majja sissemurdmise ajal. Muu kraami olid nad Nacka-mehele maha müünud, aga kingalusikat ta ei müünud.
Tüdruk oli ikka veel alasti.
Ta suudles tüdruku rinda ning ulatas talle teksased ja lühikese, sätendava kirjaga T-särgi, tema enda riided – mustad valgete triipudega dressipüksid, hall kapuutsiga dressipluus ja punane nokats – olid endiselt rõdul tooli peal.
Tal oli kõht tühi. Hommikuti oli tal harva kõht tühi.
Külmkapi ülemisel riiulil oli see, mis oli suurest kokakoolast alles jäänud.
Kitsal sahvririiulil oli kinnine pakk kummikomme, ta korjas punased ja rohelised välja.
Väljas oli kerge tuul, hingata oli kerge.
Nad sammusid kõrvuti, tema arvates oli tüdruk ilus, ta teadis, et tema ise ei ole. Nad möödusid esimesest parklast ja tüdruk seadis sammud hõbedakarva BMW poole – kaheksasada viiskümmend tuhat sularahas –, kui ta tal käest kinni haaras, mitte see, täna mitte. Nad kõndisid aeglaselt läbi tema mineviku ja oleviku ja tuleviku. Ta tundis iga betoonmaja ja iga asfaltteed, kuulas seda, mida keegi teine kuulda ei osanud, ja eristas kõiki lõhnu: seda, mis tuli mahapõlenud prügihoidlast, ja seda, mis hoovas tühjalt seisvast kioskist, kust ta lapsena ostis kommi, pornot, hašišit, isegi lõhna, mida enam ammu ei olnud, mis oli magus ja kuulus turu puuviljaleti juurde – need raiped oleksid pidanud rohkem maksma.
Terve Råby oli tühi.
Asfalteeritud hoovid olid vaiksed, inimtühjad, isegi tekid akende ees ei liikunud enam. Ta keeras ennast Wanda poole, vaatas tüdruku nägu ja silmi, ta mõtles, mida too tegelikult näeb, tüdruk, kes ei ole toda teist näinud, kes on pärit ühest teisest, mitukümmend kilomeetrit eemal asuvast maailmast, see tüdruk näeb praegust Råbyd, tal ei ole silme ees teisi pilte, mitte noid varasemaid, kus väljas oli rohkem rahvast.
Metroo kulges nagu elav korrapärane sinine arter läbi olematuse.
See pilt, see lõhn meeldis talle ilmselt kõige rohkem.
Sissepääs. Väljapääs.
Nad läksid trepist alla, möödusid ühest kõhetust väikesekasvulisest lapsest, kes nägi välja nagu kümneaastane, aga oli kaheteistkümnene, kuldkett kaelas, juuksed üle pea kammitud.
„Gabriel.”
Väikemees oli hüüdnud teda nimepidi. Ta ei