Kaks sõdurit. Anders Roslund
erikoolis, lihvitud nukid olid Alexi parema rinnanibu kohale jätnud kolm ümmargust jälge, mis paistsid ikka veel selgesti välja – see raibe oli olnud nii pealetükkiv. Vasakust õlast kuni puusani välja ulatuva heledamate servadega lohistusarmi oli Alex saanud mõni aasta hiljem Bärby vanglas, kui ta uuesti üritas ning Leon oli tal vasakust käest kinni hoidnud ja üle jalutusõue asfaldi lohistanud.
Vesi oli kuum, ta pani silmad kinni.
Rauduks kriuksus, kui vanem mees sisse astus, tal oli kindlasti kolmkümmend või nelikümmend turjal, osa ütles isegi, et viiskümmend, kui keemia aastad maha murrab, on vanust alati raske öelda. Mees oli nii kõhetu ja liikus õõtsuva kõnnakuga ning tema nägu tõmbus kokku, kui silm allapoole ja kulm ülespoole tahtis, tal oli mitu hammast puudu, ta oli sihukest sorti, kes istub kümme kuud korraga mõne sitase röövimise eest – leivanuga pihus ja ilma kapuutsita – kusagil kõige lähemas videopoes või 7-Elevenis. Mees astus viimased sammud kõige kaugema duši poole peaaegu jalgu järel vedades, tema küünarliigese juures olid suured augud, samasugused, nagu olid olnud Gabrielil, aga need ulatusid käeselgadele ja kaelale, kanüüliotsad olid veenid ära lõhkunud, tühimik oli muutunud kõhreks ja selle läbimiseks oli iga kord vaja kõvemini vajutada. Leon vaatas meest, tolle lohisevat kõnnakut, ta teadis, et teise jalatallad on samasugused, et sellepärast ta niimoodi kõnnibki, kasutab ainult päkaosa.
Leon noogutas Alexile ja nad väljusid üheaegselt sooja veejoa alt ning too vana raibe jõudis just ringi keerata, tema keha paistis peaaegu läbi, huuled olid pisut paokil. Leon lõi lahtise peopesaga ja hoop tabas täie jõuga ühte põske, mees vajus kokku, lamas liikumatult põrandal, puudutas sõrmeotstega punetavat laiku ja tema huuled olid veel rohkem paokil.
„Mida sa raibe irvitad?”
„Ma … ei irvita.”
„Sa irvitad.”
Leoni käsi äigas samasuguse jõuga vastu mehe teist põske.
„Kuradi päralt, lõpeta oma irvitamine.”
Niisuguseid nagu Narkarinäru oli omajagu, nad irvitasid iga lause lõpus pingutatult, rituaalselt, võib-olla ebakindlusest, võib-olla hirmust, enamik ei olnud sellest isegi teadlik, nad lihtsalt irvitasid ja tahtsid meeldida.
Ta vihkas sihukesi irveid.
„Millal sa valmis saad?”
Irve muutus veelgi laiemaks, räsitud keha liigutas ennast närviliselt, samal ajal kui vesi ikka veel seda uhtus, tõmblused silma ja põse ning silma ja lauba vahel muutusid sagedasemaks, tugevamaks. Leon haaras mehe sakris juustest kinni ja hoidis kõvasti – juuksed on ainus, millest kinni haarata, kui tahad märja ja palja käega kedagi märga ja paljast püsti tirida.
„Ma küsisin, millal sa valmis saad, Narkarinäru?”
Irve.
Põsed tõmblesid.
Keha püüdis ennast peita.
„Varsti. Varsti. Minu grammid?”
Leoni sõrmed haarasid tugevamini pikkadest salkudest kinni.
„Varsti?”
„Kurat, mul on kõik olemas. Peale värvi. Ja ma tahan oma kümmet grammi.”
Leon haaras teise käega kõhetust õlast, võttis pöidla ja nimetissõrmega väljaulatuva rangluu ümbert kinni.
Narkarinäru röökis nagu tavaliselt.
„Varsti?”
„Täna. Täna, kurat võtaks! Pärast lõunat. Üks valvur, kes …”
Sõrmed pigistasid jälle rangluud, kõvasti.
„Mul üks sitt puha, kes. See on valmis. Eks ole? Kui ma homme sinu juurde tulen, on see valmis.”
Ta tõukas kerget keha enda ees, surus selle vastu kahhelkivist seina, kuni see hakkas verd jooksma ja too neetud irve kadus.
veel kakskümmend viis päeva
PÄRASTLÕUNA.
Ta oli kindel.
Päike ei paistnud enam punakollavalge teki ja aknaraami vahelisest pilust sisse, ta oletas, et kell on pool kolm, võib-olla pool neli. Teda äratas koera lehkav keel, mis puudutas tema põske ja kaela, koer ei meeldinud talle, too oli valge ja must ning palju raskem, kui välja paistis, tuli ette, et ta haarast koerast kinni ja püüdis teda maha tõsta ning unustas iga kord, kuidas poole meetri pikkused kehad võivad muutuda kiviks, mis keeldub põrandalt tõusmast.
Gabriel lükkas koera keele ja koonu eemale, õlast käis läbi valujutt, öö jooksul oli haav muutunud laiaks tursunud kriimuks vanal armil – poe tagakülje ühele aknale olid kahest kivist ja raudtorust hoolimata jäänud teravad klaasikillud, neid ei olnud viletsas valguses näha ja need sirutusid kehade järele, mis püüdsid sealt läbi pugeda. Teel kaubariiulite poole oli ta ennast küüru tõmmanud ja pisikeseks teinud, ent kinni jäänud ja alles kolmandal katsel lahti pääsenud. Pärast istusid nad köögis, Jon hoidis lühikest nõela välgumihkli leegi kohal, kuni see hõõguma hakkas, loputas siis nõela ja haava Soome viinaga ning tegi juba osaliselt surnud nahka peenikese nailonniidiga üksteist õmblust. Gabriel katsus ettevaatlikult haava, mis enam ei veritsenud, liigutas kätt üles-alla, valu andis aeglaste liigutuste peale tasapisi järele, alles jäi tuim näriv pakitsus.
Wanda magas ikka veel.
Gabriel haigutas, ajas ennast asemeservale istukile, vaatas tüdruku paljast selga ja tagumikku ning reisi, tal läks kõvaks ja ta
A tiad, vend. Sinu hoor. Paistab ju, et tal on IGATE MOODI palju ruumi, hahaha vend pani silmad kinni ning ootas, kuni riist rahuneb, vaatas kella, peaaegu kolm, veel pool tundi aega. Ta võttis valge tuubi ja määris kähku naha kuni kaelani sisse, riided vedelesid paksul ja pehmel punasel vaibal, kapuutsiga dressipluusi parem õlg ja natuke selga olid hüübinud verest tumepruunid, ta võttis dressipluusi, ajas üle pea selga ja kraapis küünega nii palju maha, kui ulatas, aluspüksid ja üks sokk olid kadunud, ta pani jalga kaks paari dressipükse ja tossud paljaste varvaste otsa.
Wanda kõrvad. Ta kummardus ja puudutas sõrmeotstega tasakesi pehmet nahka ja kõrvarõngaid – need olid kaks risti, väike teemant keskel. Guldfynd Kungsgatanil. Ta oli prügikoti põrandale tühjaks valanud ja tüdruk oli saanud endale valida kaks asja, enne kui nad ülejäänu Odenplani juures hiinlastele maha müüsid – sada üheksakümmend neli tuhat ühe vaateakna ja viie vitriini eest. Wanda valis kõrvarõngad ja ühe punase pärliga sõrmuse, mis oli natuke suur, aga sobis, kui tüdruk kandis seda keskmise sõrme nuki juures.
Ta vaatas tüdruku alasti keha, too liigutas ennast rahutult, kui ta ukse avas, ütles midagi arusaamatut ja keeras siis teise külje.
Suur Ali lamas elutoas diivanil, kriimustus laubal – mille ta sai siis, kui lõi akna dressipluusi mässitud käega katki ja küünitus august sisse, et poeukse lukku avada – oli nüüd kulmust kuni juustepiirini ulatuv sirge tume kriips. Gabriel raputas magajat kõvasti õlgadest, äigas diivani teises otsas magavale Jonile vastu jalgu ja virutas siis ammuli sui tugitoolis lösutavale Javad Hangaroundile rusikaga vastu rinda.
Punane või siis oranž välisuks ei olnud lukus, siin oli Råby, keegi ei oleks nagunii ilma loata nende korterisse tulnud.
Pärastlõunaselt soojas õhus ei olnud mingeid lõhnu, kui see ennast galerii betoonseina ja metallvarbadest käsipuu vahele justkui kokku pakkis, nad läksid uksest sisse, sõitsid liftiga keldrikorrusele ning pistsid rohmaka võtme metallukse lukuauku. Nad sisenesid Råby Allé 1 kuni Råby Allé 214 moodustava seitsmekorruseliste majade rivi ja asfaldi alla kaevatud garaaži, möödusid autode reast ja laskusid mööda keerdtreppi järgmisele korrusele ja läksid kahe kõige kaugemal seisva läikiva sõiduriista juurde, üks neist oli hõbedakarva, teine täiesti must. Gabriel astus edasi, teised jäid seisma, ootasid, jälgisid, Gabriel tegi mõlema auto ümber tiiru Mercedes CLK 500, kabriolett, kaheksa silindrit, ei mingeid kriime ega vigastusi; Audi R8 nelikvedu, 6 käiku, ta avas esiukse, kolmsada kuus hobujõudu, käivitas, kuulatas, nelisada kakskümmend hobujõudu, kontrollis pakiruumi luuki, rehve,