Kaks sõdurit. Anders Roslund
siis pastaka otsas oleva metallkuulikese küünelõikuriga pooleks. Nüüd võttis ta lusika, vajutas kõvasti vastu lauda, kuni selle nõgus osa, millega ta alles äsja hapupiima sõi, ära kukkus ning ta hoidis käes sirget roostevaba vart, surus selle teist korda vastu lauda ja sai üheksakümnekraadise nurga all oleva metallkonksu.
Ma usaldan uue tätokaga meest 200 %.
Nõel. Traadijupp, mille ta tangidega töökoja terasharja küljest lõikas.
Piibuork. Selle oli ta ostnud vanglapoest.
Niit. Selle oli ta äsja oma pükstest harutanud.
Ta pani nõela kohe piibuorgi kõrvale ning mässis niidi tihedalt nende ümber, nõelaots jäi piibuorgist umbes millimeetri võrra pikemaks, toppis siis need ettevaatlikult pastaka tühja poolde, ja kui piibuork oli liiga suur ning jäi kinni ega läinud edasi, siis nõel mahtus august läbi – auk, mis oli vabrikus tehtud selleks, et seal käiks tinti sisaldav südamik, muutus avauseks nõela jaoks, mis oli piisavalt terav, et nahast läbi tungida ja seda värvida.
Ainult paremal reiel. See on käsk. Muidu saab karistada.
Seejärel kinnitas ta vinklisse painutatud lusikavarre teibiga pardli ühele küljele, kontrollis, et nõel liiguks vabalt, pani pastakakesta lusikavarrele, haakis siis piibuorgi tagumise osa kinnitusrõnga külge, mis oli alles hiljuti hoidnud paigal pardli tera, teipis uuesti.
„Nüüd.”
Ta pistis pardli pistiku seinakontakti. Narkarinäru naeratas. Peaaegu päriselt.
Masin tegi valju häält, mis läks üle surinaks, kui ta riistapuud enda käes hoidis, terav nõel, mis oli kunagi olnud terasharja harjas, oli nüüd tätoveerimismasina liikuv osa, mis liikus suure kiirusega edasi-tagasi. Leon nööpis püksid lahti ja heitis haisvale voodile pikali. Tal olid jalas valged, lotakast riidest aluspüksid ja vasakul reiel suur neljakandiline kärn. Leon kratsis seda keskmise sõrme küünega, kraapis puruks seda, mis oli hakanud paranema, kuni värske kärn maha tuli ja haav uuesti verd jooksma hakkas.
„Näeb hea välja.”
Nakatunud. Veritsev.
Narkarinäru kummardus ligemale, noogutas.
„Kuramuse hea näeb välja. Veel mõni nädal. Kratsi seda üks kord päevas.”
Leon vaatas piklikku veritsevat nelinurka.
Vana nimi. Nimi, mida enam ei eksisteeri ja mis tuleb välja vahetada.
Ta oli iga tätoveeritud tähe ümbruse nahka riknenud hapupiima sisse kastetud nõelaga torkinud, oodanud, kuni nakkus levima hakkab, ja kui esimene kärn paranema hakkas, kratsis ta selle maha, kratsis üha uuesti ja uuesti ning koos iga mahakratsitud kärnaga kadus ka natuke värvi, iga verepiisaga koos oli veel natuke minevikku minema voolanud.
„Bollnäsi jupats, ma istusin Filipstadis Skåltjärnshyttanis, ta õpetas mind. Ma olen sihukesi rohkem kui sada tükki teinud, tätoveerinud kaheksasadat neljakümmet nelja. Ma …”
Noor mees, kes oli püksid maha lasknud ja haisvasse voodisse heitnud, tõusis üles ja virutas rusikaga vastu kõhna põske, pardel kukkus põrandale, painutatud lusikavarre ümber olnud teip andis natuke järele.
„Pea lõuad kinni. Ja paranda see ära. Ja kirjuta siis mu kintsu peale see, mida sa kirjutama pead, siia, põlvest kuni aluspükste servani.”
Ainult seal!!!
Ilmselt neljakümneaastane kiitsakas ei lausunud sõnagi, kiikas kardinapuu ja selle kinnituse juurde seina külge kleebitud viie kapsli poole, sülitas kolm korda pihku, nagu tal kombeks oli, ja torkas pardli pistiku seinakontakti. Riistapuu töötas nagu ennegi, äsjateritatud nõel liikus kiiresti õhus edasi-tagasi. Ta muigas ja kastis nõela topsi, kus oli Rotringi nime kandev värv, mida sai varastada valitud paberiturustajate käest ja mis oli just seekord vanglasse toodud ühe pikka karistust kandva ja puhkusel käinud vangi pärakus; tasuks värvi eest, millest hea õnne korral jätkub veel kolmeks või isegi neljaks tätoveeringuks, vaid üks gramm.
ANA SEISIS KITSAS esikus punavalgel kaltsuvaibal ja vaatas kilekotti, mida ta iialgi lahti ei tee. Kui tema ei saa osaks sellest, ei saa ka see osaks temast. Otsustaja on tema. Tema vaatab kilekotti, mitte kilekott teda.
Ta peaks selle ära viskama.
Ta peaks minema trepikotta, astuma prügišahti juurde ja kukutama kilekoti alla pimedusse.
Ta teadis, et nii asjad ei käi. Sa pead selle enda kätte hoiule võtma. Kui kott kaob, kaob ka tema. Sa pead seda nii kaua enda käes hoidma, kuni ta sellele järele tuleb.
Tal oli kakskümmend viis päeva. Neil oli kakskümmend viis päeva.
Et uuesti otsast alustada.
Ta sulges silmad, oli vaimus ühes teises ajas, nägi teisi kaheksateistkümneaastasi teise ukse ees, teine kilekott käes.
Samad sõnad. Sama ähvardus.
Kuni ta sellele järele tuleb.
Ta ei tulnud. Ei tulnud sellele järele. Mitte tol päeval. Mitte kunagi.
Tundus, nagu läheks kõik lihtsalt edasi, sügavamale, kaugemale.
Ja neil ei olnud kusagile minna, sest ei olnud, kust lahkuda.
Ana vaatas taas enda ees inetul kübarariiulil olevat kotti, kilet, mis ümbritses teravaid metallist servi, ning järgmine normaalset kasvu külaline seisaks just seal ja näeks seda, mida tema näeb ja … kui terve elu jalus oli ja ruumi võttis, oli nii raske hingata ja neelata ning uut õhku saada.
Enam mitte. Mitte üks kord veel. Mitte kunagi.
Ta oli teiste eest oma aastad ära istunud.
Ta oli täiesti kindel, et seisab endiselt püsti, aga kuna jalad alt ära kadusid ja põrand ligemale tuli ning ta pea vastu seina ära lõi, paistis, et ta vajub pikkamööda kokku ja ilmselt ka nuttis natuke. See, kes ei saa edasi minna ja ei saa tagasi minna ega suuda paigal istuda, sellel ei ole peale nutu suurt midagi alles jäänud. Ta nuttis ja vappus ning tõstis pilgu tollele kuradi neetud kilekotile, mis talle vastu vahtis.
Ta tõusis püsti.
Ta sirutas käe koti poole ning võttis sellest pöidla ja nimetissõrmega kinni, kui ta seda servast kinni hoiab, siis ei lõika see võib-olla nii sügavale kätte ja ei ole võib-olla nii raske. Ta võttis koti ja hakkas minema, oli vaimus taas Hinsebergis, ta oli luku taga ja ootas ega saanud aru, miks too toekas rauduks lukus on, ning ta heitis oma kitsas kongis pikali ja magas neli aastat; ta jõudis välisukseni, pani kilekoti käest maha ja tuli tuppa tagasi – tal oli vaja teipi, toda halli ja paksuvõitu rulli. Ta võttis koti uuesti kahe näpu vahele ja astus trepikotta, läks korruse võrra allapoole, avas prügišahti, hoidis kilekotti tsementtoru kohal ja tundis, kuidas käsi tõmbub krampi. Ta nuttis ja nägi vaimusilmas teisi kilekotte, kui poiss oli olnud väiksem ja kui too sai suuremaks – ta vihkas neid kotte samamoodi, nagu ta vihkas seda, kuna miski ei olnud kunagi muutunud, aeg klammerdus külge, oli terav ja tegi haiget. Hoor, sa pead selle hoiule võtma, kuna mina tahan, et sa seda hoiad. Ta värises, tõmbas käe tagasi ja pani kilekoti kõvale põrandale, võttis teibirulli ja rebis neli ühepikkust tükki, kleepis need käsivarrele ja võttis uuesti kilekoti, pistis avausest sisse, natuke ülespoole, natuke tahapoole, surus selle prügišahti avast pisut kõrgemal tugevasti vastu tsementseina, kleepis teibijupi ühest servast teiseni, veel ühe, veel ühe, veel ühe, kuni kott püsis kindlalt paigal, sulges siis šahtiluugi.
TA EI NUTNUD vist enam. Aga ta istus endiselt kaltsuvaibal, silmad kinni. Tal ei olnud aimugi, kui kaua, kas hetke, kas tunde, päevi, aastaid.
Siis kuulis ta sireeni, sirutas ennast, see oli ju tuttav, kodune.
Ta vihkas seda.
Algul vaikne. Ana oletas, et paari kilomeetri kaugusel, siis valjem ja varsti nõudlik, pealetükkiv, jälitav huilgamine, mis põrkus ühelt majalt teisele.
Ta oli neid kokku lugenud.
Täna viis korda, siiani.
Eile