Kaks sõdurit. Anders Roslund
läks köögi ja hääle poole, mis tagus vastu akent, tungis tuppa ja võttis võimust. Õues olid tihedasti koos hoovid ja majad, mida ta oli armastanud, kaitsnud, nagu naine alati armastab ja kaitseb lööjat, kuni tal ei ole enam valikut, ta saab armutult peksa või hakkab vastu. Vestlused olid vaibunud, turg ja poed kinni pandud, need, kes ähvardasid ja võtsid, olid elu oli tükkhaaval laiali lammutanud, samal ajal kui teine maailm vaatas pealt, see maailm, millel ei olnud aimugi, kuidas ära tunda neid, kes tahavad nii väga ära minna, et põletavad oma kodud maha.
Huilgamine, hääl oli kohal, ta mõtles, kas see on seesama tuletõrjeauto, samad tuletõrjujad, kes hiljuti siin käisid, tavaliselt olid nemad.
Ta istus auto parempoolsel esiistmel. Ülem Paremal. Ta kontrollis välimist tahavaatepeeglit, piidles autojuhti, keeras ringi, suitsusukeldujate juht, esimene ja teine suitsusukelduja olid valmis. Nad olid kaheksakümne kahe sekundiga väljasõiduks valmis, neil ei kulunud kunagi üle üheksakümne ja nad olid selle üle uhked, et võivad ennast iga päev, iga kord üheksakümne sekundi meesteks nimetada. Ja sõit ei võtnud minutitki, Eriksbergi depoost oli Råby Alléle viissada meetrit; see oli üks neljast aadressist, kuhu sõitmine võrdus kas politseisse helistamise või politseieskordiga. Sel päeval oli ta käinud kõikidel: Råbygången, Råby Backe, Albyvägen, Råby Allé.
Thom ohkas.
Iga õige väljakutse kohta luges ta üles kuusteist niisugust. Autod, jalgrattad, mopeedid, prügikastid, tarad, paberikorvid. Kuusteist. Ja siis üks tõsine.
Ta oli just pikali heitnud, hommik oli olnud pikk, ta oli viis korda varustuse selga pannud ja ära võtnud, kuumus, suits ja kummaline varjude jahtimise tunne võtsid tal praegusel ajal mõnikord jalad nõrgaks. Ta lamas unetult tuletõrjedepoos, mille ukse ta oli kakskümmend kaks aastat tagasi avanud ja mis pakkus talle turvatunnet; kaheksa nädalat tuletõrjujakoolitust ja siis seitse nädalat esmaabikoolitust, ta töötas mõne aasta jooksul ühe päeva kiirabis, kaks päeva invataksoga ja kaks päeva tuletõrjujana, siis pakuti talle Riiklikku Tuletõrjekooli, kindlat töökohta ja voodit, kust ta just tõusis, koridori, millest ta just läbi jooksis, kappi, kust ta just oma kombinesooni, kiivri ja kaitsevesti haaras.
Must suits.
Ta keeras külgakna alla.
Lõhnas pleki, õli ja bensiini järele.
Esimene väljakutse oli varahommikul, Råby Allé 17 – mopeed. Teine umbes tund aega hiljem, Råby Allé 128 – üks konteiner ja kaks hunnikut rehve. Nüüd Råby Allé 46 – lõhna ja silma järgi öeldes põles auto.
Ta avas ukse ja leegid tundusid kasvavat, suits mustemaks muutuvat. Ta silmas nägusid, kuulis hääli.
Ta ei saanud sellest aru.
Nad põletasid omaenda ruumi.
Ta katsus kaitsevesti – mida ta oli nii kaua keeldunud kandmast – rihmu ja pidi just autost väljuma, kui tuhm kolks silitas tema põske, laupa, meelekohta. Raske neljakandiline tänavakivi oli tabanud tugevdatud külgakent, paks klaas oli kaetud mingisuguse kaitsva kilega, mis võeti kasutusele siis, kui viha muutus mõne aasta eest katseks viga teha.
Ta vaatas akent, mis oli endiselt terve, naaldus ettepoole, tänavakivi, mis äsja oleks pidanud tabama tema pead, vedeles auto esiratta juures.
„Jätame katki.”
Autojuht, noor uje mees, kes oli varahommikust saadik juba viis korda Eriksbergi tööstuspiirkonnas asuva päästeameti ja selle Råby nime kandva Stockholmi lõunapoolse eeslinna vahet sõitnud, istus liikumatult, käed roolil, otsekui ei oleks ta üksuse juhi käsku kuulnud ega sellest aru saanud.
Thom tõstis häält.
„Jätame katki. Kohe.”
Suur auto oli just tagurdama hakanud, kui see järsult peatus.
Thom vaatas noort punetavat, õhetavat nägu.
Siis tagasi, edasi.
Tuletõrjeauto oli ümber piiratud. Ta oletas, et neid on kolmkümmend, isegi nelikümmend noort dressipükstes ja kapuutsiga dressipluusides noort keha, kelle nägusid oli raske näha, sest neid varjutas põleva bensiini must suits.
Nad seisid täiesti liikumatult ja vaatasid autot, mis muutis plekist laibaks saades värvi.
Kui ka esiklaas tabamuse sai, ei jõudnud keegi neist reageerida, terav ja kõva asi lõhkus kaitsmata tuuleklaasi, mis pudenes lumehelvestena põrandale, istmele, armatuurlauale, kõige rohkem tema sülle. Kirves paistis olevat uus ja üpris lühike, kolmkümmend sentimeetrit, see oli tabanud plekitahvlit otse autojuhi pea kohal, punasele pinnale jäi suur haav.
„Sõida.”
Ähvardus. Viha.
Aga mitte seda.
Tema, kes mitte kunagi, mitte kordagi nende aastate jooksu vastu ei ähvardanud, vastu ei vihanud. Tema, kes ta oli otsustanud neid mitte näha, mõndasadat, kes kaheteistkümnele tuhandele nuhtluseks olid.
Süljelärakas.
„Sõida!”
Üks lähedalolijatest oli kadunud aknast sisse kummardunud ja lärakas tabas Thomi kaela, sülg voolas rinnale.
Järgmine lärakas tabas Thomi näkku, tema nina, põsk ja lõug said märjaks.
Poisike.
See oli ju … ainult poisike.
Kaksteist, võib-olla kolmteist aastat vana, läikivad juuksed, jäme kuldkett, laps, kes oli maskeerinud ennast täiskasvanuks, kes ta ei olnud ja kelleks ta kunagi saada ei jõua; poisikesesuu irvitas, osutas kirvele, keeras ennast nende kolme- või neljakümne poole, kes piirasid tuletõrjeautot, ja sülitas uuesti. Thom ei olnud kindel, kuidas, aga kusagil sügaval hingepõhjas miski murdus, ta ei vaadanud noorele pinevil näoga autojuhile otsa, kuid kuulis selgesti omaenda häält.
„Sõida.”
„Sõidan?”
Nad lähevad eest ära. Las põleb.
Põsk ja laup vastu akent.
Kas ta kujutas endale ette või olid leegid liiga kaugel, aga klaas tundus olevat soojem, otsekui oleks põleva auto kuumus koos musta suitsuga ülespoole tõusnud ning paiskunud vastu kortermaju ja seal elavaid inimesi.
Ana tundis mehe ära.
Ta oli teda mitu korda varemgi näinud. Mees ei karjunud kunagi. Mitte nii nagu teised. Ta vaatas neist läbi, töötas edasi, kustutas, ei lausunud kunagi sõnagi.
Seekord oli mehel hirm.
Tema nurgelised kiired liigutused, tema pilk, ta oli nendega kohtunud, neid vaadanud.
Kõigepealt kivi. Siis kirves.
Kõige hullem oli kindlasti süljelarakas, sülg tabab valusamini, lööb kõvemini kui metall.
Auto põles edasi, kui suur punane sõiduk parklast välja tagurdas ning dressipükstest ja kapuutsiga dressipluusidest koosnev ring lagunes. Ootamatu vali pauk oli talle tuttav – bensiinipaak plahvatas, see heli oli niisama pealetükkiv nagu äsjane sireen.
Ana istus kitsale puidust aknalauale ning vaatas mustunud plekki ja uut jõudu saanud leeke, hõõrus laupa ja põski vastu klaasi ning oli kindel, et see läks just siis veel soojemaks.
Üks maailm teise sees.
Ühesugused betoonmajad olid nagu müür vastu E4-a ja neid, kes seal saja kümne kilomeetrise tunnikiirusega mööda tuhisesid.
Neil ei olnud kusagile minna, sest ei olnud, kust lahkuda.
NEIL EI OLNUD kusagile minna, sest ei olnud, kust lahkuda.
Ühesugused betoonmajad seespool eraldavat müüri.
Üks maailm teise ees.
Lennart Oscarsson seisis oma akna all ja ringutas. Eemal, väikeses maailmas, oli ühesuguste ridaelamukatuste ja mahajäetud mänguväljakutega Aspsås, müüri taga olev, neljakandilise kruusatatud õue ja pikliku jalgpalliplatsiga Aspsås oli veel