Kaks sõdurit. Anders Roslund
kollast ja piklikku millegi jaoks, mis nägid välja nagu kõlarid.
Gabriel rehkendas, sada kakskümmend tuhat ja neljandik sellest, kui nad need Tumba mehele müüvad.
Ta katsus oma õlga. Peenike nailonniit kiskus – üksteist õmblust ja Suure Ali otsaesine, asi ei olnud seda väärt.
Nad läksid lõõtsukse poole, mis avanes hääletult ja näitas, et maa-alune betoonruum lõpeb, sammusid edasi üle väljaku metroo poole, möödusid piletimüüjast ja kontrolörist, kes pilgu ära pöörasid ja silmad maha lõid, kui nood neli otse pääslast läbi ja trepist üles läksid ning 15.25 Norsborgi poole sõitvasse rongi astusid, järgmine jaam, lõppjaam.
Nad väljusid, suitsetasid, ootasid.
Kümme surnud minutit, kui SL-vormis1 lühikest kasvu mees kõndis kaheksast vagunist koosneva rongi ühest otsast teise, et vahetada juhikohta ja sõita läbi punase liini äärsete lõunapoolsete eeslinnade Stockholmi kesklinna ja põhjapoolse osa peatustesse. Gabriel seisis ühe keskmise vaguni juures, omakeeratud sigaret ikka veel näpu vahel, kui juht temast möödus, Jon, Suur Ali ja Javad Hangaround käisid samal ajal avatud vaguniustest sisse-välja, kontrollisid, kes kus istub, ja seletasid vale koha valinutele, kui palju neil teise leidmiseks aega on.
Seejärel otsisid nad tema pilku, tõstsid pöidla püsti ja kadusid igaüks oma vagunisse.
Tema seisis edasi. Ootas.
Kohe, seal, seal, ta kuulis kiireid samme trepil ja perroonil, teksased, pintsak, kakskümmend viis, sihuke, kes silma jääb, ta istus nüüdseks tühja vaguni peaaegu tagumisse otsa.
Gabriel astus vagunisse.
Norsborgi ja Råby jaamade vahet oli üks minut.
Aega küll, nad olid seda varem mitu korda teinud.
Armastus, austus, uhkus, vendlus, kohustus, ühtsus, au, pea seda meeles, vend.
Uksed sulgusid, rong hakkas liikuma, tema istus vaguni tagaosas ühel pool, Pintsak teisel pool, nad istusid vastakuti ja vaatasid otsa kellelegi, kes vaatas vastu. Gabriel võttis kapuutsiga dressipluusi seljast, laskis akna alla ja lükkas siis uuesti kinni, dressipluus jäi vahele. Nüüd varjas ühte külge kõrge mägi, teist hall kangas.
Uut GS peab juhtima Komando. Komandos peab olema 2 tükki.
See, kes istus tema vastas, võttis pintsaku mõlemast põuetaskust kaks valget ICA logoga kilekotti ja pani need vabale istmele. Gabriel pani käe kõva ja kandilist metalli ümbritsevale õhukesele kilele, kergitas kotte ja kaalus neid ettevaatlikult keha lähedal. Lahti. Need sisaldasid seda, mida pidid sisaldama. Glock. Ta tõstis käe ja nägi, kuidas Suur Ali eespoolses ja Jon tagapoolses vagunis avasid nelikantvõtmega kupeeuksed, tõttasid kumbki oma kilekoti juurde ja läksid siis samade uste kaudu tagasi.
Ainult 2 tükki, vend!! Hästi RELVASTATUD, hästi SULETUD rühm.
Üks minut. Aega küll. Kui metroorong Råby jaamas peatus, lahkus igaüks oma vagunist ning suundus väljapääsu ja tühja keskuse poole, kus kumas piklike päevavalguslampide kummaline valgus. Nad möödusid kahest suletud kioskist ja ootasid, kuni üks väikemees, kuldkett kaelas ja juuksed üle pea kammitud, ajas ennast natuke maad eemal pingilt püsti, ta otsis Gabrieli pilku – mina olen Eddie – ja talle peaaegu et vastati ning sellest piisas, ta ajas ennast sirgu, sõrmusejälg põsel oli endiselt selgesti näha. Ta võttis ühe ICA logoga kilekoti ja viis selle toidupoodi ning pani kohe välisukse juures olevasse kappi, kuhu sai viiekroonise sisse lasta ja oma kotid osturetke ajaks hoiule panna. Nad vaatasid, kuidas väikemees mündi pilusse laskis ja koti kappi pistis ning Gabriel teadis, et ta on täiuslik – kaheteistkümneaastane, relva ebaseaduslik omamine, süüvõimetu.
Mitte enam president, asse president, prospect. Nüüd on komandör, sõdur, reamees
Enamasti paistis igal pool päike, kui neli poissi, noort meest, tühjast ostukeskusest lahkusid ja kõndisid läbi suve, mis oli vist natuke soojem kui eelmine. Selle silmis, kes siia ei kuulunud, oli Råby harva ilus ja niisugustel päevadel, kui ere päikesevalgus kõrgetelt majakarpidelt ja asfalteeritud hoovidelt viimasegi värvikirme maha kooris, muutus see ka Gabrieli, Joni, Suure Ali ja Javad Hangaroundi jaoks halliks ning lõhnatuks kohaks ja keegi neist ei öelnud suurt midagi, kuna ei olnud midagi öelda. Maa-aluse parkla elektrooniline uks avanes niisama aeglaselt nagu pool tundi tagasi ja nad astusid jahedasse pimedusse, mis moodustas kogu Råby Allé aluse süvendi – väljapääs garaaži keskel, trepikoda numbriga 34, nad sõitsid liftiga neljandale korrusele, uks oli prügišahti kõrval.
Naine paistis olevat kolmekümne viie aastane, tema tumedad juuksed olid siis veel tumedamaks värvitud, kui hallid salgud aja eemale tõrjusid; naisel oli üsna kena, kuid kahvatu nägu, suu ei suutnud naeratada ja silmad olid vanemad kui naine ise.
„Sa pead selle enda kätte hoiule võtma.”
Naine vaatas teist ICA logoga kilekotti, mis oli äsja lebanud tühjal rongiistmel.
Ta ei vastanud.
Naine tõmbas ust jõuga enda poole, aga poisi jalg oli ees, naine ei saanud ust kinni panna, kui pikka kasvu turskevõitu poiss, kelle nimi oli Suur Ali, teda takistas.
„Viissada krontsi päevas. Sa pead seda hoidma kakskümmend viis päeva. Kuni ta sellele järele tuleb.”
„Käi kuradile!”
Komandöridel on võim. Komandör annab ülesande. Sõdurid ja reamehed ei tohi kunagi keelduda.
Naine surus ühe käe vastu tema õlga ja tõmbas teisega ust kinni.
Ta seisis paigal.
Naine vaatas neid, kes seisid pool sammu tagapool – samad riided seljas, kael sama kuradi moodi kõveras, jõllitasid nad talle otsa.
Naine kohtas Gabrieli pilku. Too tahtis silmad ära pöörata. Pööraski.
Ühtegi facking käsku ei jäeta täitmata.
„Gabriel?”
Hetkeks lõi Gabriel silmad maha, aga mitte kauaks, see andis naisele rohkem sõnu, valjemaid.
„Gabriel? Sina? See seal, vaata, et …”
Ei jäeta täitmata!! Muidu saab karistada.
Siis oli see silmapilk möödas, Gabriel tõstis silmad, vastas naise pilgule, ta ei väldi seda enam.
„Hoor, sa pead selle hoiule võtma, kuna mina tahan, et sa seda hoiad.”
Naine astus sammukese ettepoole, Gabriel ei nihkunud paigast, naise avatud peopesa tabas tema põske.
„Sina mind ei ähvarda.”
Nad seisid lähestikku, vaatasid teineteisele ainiti otsa ja nad tundsid teineteist ega tundnud üldse.
Naine oli teda vastu põske löönud.
Ta ei olnud päris kindel, miks see peab just siin hoiul olema, Leonil olid ju endiselt omad põhjused, aga ta ei liikunud paigast, ei pööranud pilku ära, ei vastanud.
„Sina mind ei ähvarda, Gabriel, sa …”
„Hoidma.”
Ta haaras naise käsivarrest kinni ja tõmbas, mitte kõvasti, aga piisavalt, et naine kõrvale tõmbuks ja Suur Ali saaks naise korterisse astuda ning valge kilekoti tema kübarariiulile asetada.
NAGU TAL KOMBEKS oli, seisis ta, akna all kirjutuslaua, külalisetooli ja pesast välja lennanud tütre – kellega ta kunagi ei kohtunud – foto juures. Kui ta ennast sirgu ajas, nägi ta nii ülemist korrust kui ka natukest magamistuba majas, kus ta oli elanud suurema osa oma elust. Lennart Oscarsson veetis oma päevi kahes maailmas, mida lahutas kahe minuti pikkune kiire jalutuskäik, ja ta ei olnud eluilmaski mõnda muud kohta otsinud. Madalate valgete ahelmajade ja pisut kõrgemate punaste ridamajade ning metsale kõige lähemal asuvate suurte eramutega Aspsåsi alevikus elas kaks tuhat kuussada nelikümmend kuus inimest ja Aspsåsi vangla kaheteistkümnes kolmekorruselises betoonhoones, tara, müüri ja kahe välimise tara taga kaks tuhat üheksakümmend üks ning tundus,
rts Storstockholms Lokaltrafik – Stockholmi linnatransport (toim.)