Nisuvaba dieet. William Davis, MD

      Kas on võimalik, et iidseid teravilju, nagu emmer- ja üheteranisu, võib teiste nisutoodetega seostatavaid kahjulikke kõrvalmõjusid kartmata julgelt süüa, arvestades, kui erinev on tänapäeva nisu oma kaugetest eellastest?

      Otsustasin üheteranisu proovida ning jahvatasin ühe kilogrammi täisteri jahuks, millest tegin leiba. Ühtlasi jahvatasin jahu tavalisest mahenisust. Küpsetasin leiba üheteranisust ja tavalisest jahust, lisades ainult vett ja pärmi. Suhkrut ega maitseaineid ma ei kasutanud. Üheteranisujahu oli üsna sarnane tavalise täisnisujahuga, ent erinevused ilmnesid kohe, kui olin lisanud vett ja pärmi: helepruun tainas polnud nii elastne ning oli kleepuvam kui tavaline tainas ning seda polnud nii lihtne vormida. Üheteranisusjahust tehtud taina lõhn oli samuti teistsugune, meenutades rohkem maapähklivõi kui hariliku taina lõhna. See ei kerkinud nii palju kui tänapäevane tainas, mille kogus suurenes poole võrra. Eli Rogosal oli õigus, valminud leiva maitse oli tõepoolest teistsugune: täidlasem, pähklisem ning pisut mõru järelmaitsega. Kujutlesin robustset üheteranisuleiba kolmandal sajandil eKr elanud amoriidide või mesopotaamlaste toidulaual.

      Mul on nisutundlikkus. Seega tegin teaduse huvides väikese katse: sada grammi üheteranisuleiba ühel päeval versus sada grammi nüüdisaegset täisnisuleiba teisel päeval. Olin valmis halvimaks, kuna reaktsioonid olid seni olnud üsna ebameeldivad.

      Lisaks kehaliste reaktsioonide jälgimisele mõõtsin pärast mõlema leiva söömist ka oma veresuhkrutaset. Erinevused olid rabavad.

      Veresuhkru tase enne: 4,6 mmol/l. Veresuhkru tase pärast üheteranisuleiva söömist: 6 mmol/l. See oli enam-vähem eeldatav reaktsioon pärast süsivesikute söömist. Kummalisel kombel aga ei tundnud ma end üldse halvasti – ei mingit unisust, iiveldust, kuskilt ei valutanud. Enesetunne oli igati hea. Milline kergendus!

      Järgmisel päeval kordasin katset, kuid sõin sada grammi tavalisest mahenisujahust leiba. Veresuhkru tase enne: 4,6 mmol/l. Veresuhkru tase pärast leiva söömist: 9,3 mmol/l. Veelgi enam, peagi läks mul süda pahaks ja lõunasöök oleks peaaegu välja tulnud. Iiveldus püsis kolmkümmend kuus tundi ning lisaks vaevasid mind kõhukrambid, mis algasid peaaegu kohe pärast söömist ning kestsid mitu tundi. Magasin tol ööl halvasti ning nägin väga elavaid unenägusid. Ma ei suutnud selgelt mõelda ega saanud aru uurimistöödest, mida järgmisel hommikul üritasin lugeda. Lugenud iga lõiku neli või viis korda, andsin alla. Normaalne enesetunne taastus alles poolteist päeva hiljem.

      Elasin väikese nisukatse üle, kuid mind hämmastas, kui erinevalt mu keha reageeris iidsele ja tänapäevasele nisule. See oli igal juhul väga kahtlane.

      Mu isiklik kogemus pole muidugi sama, mis korralik kliiniline uuring, kuid see tekitab mõningaid küsimusi potentsiaalsete erinevuste kohta, mis ulatuvad kümnete tuhandete aastate taha: iidne nisu, mille geene inimkäsi polnud veel puutunud, versus nüüdisaegne nisu.