Revolutsiooni küüsis. Helen Rappaport

---

Скачать книгу

---

troskad109 leida ja saada vaid üheks ööks koht hotellis, kus nad pidid magama põrandal.110 Pärast asjatuid otsinguid järgmisel päeval pöördusid nad Inglise kiriku vaimuliku Lombardi poole, kellel õnnestus saada neile toad koloonia Briti hooldekodus. Nende jaoks oli olnud suur rõõm pärast välihaiglate raskusi veeta õhtu Lombardi juures, nautides „ehtsat Inglise kaminatuld, mugavaid tugitoole, kuuma röstsaia võiga”. See oli „täiesti ennekuulmatu luksus”, nagu ka „ehtsas voodis, linade vahel” magamise kogemus. Aga nad igatsesid pääseda tagasi kodumaale: „Venemaale tulla on lihtsam kui siit minema saada!” kirjutas Moir. „Ja otsustades selle järgi, mida me kuuleme, muutub see veelgi raskemaks – igal pool on kuuldusi revolutsioonist – sellest räägitakse kõikjal.”111

      Oodates Petrogradist lahkumise ja Inglismaale tagasisõitmise võimalust, külastasid Moir ja Grant leedi Georgina Buchananit ja tema tütart Merieli ning said teada väsimatust sõjaabitööst, mida Briti koloonia liikmed olid Petrogradis ette võtnud, eriti nende tuhandete sõjapõgenike seas, kes pagesid sõja eest oma kodumaalt. Pärast rahvast täis kaubavagunites veedetud päevi valgusid nad Varssavi vaksalisse ja saadeti sealt lähedalasuvatesse räpastesse ajutistesse barakkidesse. Need polnud midagi enamat kui lihtsad kuurid, kus oli kolm või neli rida narisid ja millest igaühte mahtus kakssada või kolmsada inimest. Teised sõjapõgenikud otsisid peavarju jaamahoonest – tõmbetuulisest lahtisest angaarist –, magades külmal kivipõrandal või pugedes tühjadesse veoautodesse ja kaubavagunitesse. Mõned majutati niisketesse, akendeta keldritesse. Haigused vohasid, eriti leetrite ja sarlakite puhangud; kõikjal, kuhu vaatasid, „lebasid [sõjapõgenikud], päevade kaupa, näod ilmetud, silmad jõllis, lämmatavast haisust pooluimased”.112

      Nii paljude armetute, piisava riietuseta ja sageli jalatsiteta, täidest kubisevate laste nägemine oli välismaa kodanike seas põhjustanud filantroopialaine. Sõjapõgenikud seisid kaks korda päevas nende jaoks rajatud toidujagamispunkti ukse taga, värisedes oma kaltsudes ja oodates vasest žetooni, mis andis neile õiguse saada tükikese musta leiba ja kausitäie Inglise putru, „mida neile jagasid Inglise koloonia askeldavad daamid” – nagu ikka, aukartustäratava leedi Buchanani eestvõttel.113 Sõjapõgenikele annetatud riideid ja jalanõusid sorteerisid Briti saatkonna naisvabatahtlike rühmad, keda samuti kamandas suursaadikuproua; selleks otstarbeks kasutatav ruum, nagu meenutas tema tütar Meriel, „sarnanes väga kaltsuturuga”.114 Rahuldumata tööga saatkonnas ja sõjapõgenike toidujagamispunktis, oli leedi Buchanan oma patronaaži alla võtnud ka Petrogradi Poola sõjapõgenike sünnitushaigla, mille oli avanud Millicent Fawcetti meditsiinikorpus Venemaal ja mis sai olulist abi Tatjana sõjapõgenike komiteelt, mille patroon oli tsaari vanuselt teine tütar Tatjana.

      Leedi Buchanan, kes pidas ennast Briti koloonia sõjaabitöö juhtfiguuriks, oli mõnevõrra ehmunud, kui tema valdkonda tungis võistleja – väike ja habras, kuid kärme leedi Muriel Paget. Leedi Muriel, kirglik filantroop, kes oli üheksa aastat Londoni vaestelinnaosades supikööke juhtinud, pärines nagu suursaadikuprouagi aristokraatia kõrgkihist: ta oli Winchilsea krahvi tütar ja abielus baronetiga.115 Kuulnud Vene armee kohutavalt suurest langenute hulgast idarindel, oli leedi Muriel teinud Inglismaal lobitööd tähtsa toetuskomitee juures, kuhu kuulus ka kuninganna-ema Alexandra, et Venemaal rajataks Punase Risti egiidi all Inglise-Vene haigla.116 Haigla peamise organiseerijana juhatas ta meeskonda, mis koosnes kirurgidest, paljude erialade arstidest, sanitaridest ning kahekümnest õppinud117 ja kümnest vabatahtlikust põetajast; samuti oli tal plaanis rajada Venemaale kolm välihaiglat. Briti avalikkuse annetustest rahastatavas haiglas oli 180 voodikohta haavatud Vene sõduritele, või siis 200, kui voodid kokku lükati. Haiglal oli olnud õnne saada enda käsutusse ruumid suurvürst Dmitri Pavlovitši uusbarokses stiilis palees, mis laenati neile sõja ajal kasutamiseks tänu sir George Buchanani mõningasele veenmisele.

      Palee asus Anitškovi silla nurgal, aadressiga Nevski prospekt 41, otse leskkeisrinna Fontanka jõel paikneva palee vastas, see oli tumeroosa kipskrohvist fassaadiga, kreemjate tugipiilarite ja äärekaunistustega ilus hoone, mis aga polnud kaugeltki kõige sobivam haiglaks.118 Hoone kanalisatsioon oli primitiivne ja veevarustus puudus.119 Veetorud, pesu- ja tualettruumid tuli majja kiirkorras paigaldada ning kõrge kullatud kontserdisaal ja kaks omavahel ühendatud peosaali muudeti haiglapalatiteks. Teistesse vaheseintega eraldatud ruumidesse rajati operatsioonisaal, röntgeniosakond, laboratoorium ja steriliseerimisruumid. Kõik palee toredad parkettpõrandad kaeti linoleumiga ning gobeläänid, damastsiidist seinakatted ja kipskrohvist keerubikujukesed varjati vineeriga.

      Suursugusem ja paremini rahastatud Inglise-Vene haigla, mis oma paraadukse kohale uhkelt Suurbritannia lipu heiskas, jättis paratamatult varju leedi Buchanani tagasihoidliku Briti koloonia haigla, mis paiknes Pokrovski saarel ja kus oli vaid 42 voodikohta sõduritele ja kaheksa ohvitseridele.120 Briti koloonia haigla olid 18. jaanuaril 1916 ametlikult avanud leskkeisrinna ja tsaari kaks vanemat tütart, Olga ja Tatjana, koos paljude teiste suurvürstinnade ja suurvürstidega, ja ka Buchananid olid kohal. Leedi Buchanan, karusnahkades ning suur kübar peas, poseeris kohustusliku grupifoto tarvis, ent ei varjanud oma pahameelt. „Mul ei ole Inglise-Vene haiglaga midagi pistmist,” kurtis ta oma meheõele, „sest leedi Muriel on mind sellest hoolega eemal hoidnud.”121 Nii oligi parem, sest kogu leedi Georgina aja neelas niigi tema enda sõjaabitöö, mille osana ta tõi veebruarikuus lavale ka heategevusliku etenduse „Leedi Huntworthi eksperiment”, mida esitas Euroopas ringi sõitev Londoni teatritrupp Proua Walleri Kompanii, ja kõik selle tulu läks „soojade riiete [ostmiseks] Vene sõduritele”.122

      Leedi Georginat võis sel talvel näha kõikjal: mitte ainult saatkonna tööruumis ja sõjapõgenike toidujagamispunktis, vaid ka Punase Risti laos haiglatarbeid sorteerimas ning abistamas põgenenud Vene sõjavange, kui nad kodumaale jõudsid. „Olen jaganud särke, sokke, tubakat jne ligikaudu 3000-le, peale selle veel andnud kõik riided nende naistele ja lastele. Nad saadavad mulle tänukirju,” kirjutas ta koju. Kuid 1917. aasta alguses kurtis leedi Buchanan, et tal pole „hetkegi aega, et maha istuda, ja mis puutub raamatulugemisse või mõnesse muusse sellisesse luksusesse, siis sellele ei saa isegi mitte mõelda”. Tema haigla oli täis. Ükski voodi ei püsinud vabana rohkem kui päeva; „õieti helistatakse iga päev ja küsitakse, kas me ikka ei saaks kuidagi rohkem vastu võtta … kõigest hakkab puudus kätte tulema.”123 Inglise-Vene haiglat piirati samuti. Avamisest alates oli see kiiresti viimseni täis saanud patsiente, kellest paljudel olid hirmuäratavad septilised haavad. Peamiseks tüsistuseks oli gaasgangreen – Vene rinde nuhtlus, nagu märkis kirurg Geoffrey Jefferson. Mädanevate haavade lehk oli kohutav, sest mõnigi kord kulus haavatute rindelt Petrogradi toomiseks neli või viis päeva. Aga väljas oli liiga külm, et aknaid oleks saanud tuulutuseks avada rohkem kui mõneks minutiks.124

      Конец ознакомительного фрагмента.

      Текст предоставлен ООО «ЛитРес».

      Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.

      Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного

---

Скачать книгу