Revolutsiooni küüsis. Helen Rappaport

      Proloog

      „Õhk on katastroofi ettekuulutustest paks”

      Petrograd oli sel viimasel meeleheitlikul talvel enne revolutsiooni puhkemist kääriv, hädadest räsitud linn; lumme uppunud linn jääkattes kanalite ja valendavate väljakutega. Selle toredatest laiadest tänavatest ning roosast graniidist ja värvilise stukkdekooriga elegantsetest paleedest, mille fassaade kaunistasid õhulised sambaread ja kaared, ei õhkunud enam keiserlikku suursugusust, vaid hääbumist. Kuhu sa selles kõhedust tekitava arhitektuuriga „hiiglaste linnas” ka ei läinud, igal pool võis kuulda „tuule vingumist ja paljude igas suuruses ja erineva kõlaga kellukeste helisemist”, mida täiendas „Iisaku katedraali suure kella võimukas kõmin, mis tuleb nagu eikusagilt ja mässib kõik endasse”.3 Talvel, kui Petrogradi avarused olid avatud üle Soome lahe puhuvale jäisele tuulele, omandas Venemaa pealinn alati suursuguselt jäise ja viirastusliku, talle väga iseloomuliku ilu. Aga nüüd, kui sõda oli kestnud juba kolm aastat, oli linn täis valgunud tuhandeid sõjapõgenikke – poolakaid, lätlasi, leedulasi ja juute –, kes olid põgenenud idarinde lahingutegevuse eest. Pealinn oli hillitsetud ja heitunud ning selle kohal rippus „halvaloomuline, häiriv atmosfäär”.4 1916.–1917. aasta talvemaastikule oli omaseks saanud uus pahaendeline püsijoon – rusutud, külma käes kössi tõmbunud naiste pikad, vaikivad, lõputud järjekorrad leiva, piima ja liha järele – mida iganes loodeti saada. Petrograd oli sõjast väsinud. Petrograd oli näljane.

      Selliseks oli nüüd muutunud Venemaa elanikkonna enamiku närvutavalt raske igapäevane elu; aga hoolimata sõjaaja ilmselgest ja halvavast nappusest ning puudusest, mis oli linnaelanike nägudele pitseri vajutanud, andis linn peavarju ka suurele ja mitmekesisele välismaalaste kogukonnale, kelle käsi käis seni hästi. See oli küll Vene linn, kuid suur rahvusvaheline tööstus undas ikka veel teisel pool Neeva jõge Vassili saare töölisrajoonides, Viiburi poolel ja kaugemal, kus suuri puuvilla- ja paberitehaseid, laevatehaseid, ehitusmaterjaliladusid, saeveskeid ja terasetehaseid juhtisid seniajani valdavalt brittidest omanikud ja juhatajad,5 kellest paljud olid Venemaal juba aastakümneid elanud. Thorntoni villavabrikus, tohutus punastest tellistest hoones – vabrik oli üks Venemaa suurimaid, asutatud 1880. aastatel – töötas 3000 töölist ja selle omanikud olid kolm venda Yorkshire’ist. Olid veel Nevski niidivabrik (asutajaks Šotimaalt Paisleyst pärit Coats); Leithi ettevõtte William Miller & Co juhatusel töötas Neeva steariinseebi ja – küünlatehas, neile kuulus linnas ka õlletehas; ning Egerton Hubbard & Co puuvillavabrik ja trükikoda.

      Selliste jõukate ekspatriantide ja vene aristokraatide vajadusi rahuldas terve hulk eripoode. Veel 1916. aastal võis Nevski prospektil imetleda Prantsuse ja Inglise luksuskaupluste peegelklaasist vaateaknaid – see oli midagi taolist nagu Londonis Bond Street. Prantsuse õmblejad, rätsepad ja kindategijad, nagu näiteks keisrinna rõivadisainer Brisac ja prantsuse parfüümivalmistaja Brocard, võisid siin endiselt rõõmustada rikaste püsiklientide üle. Inglise poes (mida rohkem tunti prantsuskeelse nimega „Magasin Anglais”) oli võimalik osta parimat Harrise tviidi ja Inglise seepi ning nautida poekese „reserveeritud inglise provintsialismi”, kujutledes, et oled „Chesteri või Leicesteri või Truro või Canterbury peatänaval”.6 Druce’i kaubamaja importis Briti kaupu ja Maples’i sisustuskaupu Tottenham Court Roadilt; Inglise raamatupoodi Watkins & Co toetasid paljud Briti koloonia liikmed; teised võõrsil elavad välismaalased said end koduuudistega kursis hoida, peatudes Wolffi raamatupoes, kus müüdi ajakirju ja ajalehti seitsmes erinevas keeles. Ikka veel ilutsesid Petrogradi kõikidel tähtsamatel poodidel rasvases kirjas teated: „English spoken”, „Ici on parle Français” ja (kuni sõja alguseni) ka „Man spricht Deutsch”.7 Prantsuse keel oli endiselt vene aristokraatide ja bürokraatide lingua franca ning Journal de St-Pétersbourg oli Vene välisministeeriumi poolametlik häälekandja ja sõja ajal eriti nõutud, sest linnas viibis väga palju Prantsuse diplomaate ja sõjaväeatašeesid. Kuid inglise keelel kui „kõrgema õukonnaringkonna” ja keisripere keelel oli veelgi erilisem aura.8

      1916. aasta sügisel andsid sõjaaegse Petrogradi diplomaatilises kogukonnas tooni liitlasriikide Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia ning kuni selle ajani neutraalsete Ameerika Ühendriikide saatkonnad, kuna Saksamaa ja Austria-Ungari arvukas diplomaatiline korpus oli 1914. aastal lahkunud. Ekspatriantide elu linnas oli traditsiooniliselt koondunud ümber paari tuhande asukaga Briti koloonia, ümber Briti suursaatkonna ja selle kuulujuttude-maia keskpunkti – Inglise kaldapealsel asuva anglikaani kiriku (rahvakeeles lihtsalt „inglise kirik”). Meenutades oma Petrogradis veedetud