Lenin rongis. Catherine Merridale

      Venemaal kasutati 1917. aastal veel Juliuse kalendrit, mis oli Euroopa, Ameerika (ja enamiku muu maailma) omast tavaliselt 13 päeva maas. Kuna selles raamatus tuleb ette, et telegrammid (ja inimesed) reisivad mõlema maailma vahet, olin sageli sunnitud märkima mõlemad kuupäevad.

      Mõistagi kohtab selles loos ka kaht lihavõttepüha, kuna Lenin lahkus Zürichist katoliikliku maailma kolmanda lihavõttepüha pärastlõunal (Zürichis oli siis 9. aprill) ning saabus Petrogradi nädal hiljem vene õigeusu kolmanda lihavõttepüha ööl (3. aprillil nende toetajate jaoks, kes teda ootasid).

      Raamatu lõpus olevates viidetes venekeelsetele allikatele on teoste pealkirjad toodud USA Kongressi raamatukogu kasutatavas transliteratsioonis kirillitsast, mis on endiselt parim süsteem leidmaks venekeelset materjali internetikataloogidest.

      Sissejuhatus

      Thomas Cook oli see, kes ütles, et maailmas on kolm paika, mida iga end maailmaränduriks nimetav inimene peab kindlasti nägema. Üks neist on Timbuktu kõrbetsitadell, teine muistne Samarkandi linn. Kolmas on üks tilluke linn Rootsis. Need võisid olla virmalised, mis meelitasid Thomas Cooki saja viiekümne aasta eest Haparandasse1. Kohalikud uhkustasid ka viikingite pärandiga, kuid samaga võisid kelkida kõik teisedki sealsed rannikuasundused. Aga vahest olid põhjuseks kuuldused pika lehviva mantliga mehest, keda peeti võluravitsejaks, kes tundis ravimtaimi ning suutis põhjamaises taevas linnu kombel lennata.

      Asi polnud vaid selles, et too väikelinn asus kõigest nii kaugel. See oli põnev ja ohtlik paik tuntud maailma äärel. Haparanda asub Põhjalahe, tolle Põhja-Rootsit Soomest eraldava veekogu tipus. Too paik asub jõe suudmealas ning kunagi koosnes asula peamiselt reast madalatest saartest ning vähesest kindlamast maast lääne pool. Ranna äärde tekkis teisigi asulaid, sealhulgas märksa suurem linn nimega Tornio, kuid sealkandis sai elada vaid kogukondlikul moel: talvel kütiti jahiloomi, lähedalasuvatel küngastel karjatati lehmi ning lühikestel sulaperioodidel sumbati roostikes ja püüti angerjaid.

      Sealsetel elanikel oli Stockholmi rahvaga vähe ühist (enamik neist kõneles kohalikku murrakut), kuid siiski kuulusid sealsed alad kuni 19. sajandi alguseni Rootsile. Ent 1809. aastal, pärast järjekordset Rootsi-Vene sõda, anti kogu jõe idakallas, sealhulgas kõige rahvarohkem saareke, rahulepingu kohaselt Soome suurvürstiriigile, mille venelased olid äsja oma keisririigi osaks teinud. Rootsi poolel olev Haparanda vaatas otsa Torniole, jõe vastaskaldal asuvale suuremale õele. Nüüd lahutas neid piir.

      Algusest peale ei tundunud piir püsivat kuigi kindlatel alustel. Rootsi valitsus ei suutnud unustada, et Venemaa ihkab laieneda. Kui vähem kui 500 km kaugusel loodes Kiruna lähistel avastati suured rauamaagivarud, loobusid Stockholmi investorid raudtee rajamise plaanist, kuna kardeti, et Haparandast võib saada värav Vene vallutajate hordide uuele lainele. Käes oli Rootsi aurujõuajastu kõrghetk, aga kuigi raudtee närvivõrgustik muudkui põhja poole laienes, ei viinud ükski rööpapaar Haparandasse. Suvel, kui jahimehed ei saanud kelkudega üle jää sõita, jäi ainukeseks kindlamaks ühenduslüliks Soomega üksainus puust sild.

      Esimene maailmasõda muutis aga kõike. Atlandi ookeani rannikul asuvad suurjõud Prantsusmaa ja Suurbritannia said nüüd Vene keisririigi liitlasteks. Tuli elavjõudu ümber paigutada ning venelastele lubati saata ka sõjaks vajalikku elutähtsat toorainet, sütikuid ning sihikuid, ent ida ja lääne vahel puudus otsene ühendustee. Saksamaa kaudu ju ei pääsenud ning Põhja- ja Läänemerd katsid miiniväljad, lisaks valvasid sealseid mereteid allveelaevad. Seega jäi ainsaks võimaluseks maismaatee läbi Põhja-Rootsi, kuigi see oli raske ja pikk marsruut. Thomas Cook oli juba 1892. aastal surnud. Tema arvas omal ajal, et Haparanda on eksootiline paik – aga oleks ta seda näinud 1917. aastal!

      Raudteeühendus rajati 1915. aastal. See oli vaid haruliin, üksainus rööpapaar, ning vedurid saabusid sinna kaugemalt põhja poolt Karungist. Kuigi too liin oli sõjaajal elutähtis varustustee, ei ulatunud see siiski Soomeni, kus raudteed olid nagunii teistsuguse rööpalaiusega (nagu kõigil Venemaa valitsetavatel aladel). Kuna kahe riigi vahel püsisid pinged, tuli kõik vagunites leiduv (sealhulgas reisijad) maha laadida Haparanda jaamas ning toimetada üle jõe praamidel, vedada kõrgest vastaskaldast üles ja laadida Vene rongidele. Talvel rändasid toda teed mööda kelgud, mida vedasid põhjapõdrad või jässakad tillukesed hobused; suvel olid jõe peal ametis kõik lähikonnas leiduvad paadid.

      Ümberlaadimisega kaasnes palju aja- ja närvikulu, ent Haparanda jaoks saabus siiski õitsenguaeg. Linna ja Soome poolel asuva naabri vahel tekkis üks kõige elavama liiklusega kaubaliine kogu Euroopas. Varem olid kõrtsides joonud vaid kohalikud karjakasvatajad, nüüd aga täitusid need petiste ja pisisulidega, nagu ka salapolitseinikega, kelle elupäevad möödusid viimaseid jälgides. Ainsa hotelli toad olid broneeritud diplomaatidele ja poliitikutele, kelleks olid peamiselt britid, prantslased ja venelased, kes nüüd pidevalt linnast läbi voorisid. Neile ei meeldinud sealne ilm ega üliaeglaselt venivad rongid, kuid paremat võimalust polnud.

      Peagi saabus sinnakanti veel üks ootamatu külaline. Venemaa eelmise tsaari lesk Maria Fjodorovna viibis sõja puhkedes Lääne-Euroopas. Ta pääses ise küll koju tagasi, kuid tema keiserlik rong jäi Taani lõksu ning Saksamaa valitsusametnikud ei lubanud sel mööda neile kuuluvaid raudteid Venemaale naasta. Probleemi lahendus saabus tänu 1917. aasta jaanuari rekordilistele talvekülmadele. Kuna jää oli nõnda paks, panid töölised ajutised rööpad Tornio jõele Haparanda ja Tornio jaama vahele. Keiserlik rong (sisaldades buduaari, troonisaali, kööke ja mobiilset elektrigeneraatorit) tõmmati üle jõe, kaks vagunit korraga, ning pandi teisel pool Soome veduri taha. Laiema rattavahe probleem lahendati erirullikute abil. Kohe, kui vagunid Soome avarustesse kadusid, tormasid raudkangidega varustatud töölised rööpaid üles võtma.[1.]

      Sõjaaja fotod kohalikus muuseumis kujutavad olendeid, kes tunduvad pärinevat mõnest muust maailmast. Jäigad, korsette kandvad ja võõrapärased, näivad nad naeruväärsed kõigi oma kuldtresside ja sulgedega kaunistatud kaabudega. Tänapäeval pole sealsel maastikul nende vaimudest enam mingit jälge. Ka Tornio jõe kaldal asuvad linnad on nüüd üheks saanud – turistiteatmikud viitavad sellele lühendiga HaTo – ning Rootsist Soome saab kõndida üle kaubanduskeskuse ees asuva platsi.[2.] Soome poolel on kellaaeg küll tunni jagu Rootsi omast ees, mis bussigraafikute puhul segadust tekitab, kuid tavalised piiriületusega kaasnevad hädad – passikontroll, tollipunkt, autode sabad – on uute eurosedelite tulekuga minevikku jäänud. Sisuliselt ainus vähegi monumenti meenutav ehitis on massiivne tumesinine karbikujuline hoone, maailma suurim Ikea pood. Aprillis ümbritseb seda õliste loikude ja räpaste lumehangedega kaetud tühermaa, aga kui lumi ära sulab, täitub parkimisplats peagi autodest. Endiselt käib siin palju venelasi, nagu ka soomlasi ja põhjapõdrakasvatajaid Lapimaalt. Too mees, kelle lugu ma kavatsen jutustada, oleks kindlasti mõistnud, mis siin toimub. Ta kirjutas maailmamajandusest palju. Kunagi läks ta siit üle jää jõe teisele kaldale. See teekond muutis maailma.

      Aprillis 1917, I maailmasõja kõrghetkel, rändas Venemaa bolševike pagulusse sunnitud juht Vladimir Iljitš Lenin rongiga tagasi Venemaale. Juba enne tolle aasta lõppu sai temast uue revolutsioonilise riigi isand. Lenini ülimaks saavutuseks võib pidada Karl Marxi 40 aastat varem paberile pandud ideede muutmist valitsuse ideoloogiaks. Ta lõi nõukogude süsteemi, mis valitses töörahva nimel, jaotades ümber rikkust ja toetades muidki sama radikaalseid muutusi kultuuris ja ühiskondlikes suhetes. Lenini programm pakkus tema riigi vaestele uut lootust ja väärikust, kinkides muuhulgas naistele seninähtamatu võrdõiguslikkuse. Kuid see tuli lugematute elude hinnaga, alustades kümnetest tuhandetest mõrvadest juba Lenini eluajal. Mõned surid vaid seetõttu, et kandsid prille. Nõukogude Liidu seitsmekümne olemasoluaasta käigus kasvas süütute ohvrite arv miljoniteni. Ent samas sai leninismist selle praktilise ja sentimentaalsusest vaba võõrandamisihaga eeskuju Hiina, Vietnami, India poolsaare ja Kariibi mere revolutsiooniliste parteide jaoks. Kõik see, nii Nõukogude riik kui ka tulevane külm sõda, sai alguse tollest sõja ajal ette võetud reisist.

      Lenin