Lenin rongis. Catherine Merridale
üks neist, kes pidas nõukogude elu igakülgselt halvaks, võltsiks ja ekslikuks, kuid selle tagajärjed olid nii või teisiti katastroofilised. Ma mõistsin, miks selle lõppu Euroopas, Põhja-Ameerikas ja kõigis muudes rikkamates riikides tähistati. Ka Venemaal juubeldati mingil määral. Aga kuigi me kõik nutsime rõõmust, kui langes Berliini müür, jäi venelastele võõramaalaste ovatsioonidest paha maik suhu.
Tõe taipamine võttis aega, kuid viimaks selgus, et kõik polegi niinimetatud läänelikest väärtustest nõnda sisse võetud, nagu vaba maailma juhid olid arvanud. Liiga vara on rääkida mingisugusest võidust; see termin on samavõrra eksitav kui rumal. Briti diplomaadid Venemaal tegid sama vea Lenini ajal, kui uskusid, et iga inimene kogu maamunal tahab olla nendetaoline tubli sell. Nad ei saanudki aru, et Lenin polnud mingi imporditud deemoniliigi esindaja, kes pidi venelased eemale juhtima saatuse valitud rajalt, mis oleks muutnud nad inglaste lahjendatud variandiks. Peagi avastasin ma, et ka inglased toetasid mõningaid eksiilis elavaid venelasi, toimetades nad Petrogradi, et nad kõneleksid seal ootavatele rahvahulkadele. Nemad kukkusid läbi, samas kui Lenini missioon lõppes edukalt, kuna ta lubas midagi, mis tähendas rohkem kui brittide head kombed ja uued relvalaadungid.
Kui mina 1980. aastatel Moskva riiklikus ülikoolis õppisin, oli marksismi-leninismi-stalinismi dogmast jäänud vaid kest (taktitundest oli valitsus stalinismist rääkimise üldse lõpetanud), kuid ma teadsin, et kunagi oli aeg, mil see kõik oli elav. Kõige kirkamad hetked jäidki 1917. aastasse. Tolle aasta kevadel ja suvel oli Lenin oma loovuse tipul. Mees, kes saabus kohale plombeeritud vagunis, oli populaarne, kuna pakkus selgust ja lootust, hoolimata sellest, mis juhtus tema hilisematel võimuaastatel. Tema sõnum kõnetas suurt osa Venemaa inimestest, kes tahtsid rohkemat, kui nende varasemad juhid neile kohaseks pidasid. Kuigi teekonna, mida ma järgin, võib märkida maakaardile, rändan ma ühtlasi ajas, kui liigun põhja poole, otsides unustatud võimaluste maailma.
See reis lõpeb maagilises Peterburi linnas, Lenini sõja-aastate Petrogradis, Venemaa teises pealinnas. Kolmkümmend aastat pärast kommunismi lõppu on siitki raske leida suure juhi saatusliku retke jälgi. Too kullatud ja värskelt pastelltoonides üle värvitud linn üritab taaselustada glamuurset tsaarivõimu ajastut. Ent leidub veel paiku, kus revolutsiooni leeki vaoshoitult elus hoitakse. Üks neist on Petrogradskaja Storonas vaiksel tänaval Tškalovskaja metroojaama lähedal. Sarnaselt paljude vanade kortermajadega lööb siingi räämas koridoris vastu koerte, sigaretisuitsu ja õlle hais. Seinte ääres olevad lastekärud on uued ja kallid, kuid elanikud pole viitsinud korjata raha, et muretseda majja korralik suur lift, millega raskeid asju üles viia. Praegune lift, nagu ka grafiti maja seinal, räägib selget keelt, mida siinmail nüüd kollektiivsetest pingutustest arvatakse. Erakorterite uksed sobiksid pangaseifide ette. Hoone seinad on haprad ja suurte pragudega, aga kui kogu see maja peaks kokku varisema, jäävad need uksed kindlasti terveks.
Kui jõuan ülakorrusele, räägib Vladimir Putini portree kontori seinal selget keelt, millist versiooni Leninist mul lootust kohata on. Siinne personal suhtub soosivalt sellesse Leninisse, keda peetakse suureks juhiks ja õpetajaks, mitte revolutsionääri, kes soovis algatada üleilmset sõda. Naine, kes mul kätt surub, on korralikult riides, täpne ja laitmatu. Kuid selgub, et ta on ka helde loomuga, ning kui ta taipab, et ma tõesti tahan kuulata ning ühtlasi näha ja mõista, saab temast mulle ideaalne teejuht. Kasu on sellestki, et sarnaselt temaga elasin ka mina kunagi Nõukogude maailmas. Me räägime ühist keelt, mida noored venelased ei tunne.
Ta on kuraatoriks Jelizarovi muuseumis, tolles korteris, kus Lenini õed elasid koos tema õemehega ning kus elas oma viimastel eluaastatel ka tema ema. Lenin tuli siia 1917. aasta aprilli varahommikul pärast seda, kui ta Soome vaksalis vastu võeti. Magamistuppa piiludes kujutan ette, kuidas ta viskab pintsaku voodile, samas kui Nadežda Krupskaja, kellega ta oli abielus üle kahekümne aasta, võtab kübara peast ja hõljub toas ringi laenatud sussides, et ümberringi kõik korda seada. Järgmised kuus nädalat elas abielupaar siin, varem õdedele kuulunud toas, ja jõi nendega koos teed.
Vähe oleks öelda, et siin on kõik hästi tallel hoitud. Pressraud toetub endiselt köögipliidile, vaskvann ootab pesijaid. Topeltvoodi, kus paarike magas, on drapeeritud linase riidega, mida Lenini õde Maria armastas tikanditega kaunistada. Tema ema asjad on suures magamistoas, kuid nende juures on ka reisikohver, mida hoitakse avatult, et näidata kamme, habemeajamisriistu ja Kölni vee pudeleid. Kohvri päevinäinud nahkkate on tunnistuseks, et Lenin veetis parimad aastad oma elust reisides, koduks üüritoad välismaistes linnades. Kuigi kohver on silmale kena vaadata, on selle eesmärk siin muuseumis kujutada elumõnudest loobunud ränduri elu, toda Leninit, kes on osa nõukogude müüdist.
Ent ma ei osanud siit oodata sedasorti saksikust ja hingematvat õhkkonda, mis näib kuuluvat mõne Dickensi ajastu salongi juurde. Kroogitud ääristega voodipadjad ja tikanditega sohvapadjad vedelevad kõikjal (kuigi väga maitsekal moel) ning igalt raamitud fotolt on tolm ära pühitud. Ühe voodi kohal on isegi pitsäärisega ling taskukella riputamiseks. Selle vastas asuva töötoa sisustus on maskuliinsem (see kuulus Lenini õemehele Mark Jelizarovile, kes teenis raha kaubalaevandusega), kuid see tähendab vaid, et seinad on pruunid ja pitsi asemel malenupud. Kõigi nende esemete keskel on raske millelegi keskenduda, kuid peagi jääb mu pilk pidama kookospähklil. „Jelizarovil leidus kontakte välismaal,“ selgitab kuraator. „Ta võttis selle aarde koju kaasa.“ Raputan seda ning koore küljest lahti kuivanud sisu kõriseb pähkli sees. Too asjandus on siin vedelenud üle saja aasta. Oleksin naerma pahvatanud, aga õhkkond tundus selleks liiga tõsine.
Läheme elutuppa. Jelizarovite koduks olnud hoone meenutab kujult laevavööri ning too tuba asub selle teravikus. Kui musliinkardinaid kunagi tõstetaks, ujutaks päevavalgus kolmnurkse toa kohe üle. Ent selle asemel on siin elektripirnid. Lenin tundis nende vastu erilist armastust. „Kommunism,“ ütles ta kunagi, „on nõukogude võim pluss kogu maa elektrifitseerimine.“ Ilmselt ei jaganud tema õed seda seisukohta, kuna iga pirni katab kroogitud äärisega lambivari. „Anna valmistas need,“ selgitab kuraator, „kuna ta ei tahtnud, et ebatervislikud elektrikiired tema vennale kahju teeksid.“
Lenin armastas siin elada. Lihtne on unustada, et ta oli lugupeetud ja üpris jõukas kodanik – 20. sajandi alguse kodanluse juurde kuulusid vestid, tugitoolid ja muu selline. Tema abikaasa joonistusplokk vedeleb söögilaual. Lehitsen seda, üllatunud, et tal leidus aega joonistada. Abielupaaril polnud lapsi ning Krupskaja pühendas sisuliselt kogu vaba aja revolutsioonile, kuid rahulikumatel hetkedel meeldis talle visandeid teha. Lehekülgedel on prullakad lapsed, paelad lokkis juustes, väikesed poisid kutsikatega ja tüdrukuke kassipojaga. Tundub, et edukate revolutsionääride elus leidub ka seniavastamata külgi. Need tulehargid pärinesid rahulikest, isegi rõhuva atmosfääriga kodudest. Nad ei elanud oma ajastust väljaspool, see ümbritses neid igast küljest.
Mõtlen endiselt sellele, kui kuraator annab mulle märku maha istuda. Ta tõstab kaane pianiinolt (küünlajalg, saksamaine korpus, gooti tähed) ning painutab oma õpetajakäsi. Istudes tolles elutoas, kus Lenin end lõdvaks lasi, ümbritsetud nipsasjadest ja õdede tikanditest, kuulan tema klaverimängu. Pianiino on häälestamata, kuid see ei häiri mind tol hetkel. Peterburi tänavamüra ununeb, kui võõrustajanna manab pillist välja Beethoveni „Kuupaistesonaadi“ kuulsa viisi. Ta mängib hästi, kuigi ka tema esituses on tunda sahhariini ja lämmatavate patjade maiku.
Lenin armastas muusikat, eriti klaverimängu. Kooliõpikud ei unustanud seda mainimast, nagu ka tõika, et ta armastas lapsi ja kasse. Too Lenin, keda mina otsin, pole sama tore. Ma tahan leida seda meest, kelles põles kõikehaarav ja halastamatu külm leek. Maailma ei muudetud pitsi ja kookospähklite abil. Näen teda nüüd toas ringi kõndimas, sest rahustav muusika muudab ta kannatamatuks. Sarnaselt malega, mida talle samuti mängida meeldis, juhtis ka muusika revolutsiooniradadelt eemale. „Ma ei tea midagi, mis oleks „Apassionatast“ ülevam,“ ütles ta kord. „Sooviksin seda kuulda iga päev. Kuid ma ei saa muusikat liiga tihti kuulata. See mõjutab närve, tekitab soovi öelda tobedaid ja kenasid asju, inimestel pead silitada … Kuid kellelgi ei tasu pead silitada – nad hammustavad sul käe otsast. Neile tuleb halastamatult vastu pead virutada.“[10.]
1
TUMEDAD JÕUD
Täna