Lenin rongis. Catherine Merridale
ohvitser Samuel Hoare asus 1916. aasta märtsis Venemaa poole teele. Revolutsiooniline sotsialism oli viimane asi, mis tal meeles mõlkus. Kui keegi küsinuks, oleks ta arvatavasti pomisenud, et tahaks viibida lahinguväljal – kui puhkes sõda Saksamaaga, oli ta esimeste seas, kes liitus Norfolki soomusrügemendiga –, kuid kehaliste puudujääkide tõttu hinnati ta lahinguteenistuseks sobimatuks. Tolle 36-aastase mehe värbas Briti salaluureteenistusse Sir Mansfield Smith-Cumming, legendaarne C, ja saatis ta teenima Venemaa pealinna Petrogradi.[1.] Kui teised tema ühiskonnaklassi liikmed elasid kaevikutes, õppis tema tundma spioonikunsti, tsenseerimist ja šifreid. Ilmselt katsetas ta ka maskeeringutega. Tema uus ülemus armastas selliseid asju väga ning lasi enda oma valmistada William Berry Clarksoni teatrirekvisiitide poes Wardour Streetil Soho linnaosas.[2.]
Hoare sai endale delikaatse ülesande. Ta pidi välja uurima, kas tema kodumaa venelastest liitlased peavad kinni sõjaaegsest kaubandusembargost Saksamaaga. Britid võtsid toda küsimust tõsiselt; nad lootsid ise Venemaa turu vallutada, kui sõda võidetud on. Vahepeal kardeti ühtlasi, et Venemaa ja Saksamaa kaubandussuhted on soodne võimalus spioonidele ja vahest isegi sabotööridele. Tehes koostööd komiteega, mis oli Venemaal loodud kaubasuhete piiramiseks vaenulike võõrriikidega, pidi Hoare silma peal hoidma Venemaa importkaubandusel, kaupmeestel, turgudel ja teatud kaupade nappusel, kui sellest teada anti.[3.] Lisaks pidi ta Venemaa pealinnas põhjalikult ja kriitilise pilguga jälgima Briti luure tegutsemist. Kuigi see näis kuuluvat sõjaväeliste ülesannete hulka, ei puudunud siingi äriline külg. Frank Stagg, kes tegeles Venemaa-küsimustega Londonis, kirjeldas Hoare’ile enne tolle lahkumist, et „kindel jalgealune Venemaal“ võib anda „piisavalt teavet, et pakkuda isuäratavaid palu mitte ainult Briti valitsusele, vaid ka City rahandus- ja ärihuvidele“.[4.]
Too amet nõudis taktitunnet. Üldiselt peeti prantslasi nendeks, kes Venemaad tõeliselt mõistavad. Prantslased olid viimastel kümnenditel olnud tsaariõukonna põhilised kaubandus- ja investeerimispartnerid, nad andsid tooni ka moevooludes ja varustasid venelasi šampanjaga. Prantsuse ohvitseridel olid Venemaa salateenistustes parimad kontaktid. Mõnes mõttes oli sellest abi, kuna Suurbritannia ja Prantsusmaa olid liitlased, aheldatud üksteise ja Venemaa külge Antandi lepinguga, ent 1916. aastaks ei piisanud enam vaid nende asjatundlikkusest. Kui pärast sõda pidi saabuma päev, mil Briti eksportijad laiendavad oma tegevust tsaaririiki, pidid prantslastest saama nende konkurendid.
Ent praegu seisis C ees Venemaal terve hulk probleeme. Algusest peale tekkisid tema agentide ja Briti sõjaväeatašee kolonel Alfred Knoxi vahel pinged, samas kui major Archibald Campbell ehk too ohvitser, kellele C usaldas esmalt kogu Venemaa-lähetuse juhtimise, oli hiljuti terve hulga kaebuste tõttu tagasi koju kutsutud.[5.] Nagu sellest poleks veel küllalt, oli suursaadik Sir George Buchanan inglasele omaselt reserveeritud käitumisega vana kooli mees, kellele salaoperatsioonid põhimõtteliselt ei meeldinud. „Tekkisid raskused,“ nagu Hoare seda väljendas, „osakondadevaheliste erimeelsuste tõttu selles, milline peab olema salateenistuse täpne positsioon ametlikus hierarhias.“[6.] See oli veel leebelt öeldud, nagu inglastel kombeks. Hoare kui aadlikust parlamendiliige sai meheks, kes pidi asjad korda ajama.
Uus spioon pidi ise oma uuele ametipostile jõudma. Hoare oli reserveerinud koha Newcastle’ist lahkuvale Norra aurulaevale Jupiter. Teiste reisijate hulgas, kes eksootiliste lindude kombel uttu mattunud tekil patseerisid, leidus ka kamp prantslastest moeloojaid, kes siirdusid koos oma modellidega Venemaale. See oli ohtlik ärireis, kuna too meretee tõmbas magnetina ligi Saksamaa allveelaevu. Kui Jupiter Tyne’i jõe suudmest välja tossutas, asusidki kõik laineid vaatlema. Merereis kujunes siiski sündmustevaeseks ning Hoare astus Bergeni sadamas kahvatute ametnike, salakaubavedajate ja mannekeenide seltsis tervelt kuivale maale. Sealt jätkus reis Norra pealinna Kristiaaniasse (Oslosse) ning edasi magamisvagunis Stockholmi.
Hoare pidi Skandinaaviast läbi rändama „tsiviilrõivais … mõõk peidetud vihmavarjutuppe“.[7.] Sõdiva riigi ohvitserina võinuks ta interneerimise alla kuuluda, kui politsei oleks ta neutraalse Rootsimaa pinnal kinni nabinud. Vähemalt teoorias. Ta avastas, et Rootsi kubises spioonidest, kuid teretulnud näisid seal olevat vaid Saksamaa omad. Külastades Sir Esmé Howardit, brittide suursaadikut Stockholmis, sai Hoare teada, kui ärev oli olukord Rootsis. Kaubanduskeeld Saksamaaga oli riigile tõsine hoop; nii toiduainetööstuses kui ka mujal sattusid töökohad löögi alla, kui brittide sõjalaevad võtsid enestele õiguse rekvireerida kaubalaste mitte vaid sõdivate, vaid ka neutraalsete riikide laevadelt. Haigetele lastele ei leidunud arstirohtu, ärimehed ei saanud tšekke ning puidu, vilja ja rauaga kaubitsejate ees sulgusid turud. Suur osa Rootsit valitsevast eliidist lootis nüüd rahulepingule või isegi liitlassuhete sõlmimisele Saksamaaga.[8.] Sest Läänemeri pigem ühendas, kui lahutas neid kahte riiki. Kui Hoare Stockholmi Grand Hotelis oma karvakasuka nagisse riputas, oli tal lõbus vaadata, kuidas sakslasest agent asus kohe selle taskuid läbi tuulama.
Toda karvakasukat läks põhja poole siirdudes üha rohkem vaja. Stockholmist liikus ta Norrlandi, tollele metsikule maale, mida saami kütid jagasid põtrade, polaarrebaste ja karudega. Kirjanik Arthur Ransome oli samadel radadel rännates kirjutanud, et „ettevõtmine tõotab tulla huvitav, aga siin on külmavõitu“.[9.] Hoare oli aga siiski jõuka Chelsea linnaosa esindaja parlamendis ning reisis kogu teekonna vältel esimeses klassis. „Reis,“ kirjutas ta, „oli rahulik ja monotoonne. Mingil hetkel liikus rong kõige enam viis miili tunnis ning peatusteks ette nähtud jaamades jäi piisavalt aega nautida suurepäraseid kuumi roogasid.“[10.] Üks neist peatustest ligi tuhat kilomeetrit Stockholmist põhja pool oli Botnia sadam Luleå, mille dokkidest laaditi laevadele Kiruna ja Gällivare kaevanduse rauamaaki. Hoare teadis, et eelmisel sügisel oli Briti allveelaeva kapten Cromie kohe selle sadama ees põhja lasknud hulga Rootsi laevu, mis kõik olid kandnud blokaadikeelu alla kuuluvat raualasti Saksamaale, igaühel trümmis tuhandeid tonne.[11.]
Too piirkond oli Briti ohvitseri jaoks kummaline rännupaik ning Hoare liikus selle kõige metsikuma asula suunas. Marsruudi planeerimisel polnud olnud kasu ennesõjaaegsetest rongigraafikutest, kuna raudteeliin rajati alles 1915. aastal. Arthur Ransome, kes oli siit Venemaale rännanud veel siis, kui raudtee lõppes Karungis, on meenutanud, et viimased miilid Rootsi pinnal läbiti „kelguga lühikese talvepäeva ajal ja ma lebasin kelgul selili, samas kui laplasest kutsar istus mu kõhul ja soojendas mind, kui kihutasime mööda lumeteed ja üle külmunud jõe Soome piirile Tornios“.[12.] Viisteist kuud hiljem võis Samuel Hoare aega mööda saata küllaltki mugavalt, kui rong roomas edasi mustaks tõmbunud lumehangede vahel ning läbi aurupilvede võis vaevu aimata raagus puude piirjooni. Viimastel miilidel võis näha lugematul arvul puidust kaste, mida oli hunnikus igas peatuspaigas. Seejärel kohtas juba põhjapõdrakelke ning karmi ilmega mehi tänavamantlites. Hoare oli saabunud Haparandasse, piirilinna, mis kontrollis toda olulist maateed Euroopast Venemaale ja sealt edasi kas või Shanghaisse.
Ta ei peatunud, et vaatamisväärsusi imetleda. Ta võinuks ju seigelda külmunud rabadel, kus USA-st, Suurbritanniast, Taanist, Prantsusmaalt ja Rootsist endast saabunud kaubakastid moodustasid tohutul laoplatsil tänavaid ja väljakuid, nagu asuks seal teinegi linn. Ta võinuks astuda sisse kohalikku kõrtsi. Seal, jälgides puhkavaid kalureid ja põhjapõdraajajaid, võinuks ta kuulda uudiseid kolmelt mandrilt korraga. Mõni kuu hiljem rändas Haparandast vastassuunas läbi ametiasjus Londonisse siirduv vene poliitik Pavel Miljukov ning pildistas oma Kodaki kaameraga kesköist päikest.[13.] Revolutsionäär Aleksandr Šljapnikov, kes käis üle piiri nõnda tihti, et tundis kilomeetrite raadiuses iga turvalist peatuspaika, imetles virmalisi talvises taevas. Kuid ehtne inglane Hoare keskendus eelkõige ilmale. „Kõik oli särava päikese all silmipimestavalt