In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna. Einar Laigna

      Raamatu loojad Indrek Oper (vasakult), Einar Laigna ja Toomas Abiline Kotkamäel Carl Magnus von der Pahleni ausamba juures kevadel 2017

      IAvasõnad

      Käes on Issanda aasta 2016. On varasügis, küpsuse aeg, õitest on saanud viljad. Algab saagikoristus. Kelle elutee jõuab künkale või mäetippu, vaatab tagasi kogu käidud teele – ta näeb seal tõuse, komistamisi, tagasilibisemisi ja jälle ülesronimist. Kogu see tee, mis tundus kunagi nii pikk, on nüüd ülevalt alla vaadates lühike. Kas on siit tipust veel kuhugi edasi pürgida? Või on see edasi hoopis tagasi? Sinna, kust kord on tuldud siia maailma, et selle tunnetuse mäe otsa ronida ja mitte tee peal nõrkeda, tagasi vajuda ja otsast peale hakata – nii nagu koolis jäetakse klassi kordama või antakse suvetööd, nii on hinge saatus kosmilises plaanis. Sellel mäkke ronimisel peab hing ideaalis vaimu abil õppima valitsema mateeriat. Seega mäetippu jõudnul on ees kaks valikut: puudujääke ja ebaõnnestumisi kahetsedes piltlikult öeldes tõusta mäetipult lendu, teise dimensiooni. Või alustada otsast peale sama teekonda. Mäetipul seistakse üksi. Seal on ainult inimene üksi, vastamisi Lõpmatuga.

      Inimese elu kulgeb sotsiaalse olendina kindlas kultuuris. Inimese saatuses väljendub ka tema kultuurkonna ajalugu – selle ülimaks väljenduseks meie kultuuris on gooti katedraal, mille looduslikuks vasteks on kuusemets. Selles kultuuris väljendab küpsusesse jõudmist kujundlikult sama pilt – tornitippu jõudnu toetub küll kogu katedraalile ja tema ühtsusele, aga sealt edasi võib hing ainult ära lennata.

      See tagasivaade elule moodustab ju ühe inimese eluloo, tema saatuse. Kuigi kõige olulisemad momendid on isiklikust minast lähtuvalt väga tähtsad, omandab selle kirjeldamine tõelise mõtte ainult siis, kui me vaatame seda olemise ja olemasolemise kontekstis. Olemasolemise sfäär on kosmilis-ajalooline ning olemise sfäär hinges tajutav ja tunnetatav lõpmatus koos igavikulisusega. Iga filosoofia, mis välistab selle viimase, on puudulik kobamine pimeduses. Selgitatagu ja analüüsitagu olemasolemise (exsistentia) mistahes valdkondi ja nüansse.

      Seega peaks isiklikus plaanis oma elutee meenutamine olema nagu karm analüüs, kus kirjeldatule ja meenutatule lisandub kosmilis-igavikuline hinnangu andmine. Selle tee läbikäimine ei ole sageli meeldiv, seega võib seda nimetada ka katarsiseks, puhastumiseks, üleloomuliku kahetsuse äratamiseks.

      Oma eluloo kirjutamine lähtuvalt sellisest dispositsioonist peaks aitama vabaneda inimlikust edevusest ja soovist kujutada ennast kangelasena. Kõrgeid ideaale teostada püüdes peab inimene lõpuks tunnistama ainult ühte – et üheks õnnestumiseks tuleb lugeda oma arusaamist ebaõnnestumisest. Kas igavikulis-lõpmatuse dimensiooni ees ongi inimesel üldse millegagi praalida? Kui inimeses ongi midagi suurt, siis sedamööda, kuivõrd ta mõistab elu igavikulise pilguga – sub specie aeternitatis.

      Sellel teel ajalisest igavikku on meid meie kultuuriringis ju võimsalt aidanud ja kinnitanud, ergutanud ja lohutanud, vaimustanud ja jõudu andnud raamatutesse kätketud tuhandete aastate teadmised ja kogemused ajaloost ja inimesest. Ja vastuse otsimine küsimustele: kes me oleme, kust me tuleme, mis on kogu see hämmastav mõõtmatu, kuid siiski mõõdetav maailm ning mis on selle kõige mõte ja ülim tähendus? Tänulikus tundes kõigi nende vastu, keda võib kokku võtta üheainsa sõnaga – õpetajad – leian õigustuse ka selle ajastu kirjeldamises, mida ise olen läbi elanud. Nii nagu kultuurgi seisneb selles, et ta vaatab tagasi ja tal on püha minevik, mille läbi ta saab olla eneseteadlik ja mis annab võimaluse näha ka seda, mis on tulemas.

      IIElu müsteerium

      Elu on suur müsteerium. Teda võib kirjeldada, uurida, püüda defineerida. Koos sellega käib soov hetkeseisule punkt panna, nagu oleks kõik selge. Aga kas on?

      Mis mäng see kõik on? Ja kas see on üldse mäng? On ju põhiküsimused, kõige olulisemad küsimused need: kes me oleme, kust me tuleme, mis on kõige mõte, mis on olemine, mis on olemasolemine, mis on nende erinevus? – küsimuste rida jätkub. Need ontoloogilised küsimused on kogu inimliku mõtlemise ja filosoofia aluseks. Just nende alusküsimuste mõistmisel kogeme piire, millesse inimolend on pandud. Nende põhiküsimuste üle mõteldes mõistab inimene oma mõistmise võimetust ja selle võimetuse tunnetamine ongi stiimul tunnetuse avardamiseks. Ehk lühidalt öeldes – valgustatud seisundi saavutamiseks. Piltlikult öeldes peaks nagu pealaele luugi tegema ja siis selle avama, suurte mõõdete lõpmatuseni tajumiseks. Lõpmatuse taju on inimese hinges sees, seda dimensiooni nimetatakse religioossuseks. Teadvuse tasandil tähendab see, et inimene saab aru, et ta on pisike ja tema ainuke suurus on selle väiksuse kogemine ja tunnistamine. Kuna inimene on isik, siis suhtlemiseks maailmaga isikustab ta objekti.

      Tihti küsitakse, kuidas te olete jõudnud selle Absoluudi, mida me nimetame Jumalaks kõrgemas mõttes, tunnetamiseni. Normaalne inimene ei peagi selle tunnetamiseni jõudma mingite elamuste või kuulutuste läbi, vaid see peab olema loomulik, kaasasündinud omadus, mille puudumine on puue. See puue ei ole intellektuaalne, vaid tuleneb sünnipärastest eeldustest, mis Aristotelese määratluse kohaselt jaotab inimsoo suurehingelisteks (megalopsyche) ja sündinud orjadeks (doulos physicos).

      Meil on minateadvus, me tunnetame ennast Minana. Ego sum – ma olen. See kehtib inimese kohta samamoodi, nagu ka Jumal vastas küsimusele: „Ma olen, kes ma olen.“ Absoluut on puhas olemine. Meie – inimolendid – oleme olemasolemine. See on essentia ja exsistentia erinevus. Surematu Dante võtab nendele küsimustele vastust otsides selle kokku sõnadega: „Ma ei tea, kes ma olen, ma ainult tean, et ma olen.“

      Kes me siis oleme? Seda küsimust on ju tegelikult esitatud kõikidel aegadel. Ja kui tuua üksainuke oluline näide käsitluste erinevustest, siis tänapäeva inimfenomeni seletada püüdmised käsitlevad inimest küll psühhofüüsilise tervikuna, kuid rõhk on kindlalt ainult bioloogiliselt käsitletava materjali piirides.

      Eks viimased 150 aastat on inimkonda labastatud ühe kaasaja lühidogmaga: „Inimene on ahvist arenenud!“ Inimkond ohkas kergendatult. Uus lunastaja oli leitud – ahv! Ja sellest ajast alates on tõepoolest toimunud inimkonna jätkuv labastumine selles kultuslikus arhetüübis. Tänapäeva inimene tahab ju, et kõik oleks teaduslik, teaduslikult tõestatud. Vaatame siis, kuidas sellega lood on. Mida siis räägib meile ahvi evangeeliumist näiteks niisugune raamat nagu Inimkonna varjatud ajalugu? Arutluses sellest, mis puudutab inimese arvatavaid eellasi, hakkavad korduma järgmised sõnad: usuvad, arvavad, väidetakse, enamik teadlasi kinnitab, uskusid mõned teadlased, teadlased tavatsesid väita, arvatakse olevat toimunud, teadlased arvavad koguni … niisiis – usuvad, arvavad jne. Kus on siin korrektne teaduslik tõestus? Ja lõpuks öeldakse, et praegused inimese põlvnemise kontseptsioonid ei selgita, kes me siis oleme ja kust me tuleme. Kõigest hoolimata on ahvi-usk mugav, sest see ei esita inimesele kõrgemaid nõudlusi ega eetilisi pürgimusi.

      Ja kui nüüd uurida inimesekäsitlusi minevikus, siis selle näiteks sobib Robert Fluddi uurimus inimesest Utriusque Cosmi Maioris 1617. aastast, kus inimolendit käsitletakse üheltpoolt küll psühhofüüsilise, kuid teisalt kosmilise olendina. Illustratsioonil seisab inimfiguur neljakäpakil ahvi kohal. Inimese pea kohal särab kahekordsetes kiirtes kolmnurk, kiirtepärjas kolmnurk. Nii et ammu enne Darwinit oli täheldatud inimolendi kahesugust arenguvõimalust: kas kõrgema vaimsuse ja valgustatuse poole, mida tähistavad tähed HO, või degeneratsiooniliin, alla, ahvistumise poole, mida tähistavad tähed MO. Nii ongi siis sõnas homo antud need kaks liikumisvõimalust.

      Ometi on kogu inimese saamise lugu kirja pandud tuhandeid aastaid tagasi päris üksikasjalises kirjelduses sellest, kuidas jumalad ehk anunnakid ehk elohimid tulid maailmaruumist ja kloonisid geenimanipulatsioonidega ristates iseennast neandertallasega ning saadi homo sapiens. Kõikide vanade rahvaste pärimused