In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna. Einar Laigna
oma lastega tegelemiseks?
Õhtul oli isa kord. Töölt tulles isa sõi ja siis viskas pikali, luges paar lehekülge ja seejärel hakkas loetu üle arutlema. See oli suurepärane kool! Põhiteos, mida ta luges, oli Oswald Spengleri Õhtumaa allakäik. Juba maast-madalast olin ma oma isa-ema üle õnnelik!
Hommikupudru süües unustasin ma sageli söömise ja jäin läbi akna pilvi vahtima. Pilved, pilved, pilved – neid vaadates ma unustasin kõik muu. See oli ju nähtav osa sellest Seal. Murelikul pilgul mind jälgiv ema kommenteeris seda järgmiselt: „Kes sa küll oled?“ Sa ei ole minu poeg – isegi nii ütles! Sa oled kusagilt mujalt! Või järgmine repliik: „Mida see inimene elus küll tegema hakkab? Ta vahib ju ainult pilvi!“ Just minu hommikupudru söömise ajal uuris ta mind kuidagi imelikult ja minu jaoks jäi kõlama mõte, et mind on ära vahetatud kellegi teisega.
Ema Nelli ja isa Gustav
Õde Lea-Reet ja Einar 26. novembril 1939
1930-ndate aastate keskpaiku, kui vanaisa Rein Terras jäi pensionile, pandi rahad kokku ja osteti Türi linna maja koos sinna juurde kuuluva suure aiaga, see oli üle 3000 ruutmeetri suurune maaala. Elamu kõrval oli abihoone, mille ühes otsas oli laudaosa, keskel pesuköök-saun ja otsatuba, kuhu vanaisa seadis sisse oma lukksepatöökoja. Kauni aedlinna elanikud olid kõik aiapidajad. Pea igas majapidamises peeti ka vähesel arvul kanu ja kasvatati aastas üles üks siga. See eluviis tagas inimestele laheda äraelamise ja sõltumatuse. Toimis suuresti ka vahetuskaubandus.
Lukksepana oli vanaisal tööd küll, mis andis pensionile suure lisa. Oma aia saadused rahuldasid nii pere kui lähisugulaste vajadused ning neid viidi turulegi.
Mullapind on sealkandis suurepärane ja kasvatab kõike nii üles- kui allapoole. Oma aed andis kõik – olid õunapuud, marjapõõsad ning pool territooriumist jaotatud odra- ning kartulipõlluks. Otradega toideti kanu ja kasvatati siga. Oma põld andis looma ülalpidamiseks kõik vajaliku. Aia ääres olid vaarikad ja maasikapeenrad, samuti 22 marjapõõsast. Vanaemal oli 12 kana – suured plimutrokid, kes üle 2-3 päeva munesid väga suure muna, tihti kahe rebuga. Linnaintelligendid ja –ametnikud, kellel oma aiapidamist ei olnud, ostsid seda siis põllupidajate kodudest. See oli suurepärane ja täiuslik naturaalmajapidamine! Ja mis kõige tähtsam – see tagas inimestele maksimaalse sõltumatuse! Need aiapidajad olid tõeliselt sõltumatud inimesed.
Ema minu Tallinna kodus
Muidu oli linnakese elu rahulik, tüüpiline väikekodanlik elustiil, aga seda kõige paremas, kultuurilises mõttes. Minu vanaisade-vanaemade põlvkond tuli ju tsaariajast ja Tsaari-Venemaal andis tooni aristokraatia, kellest tulenes üldine väärikas käitumisstiil kõikidele, pluss muidugi saksa kultuur. Vanaisa töökojas toimusid ka minu esimesed kokkupuuted metallitööga, mis seisnes küll põhiliselt vanaisa töö jälgimises.
Vanaisa suri kahjuks liiga noorelt, pärast pimesoole operatsiooni lubamatult vara antud toidu tõttu. Olin oma vanaisasse väga kiindunud. Ja suviti Türil olles käisin sageli tema haual mõtisklemas ja vanaisaga vestlemas. Praegu on vanaisa pilt mul sepikoja seinal ning samuti hulk temast jäänud tööriistu.
Lapse kujunemises ja kasvamises on vanavanematel eriline osa ja tähtsus täiskasvanuks küpsemisel. Kontakti kaotamine vanavanemate põlvkonnaga väljendub tänapäeva nooruse igaveses infantiilsuses ja mitte kunagi lõppevas puberteedis, mis ei jõuagi õige küpsuseni.
Kui suhteid elukogenud inimestega asendavad ainult omaealised ja nutitelefon, siis näeme tänapäeval, mis tagajärjed sellel on. Niisugused põlvkonnad, kellel puudub ajalis-ajalooline sügavus mineviku suhtes, elavad trendide ja moodide järele.
Mul oli kolm õde – minust neli aastat vanem õde Reet ning minust kuus aastat nooremad kaksikõed Liis ja Anu.
Varase lapsepõlve lõpp saabus 1941. aasta juunikuus. Sõda ei olnud veel alanud. Mängisin liivakastis puust autoga. Oli keskhommikune aeg. Taevas ei olnud ühtegi pilve. Päikesevalguski tundus olevat helesinine. Ja siis näen, et meie aeda Nõmmel, kus me elasime, sisenes pisike lennuk männiokstest allpool, umbes nelja meetri kõrgusel. Tõusin liivakastis püsti, õnnelikus ootusärevuses näha lennukit ligidalt. Kuna lapse maailmas on kõik võimalik, siis ei olnud minu meelest midagi imelikku selles, et see lennuk oli väike, nii umbes poole meetri pikkune. Vaikselt ujudes jäi see lennuk seisma. Ma olin pettunud – sellel lennukil ei olnud tiibu ega mootoreid. Ta oli igalt poolt ühejämedune, otstest peenenev ja külg oli täis ümmargusi illuminaatoreid ninast sabani. Hetke seisnud, tegi lennuk järsu, 90-kraadise nurga all pöörde, ujus täielikus vaikuses minu poole, siis tegi järgmise pöörde ja jäi liivakasti juures seisma. See oli minust umbes nelja-viie meetri kaugusel. Ma tundsin, et mind vaadatakse. Esitasin endale mõttes küsimuse – mis see küll on? Ja hääl peas vastas – ära karda, sa pole üksi, me oleme siin. Seisin lummatult, vaatasin nendesse illuminaatoritesse, tajusin, kuidas omakorda mind vaadatakse. Siis ujus lennuk kiirust suurendades tagahoovi ja jõudes seal kasvavate puudeni, sööstis äkki välgukiirusel otse üles.
Seisin tardunult keset liivakasti, auto käes, toibudes nähtust ja kogetust. Ema tuli majauksele ja hüüdis mind sööma. Tõmbasin ennast õhku täis ja tahtsin just hüüatada emale sellest, mis oli juhtunud. Ja samal hetkel ma mõistsin, et sellest ei saa ega ole mõtet kellelegi rääkida. See on ainult minu jaoks. Aga sellest ajast alates, jälgides inimesi, mõtlesin alati neile hinnanguid anda püüdes, kas nad on niisugused, kelledega võib juhtuda samasuguseid asju või mitte. Enamus neist kuulus nende hulka, kellega niisuguseid asju ilmselt juhtuda ei või. Läbi terve elu ei ole ma mitte kellelegi sellest juhtumisest rääkinud. See oli kohe selge – need siinsed ehk maised inimesed ei saa sellest aru. Niisiis on tulnud elada siin maailmas võõrana, millest ka paljud teised on aru saanud ja seda mulle otse öelnud. Ja kuna ma pole siit, siis on kohati toimunud minu tõrjumine. Aga kuna selles maailmas tuli elada ja hakkama saada, siis tuli seda teist maailma hoida ja varjata oma sisimas. See ülalkirjeldatud kogemus, mis kinnitas minu teadvuses juba enne olnud teispoolsust, sai siinses maises mõõtmes minu elus määravaks.
Pean ikka rõhutama, et olen eriliselt tänulik oma emale, kes oli mitte ainult õpetaja, vaid ka kasvataja. Kasvatuse eesmärk on ju oma mina, oma ego valitsemine, talitsemine ja teistega arvestama õppimine. Kes oma last armastab, see teda ka karistab. Ja eks karistada tohibki ainult armastuses.
Ühe karistusviisi eest tänan oma ema eriti, sest ta suunas mind elu üle järele mõtlema, pannes mind nurka seisma. Nurka mineku esimene hetk oli muidugi solvav, toetasin otsaesise toanurga vastu. Ligidal silmade ees oli tapeet, mille mustriks olid puulehed. Vaatlesin neid huviga, puulehtede taga tundus olevat mingi varjatud, salapärane maailm, mis tekitas erilist huvi sinna lehtede taha tungida. Mida kauem ma niimoodi oma mõttes lehtede tagusesse maailma tungida püüdsin, seda enam elavnes fantaasia ja kerkis küsimus: mis on see varjatud maailm, mida ta endas sisaldab? Möödus tükk aega ja ema ütles möödaminnes: „Võid nurgast ära tulla.“ Ma jäin nurka edasi, see oli nii huvitav ja põnev! Mõne aja pärast tuli ema vaatama ja nähes mind jätkuvalt nurgas, otsaesine surutud nurga sisse, tundis ta muidugi muret, mis on juhtunud. Miks ma nurgast ära ei tule? Ema muret mõistes tulingi siis nurgast ära. Aga kui ta tööle läks ja ma üksi koju jäin, läksin nurka tagasi! Süvendama seda imelist kogemust, mida võiks nimetada meditatsiooniks. Mõned korrad saadeti mind veel nurka, aga ema sai õige varsti aru, et karistusena mõeldu oli ilmselt täitnud oma ülesande – elu üle järele mõtelda.
Seal nurgas mediteerimine oli mulle sellest ajast alates üks eriliselt huvitav, lausa põnev rännak kuhugi väga kaugele. Tapeedimustri sees, roheliste lehtede vahel olevad tumedamad kohad osutusid väravateks, mille kaudu võis reisida peaaegu lõpmatusse. See mäng muutus minu salaeluks, mis andis mulle tohutult jõudu. Ema ei saanud iialgi teada, et ma üksi kodus olles käisin nurgas seismas! Need lõpmatuse mõtterännakud said minu elu lahutamatuks osaks juba päris varases lapsepõlves.
Inimese