In Manibus Portabunt. Kätel kantud. Einar Laigna. Einar Laigna

      Keskaegse rüütli kasvatuses oli poisike seitse esimest eluaastat oma ema ja teiste daamide kujundada. Vesisel sentimentalismil ei olnud seal kohta. Daam esimese kasvatajana hakkab poisslapses kujundama neid arusaamu ja hoiakuid, mida daam eeldab mehelt, kes peab olema rüütel. Selle ideaali püstitamine just naissoost isikute poolt paneb aluse poisikese kujunemisele meheks. Mõõdukas karmus koos armastusega peab esmalt õpetama seda, mida tähendab kohusetäitmine, mis väljendub ütluses „seisus kohustab“. Poisslapse puhul tähendab see, et meheksolemine kohustab käitumises, suhtumises ja hoiakutes täitma kindlaid reegleid, mitte lähtuma sellest, mis sulle hetkel meeldib või mida sa oma egost lähtuvalt tahaksid.

      Siin on vabaduse kaks mõistet: plebeile tähendab vabadus teha seda, mis meeldib või mida ta tahab. Mehe seisusesse kuulumine tähendab, et sa tahad ja sulle meeldib teha seda, mida peab. Vabadus ilma kohusetunde ja vastutuseta on orja arusaam vabadusest.

      Oma ema kiituseks pean meenutama veel ühte lugu lapsepõlveajast, mis seotud minu noorukiea huvidega – see oli huvi raua, terase, metalli vastu. Ma olin näinud ja jälginud, kuidas tule ja haamri abil maast leitud roostes rauatükist vormitakse midagi ilusat, antakse talle teine kuju ja otstarve. Metall oli alati midagi salapärast. Tema sees kätkes vaikivalt mingi eriline vägi ja arutu hulk igasugu vorme ja kujundeid. Peale sõda vedeles kõikjal maas igasugust rauarisu, roostes raualatte või tükke, mingeid masinaosi. Vabaduse puiestee ääres olid need kõik ilmselt pärit autodest, mida teedel oli vaja remontida. Kõik need leitud rauatükid, enamasti roostes, tõin ma hardalt koju. See oli ju metall! See oli raud! Püha ja õilis mateeria, aga täis ka mingit tohutut väge ja jõudu. Kõik selle korjatud rauakola tirisin ma tuppa ja ladustasin oma voodi alla.

      Vabaduse puiesteel, Hiiu peatuse juures vedeles maas veoauto rattakilp – piisavalt suur ja raske, et seda käe otsas koju tassida. Tegin talle traadist vedamise oheliku ja käisin mitmel päeval järjest seda lohistamas oma kodu poole Valdeku peatuses. Kolmandal päeval oli väärtuslik saak meie aias ja sealt edasi tuntud teed pidi voodi alla. Mind valdas loomulikult sügav õnnetunne oma väärtuslikku raualadu vaadates. Kõike seda nähes ütles ema: „Poisid on üks täiesti eri rahvas, nende hingeelu peab mõistma!“

      Ja tõepoolest – kõiki niisuguseid asju, mis marakrattide elu juurde kuulub, nagu kõikvõimaliku träni ja kola korjamine, püksitaskud pungil kive ja traadijuppe ja naelu ja kruvisid – seda kõike minu ema mõistis! Ja kõhuli üle aia ronimisest ära tulnud särginööbid – nende uuesti ette õmblemiseks võttis ta kätte ja õpetas mulle, kuidas seda ise teha. Üldiselt olid need nööbid lõpuks ees peene vasktraadiga ja nii need ka jäid, sest poiste hingeelu pidi tundma ja mõistma!

      Köögis oli meil kapp, niisugune jahe sahvrikapp, mille ukse peale ma joonistasin ringi, keskele väiksema täpi ning lasksin sinna märki. Lasin niisuguse jahipüssiga, mille padruni otsa oli treitud punn ja selle punni sees oli peenike auk ning augu põhja löödi haavel lihtsalt kinni – see oli nagu õhupüss. Ema tegi seal kõrval süüa ja plärtsakad muudkui käisid, aga ta ei öelnud mitte midagi. Kui olin juba mitu pauku teinud, siis arvasin, et no nüüd tuleb midagi. Ma olin väga imestunud, aga see lugu käis ka ilmselt poiste hingeelu mõistmise alla.

      Kui ema oleks ainult teadnud, mis toimus õues teiste nagamannidega koos olles kui meie käsutada oli pärast sõda ohtralt kõikvõimalikke padruneid, kahurimakarone ja kõike muud. Neid vedeles laialt ja selle laskemoona abil oli võimalik konstrueerida isegi selliseid paugutamisi, mille peale tavaliselt avanesid majade aknad ja emad hakkasid oma poegi nimepidi hüüdma. Vintpüssi padrunite jaoks kraapisime mulla sisse kraavid, siis võtsime padrunil kuuli otsast ära, võtsime natuke püssirohtu välja, panime kuuli tagasi otsa ja surusime selle kuuli põhja nii sügavale kui läks ja lõpuks panime püssirohu peale. Niimoodi valmistasime ette 20-30 padrunit. Seejärel panime need mullavalli sisse kõrvuti, otsad tihedalt ligistikku. Püssirohi ühendas neid kõiki. Ja kui otsast panid selle põlema, siis tuli endal ruttu puuriida taha liduda, sest siis järgnes niisugune trrrrr! nagu kuulipilduja valang. Vaat peale seda olid majade aknad kõik lahti! Niisugused olid need poiste harrastused. Sellistele mängudele ema õnneks peale ei sattunud. Ei tea, kas ta ka siis poiste hingeelu oleks mõistnud.

      1944. aastal kui Saksa väeosa peatus põhjarannikul meie talus, kus tehti väike peatus ja keedeti katlaga süüa, „unustati“ puukuuri maha kuus vene vintpüssi ja kastidega padruneid. See oli ka aeg, kus paljudes heinaküünides võis põrandale laotud puuokste alt leida relvi. Nii et peale sõda oli poisikestel külluses võtta kõike, mis paugutas, põles ja plahvatas. Ja omaette ime on see, et nii vähe õnnetusi juhtus.

      Kui me maal vintpüsse kõmmutasime, siis oli meil jahipüss kõrval – kui keegi tuleb uurima, siis näitame, et me lasime jahipüssi, ehkki paugust saab aru, millise püssiga on tegemist. Aga me jäime oma arsenaliga onule vahele, sest käes oli aeg, mil kardeti relvade pärast. Meie püssid rändasid linaleoauku ja jäime neist niimoodi ilma. Aga padrunikastid, mis meil olid metsa maha maetud, seisid seal kuni uute aegadeni. Kui Kaitseliit taastati ja ma Kaitseliitu astusin, siis läksin metsa ja kaevasin oma padrunikastid välja. Kuiv liivane pind männipuude all ja tsinkplekist joodetud karbid, lõikad lahti – sees nagu kuld! Kõik kirjad peal, mis tehases tehtud ja kuupäevad ka. 1939. aasta padrunid! Ühesõnaga – kui vanemad teaksid, mida poisikesed teevad ja kus nad kõik kolavad, siis ei tea mis hirmusid nad kõik peaksid üle elama!

      Meenuvad peapiiskop Jaan Kiivit seeniori sõnad: „Kui Issanda inglid ei hoiaks lapsi, mis neist siis saaks!“ Ma olin üle 50 aasta vana kui rääkisin emale mõningaid seiklusi ja järgmisel päeval ema ütles, et ta ei ole öö läbi maganud selle pärast. Kui ma praegu mõtlen, siis hakkab mul õudne, kuidas me pimedas ronisime mööda vihmaveetoru üles! Me turnisime katusele ja siis katuseluugist pööningule. Kui ma praegu seda vaatan, siis ma ei usu, et see oli võimalik. Nagamannid ei karda mitte midagi! Nagamannid on imeosavad, neil puudub hirm. Niipalju siis poiste hingeelust ja tarkadest naistest, kes seda mõistavad.

      Vahetult peale sõda, 8-aastase jõmpsikana oli minu kasutada kaheraudne jahipüss, mille naabrimees Alfred Petulai mulle lahkelt andis. Muidugi olin ma selle üle väga uhke ja jalutasin püssiga kõikjal vabalt ringi. Tol ajal olid poodides pikad järjekorrad, leivasabad ja mis kõik veel. Ja mina jalutan, suur püss seljas, seal rahva hulgas. Ainult üks kord ütles üks mees: „Püss, kus sa poisi viid?“ Kohalik miilits, kes ka korduvalt mind püssiga nägi, ei öelnud kunagi ühtegi sõna. Jahipüss oli Stalini ajal vaba, selle omamiseks ei olnud luba vaja.

      Isast

      See, mis on kunagi toimunud, elab inimeses edasi. Minevikuta, juurteta inimene elab ainult olevikus, tänapäevase sõnaga – trendide järele. Selles on kultuurinimese ja tsivilisatsiooni-inimese erinevus, kui lähtuda Spengleri määratlusest mõistete kultuur ja tsivilisatsioon kohta.

      Minu isa on pärit Palmse-Sagadi piirkonnast. Minevikus andis suuresti tooni see, missugused olid kohalikud mõisnikud. Mõisa ja talurahva suhted on tavapäraselt olnud väga negatiivsed, selles mõttes on Palmse midagi erilist. Loomulikult sõltub kõik inimestest, nende karakteritest, samuti sellest, kuidas valitsejad oma võimu teostavad. Palmse kandi talupoegade keskmisest kõrgem elujärg olevat välja paistnud nii nende elamutest, riietusest kui ka uhkemast käitumisest – täpsem oleks öelda jõukusest. Palmse fenomeni mõistmiseks on ju rahvalaulgi:

      Palmses on need mehed mukid

      mehed mukid, naised virkad

      tüterid üliilusad

      poisid pooled sakselased

      Palmse elumajad said omale korstnad juba 1844. aastal. Talude päriseksostmine toimus 1860-ndatel aastatel. Majadesse tehti laudpõrandad, palkmajade seinad kaeti voodrilaudadega ning värviti. Sellest on jäänud pärimused rahva teadvusesse. Lapsepõlves kuulsin vanemalt põlvkonnalt Palmse mõisahärrade kohta eranditult kiitvaid lugusid. Mõisakultuur tungis jõuliselt nii talurahva olmeellu kui käitumisse ja üldistesse hoiakutesse. Palmse Pahlenid ja taluperemehed näivad olevat moodustanud mingi ühtse pere, mis väljendus kasvõi selles, et taluperedes sündinud lastele sooviti vaderiteks mõisarahvast.