Rooside ja okaste koda. Sarah J Maas
paremat pakkumist otsima.
Imesin oma kahvli harusid ja nautisin metalli katnud rasva riismeid. Keel libises üle kõverate haarade – kahvel oli osa armetust komplektist, mille isa suutis teenijate tiivast päästa samal ajal, kui võlausaldajad mõisa rüüstasid. Ükski söögiriistadest ei sobinud kokku, aga see oli parem kui oma sõrmi kasutada. Mu ema veimevakast pärit lauariistad müüdi juba ammu ära.
Mu ema. Kõrk ja külm oma lastega. Rõõmus ja sädelev teiste aadlike seas, kes meie kunagist mõisa sageli külastasid. Hellitav minu isa suhtes. Selle ühe inimese suhtes, keda ta tõeliselt armastas ja austas. Aga lisaks armastas ta tõeliselt pidusid. Koguni nii palju, et tal polnud üldse aega minuga koos midagi teha. Noh, kui jätta kõrvale mõtisklused selle üle, kuidas mu tärkavad visandamise ja maalimise võimed aitaks ehk tulevast abikaasat võita. Elanuks ta piisavalt kaua, et näha meie jõukuse murenemist, oleks see ta purustanud – isast rohkemgi. Vahest oli see halastus, et ta suri.
Vähemalt jättis see meile rohkem süüa.
Emast ei jäänud majakesse muud kui raudpuust voodi – ja minu antud vanne.
Iga kord silmapiiri vaadeldes või mõtiskledes, kas peaksin lihtsalt minema ja minema ning enam iial mitte tagasi vaatama, kuulsin ühte lubadust. Andsin selle üksteist aastat tagasi, kui ema surivoodil hääbus. Püsige koos ja hoolitse nende eest. Nõustusin. Olin liiga noor, et küsida, miks ema ei anunud seda mu vanematelt õdedelt või isalt. Kuid ma tõotasin talle seda, ja siis ta suri. Ja meie näruses inimilmas, mida kaitses ainult suurhaldjate viis sajandit tagasi antud lubadus… Meie ilmas, kus jõudsime unustada oma jumalate nimed, oli lubadus seaduseks. Lubadus oli valuuta. Lubadus oli sinu võlakiri.
Oli aegu, kus ma vihkasin ema selle palutud vande eest. Vahest ei teadnud ema palavikudeliiriumis isegi, mida nõudis. Või andis siis saabuv surm talle mingi selguse oma laste, oma abikaasa tõelise olemuse kohta.
Panin kahvli ära ja vaatasin nigela tule leeke allesjäänud halgude peal tantsimas. Sirutasin tuikavad jalad laua all välja.
Pöördusin õdede poole. Nagu alati kaebles Nesta külaelanike üle. Neil pole kombeid. Neil pole sotsiaalset graatsiat. Neil pole aimugi kanga kehvast materjalist, kuigi teesklevad, et see on sama peen kui siid või šifoon. Pärast seda, kui oma varanduse kaotasime, eirasid nende kunagised sõbrad neid kohusetundlikult. Niisiis patseerisid mu õed ringi nii, nagu oleks linna noored talunikud moodustanud teisejärgulise sotsiaalse ringkonna.
Rüüpasin tassist lonksu kuuma vett, sest me ei suutnud neil päevil endale isegi teed lubada. Nesta jätkas Elainile räägitud lugu.
„Noh, mina ütlesin talle: „Kui arvate, et võite seda minult niivõrd lihtlabaselt küsida, söör, pean mina vastama eitavalt!”” Nesta pööritas silmi ja jätkas: „Ja tead, mida Tomas ütles?” Elain toetas käsivarred lauale, ajas silmad pärani ja raputas pead.
„Tomas Mandray?” segasin vahele. „Puuraiduri teine poeg?”
Nesta sinakashallid silmad ahenesid. „Jah,” ning pöördus taas Elaini poole.
„Mida tema tahab?” Heitsin pilgu isale. Ei mingit reaktsiooni. Ei vihjetki ärevusest või märki sellest, et ta üldse kuulas. Isa, kes kadus mis iganes mäluudusse, mis üle tema hiilis. Paps naeratas leebelt kalli Elaini suunas. Too vaevus ainsana temaga üldse kõnelema.
„Tahab Nestaga abielluda,” lausus Elain unistavalt. Pilgutasin silmi.
Nesta kallutas pea viltu. Olin varem näinud, kuidas kiskjad seda liigutust kasutavad. Vahel mõtlesin, kas järeleandmatu teras temas oleks aidanud meil paremini ellu jääda. Isegi õilmitseda. Kui ta poleks mõelnud lakkamatult meie kadunud staatusele. „Kas on mingi probleem, Feyre?” Nesta lennutas mu nime nagu solvangut. Mu lõuapärad valutasid sellest, kui kõvasti ma need kokku surusin.
Isa nihkus toolil ja pilgutas silmi. Ja kuigi ma teadsin, et oli rumal mõte Nesta õrritustele vastata, ütlesin siiski: „Sa ei saa meile puid lõhutud, aga tahad abielluda puuraiduri pojaga?”
Nesta ajas õlad sirgu. „Arvasin, et sa ei taha muud, kui meid majast välja saada. Panna mind ja Elaini mehele, et sul oleks piisavalt aega vaimustavate meistriteoste maalimiseks.” Ta irvitas sõrmkübara õierea peale, mille lauaäärele maalisin. Värvid olid liiga tumedad ja sinist sai liiga palju. Õietupe sees polnud üldse valgeid täpikesi, aga ma andsin endast parima. Isegi kui mind vaevas see, et mul polnud valget värvi. Et tegin midagi nii puudulikku ja püsivat.
Uputasin tungi maaling omaenda käega kinni katta. Võib-olla kraabiks selle homme üldse laualt maha. „Usu mind. Sel päeval, kui tahad abielluda kellegi väärilisega, marsin ise tema maja juurde ja annan su üle. Aga sa ei abiellu Tomasega.”
Nesta sõõrmed paisusid delikaatselt. „Sina ei saa midagi teha. Clare Beddor ütles mulle sel pärastlõunal, et Tomas teeb mulle lähipäevil ettepaneku. Ja siis ei pea ma enam iial neid raasukesi sööma.” Nesta lisas kerge muigega: „Vähemalt ei pea mina laskuma nii madalale, et kiimlen heintes Isaac Hale’iga nagu mõni loom.”
Isa lasi kuuldavale kohmetu köhatuse ja vaatas aseme poole ahju kõrval. Ta polnud iial Nestale ühtki sõna vastu öelnud. Kas siis hirmust või süütundest. Ilmselt ei kavatsenud seda teha ka nüüd. Isegi, kui see oli esimene kord, mil ta Isaacist kuulis.
Toetasin peopesad lauale ja põrnitsesin Nestat. Elain võttis oma käe sealt lähedalt ära, justkui võiks mustus ja veri mu sõrmeküünte alt kuidagi tema portselannahale karata. „Tomase perel läheb vaevu paremini kui meil,” ütlesin ma. Üritasin mitte uriseda. „Sa oleks lihtsalt järjekordne suu, mida toita. Kui tema seda ei tea, siis tema vanemad teavad kindlasti.”
Aga Tomas teadis – olime metsas varem kohtunud. Olin näinud meeleheitliku nälja läiget tema silmades, kui ta märkas paari küülikut mu käes. Ma polnud iial tapnud teist inimest, kuid sel päeval mõjus jahinuga mu küljel koormana. Hoidsin sellest ajast peale temast eemale.
„Me ei saa kaasavara lubada,” jätkasin. Kuigi mu toon oli kindel, jäi mu hääl vaiksemaks. „Teie kummagi jaoks.” Kui Nesta tahab lahkuda, tore. Väga hea. Ma oleks ühe sammu võrra lähemal sellele vaimustavale, rahulikule tulevikule. Vaiksele majale, piisavale söögile ja ajale, et saaks maalida. Aga meil polnud midagi. Absoluutselt mitte midagi, et ahvatleda ükskõik millist kosilast kumbagi õde mu kaelast koristama.
„Oleme armunud,” kuulutas Nesta. Elain noogutas nõusolekuks. Ma peaaegu naersin. Mis ajast hakkasid nemad sakste järele õhkamise asemel talunikele silmi volksutama?
„Armastus ei toida tühja keret,” vaidlesin vastu ja hoidsin pilku võimalikult kindlana.
Nesta kargas oma kohalt nagu ussist nõelatu. Nagu oleks ma teda löönud. „Sa oled lihtsalt kade. Ma kuulsin neid rääkimas, et Isaac kavatseb tubli kaasavara nimel mingi Greenfieldi küla plikaga abielluda.”
Ka mina kuulsin seda. Isaac jauras sellest meie viimasel kohtumisel. „Kade?” ütlesin aeglaselt ja kaevusin sügavale alla, et oma maruviha matta. „Meil pole neile midagi pakkuda – ei kaasavara ega isegi kariloomi. Tomas võib ju tahta sinuga abielluda, aga… sa oled tülikaks koormaks.”
„Mida sina sellest tead?” kähistas Nesta. „Sa oled ainult üks poolmetsik elajas, kellel jätkub jultumust igal päeva- ja öötunnil käsklusi kärkida. Jätka samas vaimus ja ühel päeval… Ühel päeval, Feyre, pole sul kedagi, kes sind mäletaks või üldse sellest hooliks, et kunagi olemas olid.” Nesta tormas toast minema, Elain kaastundest kõõrutades kannul. Nad põrutasid magamistoa ukse kinni piisavalt kõvasti, et nõud kliriseks.
Olin neid sõnu varemgi kuulnud. Nesta kordas solvanguid ainult seepärast, et võpatasin esimesel korral, kui ta neid sülitas. Need põletasid ikka veel.
Võtsin täkitud kruusist pika sõõmu. Puust pink isa all ägas, kui ta end nihutas. Võtsin veel ühe lonksu ja ütlesin: „Peaksid talle veidi mõistust pähe panema.”
Isa uuris laual üht põletusjälge. „Mida ma saan öelda? Kui see on armastus…”
„See ei saa olla armastus. Mitte see mees. Mitte