Rooside ja okaste koda. Sarah J Maas

      3.

      PEATÜKK

      Kinni trambitud lumi kattis külla viivat teed ja oli mööduvate vankrite ning hobuste tõttu pruuni- ja mustalaiguline. Elain ja Nesta laksutasid keelt ja grimassitasid, kui seda mööda edasi liikusime, ning põiklesid eriti rõvedatest kohtadest eemale. Ma teadsin, miks nad kaasa tulid – vaid põgus pilk kotti volditud nahkadele ja juba haarasid õekesed oma keepmantlid.

      Ma ei vaevunud nendega vestlema. Ka nemad ei soostunud pärast eilset õhtut minuga kõnelema, kuigi Nesta ärkas koidikul ja kukkus puid lõhkuma. Ilmselt teadmisest, et müün täna turul nahku ja tagasi tulles oleks mul taskus raha. Nad tulid minu järel mööda ainsat teed, mis väänles lumega kaetud põldude vahel terve tee meie armetu külani.

      Sealsed kivimajad olid tavalised ja ilmetud ning talve kõledus muutis neid vaid süngemaks. Ent parajasti koitis turupäev. See tähendas aga, et keskel asuv tibatilluke väljak on pungil täis mis iganes müüjaid, kes tulevad krõbedat hommikut trotsima.

      Kvartali kauguselt hoovas kuuma toidu hõngu – vürtsid sikutasid äärtest mu mälu, viipasid kutsuvalt. Elain minu taga ägas vaikselt. Vürtsid, sool, suhkur – niigi haruldased kaubad suurema osa külaelanike jaoks, meie jaoks aga välistatud.

      Kui mul turul hästi läheks, oleks mul ehk piisavalt, et meile midagi hõrku osta. Avasin suu, et seda välja pakkuda, kuid ümber nurga pöörates koperdasime peaaegu üksteisele otsa. Jäime korrapealt seisma.

      „Paistku Surematu Valgus teie peale, sõsarad,” ütles kahvatu rüüga noor naine otse meie teel.

      Nesta ja Elain laksutasid keelt, mina surusin alla oige. Täiuslik. Just täpselt see, mida vajasin. Et Õndsate Lapsed oleks turupäeval kohal, segaks kõiki ja ajaks närvi. Külavanemad lubasid neil tavaliselt jääda vaid mõneks tunniks, kuid juba pelgalt nende endiselt suurhaldjaid kummardavate fanaatikutest tobude kohalolu ajas inimesed tigedaks. Ajas mind tigedaks. Kunagi ammu olid suurhaldjad meie käskijad – mitte jumalad. Ja kohe kindlasti polnud nad siis leebed.

      Noor naine sirutas kuuvalged käed tervituseks välja. Randme ümber kõlises käevõru hõbedaste kellukestega – ehtsast hõbedast. „On teil hetk aega, et võiksite kuulata Õndsate Sõnumit?”

      „Ei,” muigas Nesta põlglikult, eiras tüdruku käsi ja müksas Elaini edasi kõndima. „Ei ole.”

      Noore naise köitmata juuksed kiiskasid hommikuvalguse käes. Tema puhas klaar nägu kumas, kui ta kenasti naeratas. Tema taga oli veel viis akolüüti, nii noori mehi kui ka naisi, juuksed pikad ja pügamata. Kõik uurisid taga olevat turgu, et leida noorukeid, keda tüüdata. „See võtaks vaid minuti,” lausus naine Nesta teele astudes.

      Oli tõeliselt muljetavaldav näha, kuidas Nesta pulksirgeks tõmbus, õlad taha ajas ja üle oma nina noore akolüüdi poole vaatas. Tõeline troonita kuninganna. „Mine ja pritsi oma fanaatikuloba mõnele ohmule. Siit ei leia sa ühtki usku pöörajat.”

      Tüdruk tõmbus tagasi, tema pruunides silmades virvendas vari. Ohjeldasin oma võpatust. Polnud vahest parim viis nendega toime tulemiseks, sest nad võisid muutuda tõeliselt tüütuks, kui neid ärritada…

      Nesta tõstis käe ja langetas seeläbi mantli varruka, et näidata selle all olevat rauast käevõru. Samasugust, nagu kandis Elain. Nad ostsid need ühesugused ehted juba aastaid tagasi. Akolüüt ahhetas, silmad pärani. „Seda näed?” sisistas Nesta ja astus sammu ette. Akolüüt taganes sammu. „Seda peaksid sa kandma. Mitte mingeid hõbekellukesi, et neid haldjakoletisi ligi meelitada.”

      „Kuidas te julgete kanda seda rõvedat solvangut meie surematute sõprade jaoks…”

      „Mine ja jutlusta mõnes teises linnas,” heitis Nesta põlglikult.

      Kaks prisket ja kena talunaist jalutas üksteise käevangus teel turule meist mööda. Kui nad akolüütidele lähenesid, moondusid mõlema näod ühesuguste jälestusilmetega. „Haldjalembene hoor,” viskas üks neist noorele naisele. Ma ei saanud sellega mitte nõustuda.

      Akolüüdid olid endiselt vait. Teine külaelanik – piisavalt jõukas, et kanda kurgu ümber tervet põimitud rauast kaelakeed – kissitas silmi ja tema ülahuul tõmbus hammastelt tagasi. „Kas te, idioodid, ei taipa, mida need koletised nende sajandite jooksul meile tegid? Mida nad ikka veel teevad. Oma lõbuks, kui saavad seda lubada? Te vääritegi seda lõppu, mis teid haldjamaadel ootab. Lollid ja hoorad, teie kõik.”

      Nesta noogutas nõusolevalt naistele, kes oma teed jätkasid. Pöördusime tagasi endiselt meie lähedal püsiva neiu poole ja isegi Elain kortsutas tülgastusest kulmu.

      Ent noor naine hingas sisse ja tema nägu muutus taas tüüneks: „Ka mina elasin sellises teadmatuses, kuni kuulsin Õndsate Sõnumit. Kasvasin üles külas, mis oli sellega nii sarnane – nii kõle ja sünge. Ent vähem kui kuu aega tagasi läks ühe mu nõo sõbranna meie andamina Prythianile – ja teda pole tagasi saadetud. Nüüd elab ta suurhaldja mõrsjana rikkuses ja heaolus, nagu võiks elada teiegi, kui võtaksite hetke aega…”

      „Ilmselt söödi ta ära,” torkas Nesta. „Seepärast ei tulnudki tagasi.”

      Või veel hullem, mõtlesin mina, kui üks suurhaldjas tõesti mingi inimese Prythiani toimetas. Ma polnud iial kohanud neid julmi, inimnäolisi suurhaldjaid, kes valitsesid Prythiani ennast. Ega ka nende maadel elavat haldjarahvast, kellel olid soomused ja tiivad ja pikad kiitsakad käsivarred, mis võisid lohistada su sügavale-sügavale mõne unustatud tiigi pinna alla. Ma ei teadnudki, kummaga oleks hullem kohtuda.

      Akolüüdi nägu tõmbus pingule. „Meie heatahtlikud isandad ei teeks meile iial halba. Prythian on rahu ja külluse maa. Kui nad õnnistaks teid oma tähelepanuga, elaksite rõõmuga nende keskel.”

      Nesta pööritas silmi. Elain heitis pilke meie ja eesoleva turu vahel – nüüdseks ka pealt vaatavate külaelanike poole. Aeg minna.

      Nesta avas taas suu, kuid ma astusin nende vahele ja lasin pilguga üle tüdruku kahvatusinise rüü, hõbedaste ehete, üleni puhta naha. Polnud ühtki märki ega plekki, mida leida. „Võitlete olude kiuste,” sõnasin talle.

      „Õilis eesmärk.” Tüdruk säras pühaklikult.

      Andsin Nestale kerge tõuke, et ta astuma hakkaks, ja ütlesin akolüüdile: „Ei ole.”

      Võisin endiselt tunda akolüütide tähelepanu meie peal, kui tegusale turuplatsile jalutasime. Aga ma ei vaadanud selja taha. Pidime nende vältimiseks lahkuma külast pikemat teed pidi. Kui jõudsime piisavalt kaugele, heitsin üleõlapilgu õdede poole. Elaini ilme oli endiselt kinni võpatuses, Nesta silmad aga tormised, huuled õhukesed. Imestasin, kas ta kavatseb tagasi plika juurde marssida ja tüli norida.

      Pole minu probleem – mitte praegu. „Kohtun teiega siin tunni aja pärast.” Ma ei andnud neile aega minu külge klammerduda ja lipsasin rahvarohkele väljakule.

      Mul kulus kümme minutit kolme valiku kaalumiseks. Olid mu tavapärased ostjad: parkunud kingsepp ja terava pilguga riidekaupleja, kes tuli turule lähedal asuvast linnast. Ja siis tundmatud: üks mäesuurune naine istus meie katkise platsipurskkaevu äärel ilma ühegi vankri või letita, kuid tõmbas siiski tuntavalt tähelepanu. Tema armid ja relvad tähistasid teda kergesti. Palgasõdur.

      Tundsin endal kingsepa ja riidekaupleja silmi. Tajusin nende teeseldud ükskõiksust, kui nad mu kotti vaatasid. Hea küll – järelikult tuleks siis üks selline päev.

      Lähenesin