Piiskop ja ristisõda. Jonathan Lindström

      LUGU

      Vanad on oma elutarkuses tähelepanelikult hoolitsenud tulevase sugupõlve eest hulga mõistlike asutustega ja pidanud silmas seda, millel võib ühisele kasule olla ülimalt suur tähtsus, nimelt seda, mis tugevdab ühtsustunnet sõprade seltsis, õigluse loomist nii väljas- kui seespool, vihkamist täis tüli ja lahkhelide kaotamist ja seda, et ära hoida hoolimatust, millega tänapäeva inimesed oma kaasasündinud kurjuses ja leidlikus kavaluses seavad püüniseid headele inimestele ja neile, kes elavad vaga elu; seetõttu on ülimalt rahuldust pakkuvas kindluses suure usinusega välja mõeldud ja leitud, et see, mis tähtsamates asjades õiglase ja heatahtliku korraldusega kinnitatakse, seal tuleb asjade seis arusaadavalt ja selgelt anda põhjalikus ja kirjalikus sõnastuses jäädvustamiseks, nii selleks, et tõde leiaks toetust ja armetute inimeste kavalus ei moonutaks kergesti lepinguid ja korda, milles heatahtlikud inimesed kokku on leppinud, ja et tõde neist asjadest ja sündmustest, mis on antud elavasse kirja, aegade jooksul ei ununeks.

      – Ribe piiskop Omer (Orm) ühes 1190. aastatest pärinevas kirjas. Ta oli tuntud oma kõneosavuse poolest, kuid sellele, kes ei suuda tänapäeval seda kirjalikul kujul hinnata, võib kirja sõnumi kokku võtta nii, et enne oli parem ja et kõige kohta peab olema paber.

      PÕGENEMINE TAGASI

      Minu seisukohast sai see lugu alguse ühel 1979. aasta novembrikuu ennelõunal, kui Stockholmi kohal liikusid hallisäbrulised pilved, mis piitsutasid linna kõrgendikke jäise vihmaga. Olin 17-aastane ja mind juhatati Ersta haigla palatisse mu bassihääle ja ankrutätoveeringuga koguka vanaisa juurde. Nüüd lebas ta seal metallvoodis, kõhn nagu väike rohutirts oma liiga suures pidžaamas. Istusin tema kõrvale ja hoidsin ta kätt. Olime enamasti vait. Ta oli maovähist kurnatud. Tegelikult olnuks jutuainet küll ja küll, kuid nüüd oli juba hilja. Paar päeva hiljem vanaisa suri ja teda leinates hakkas suguvõsa ajalugu mind tõsiselt huvitama. Nii see tavaliselt on. Lugu jõuab järele just siis, kui see paistab igaveseks möödas olevat.

      1943. aasta varasuvel põgenes minu 16-aastane isa koos vennaga väikeses ülekoormatud ja täisoksendatud puupaadis üle tormise Läänemere sõja eest Rootsi. Teised perekonnaliikmed saabusid mõni kuu hiljem suurema transpordilaevaga. Seljataha jäi Vormsi, Eesti ranniku lähedal asuv rootsi keelt kõnelevate kaluritega asustatud saar, mis oli mitu aastat olnud okupatsiooniarmeede rõhuda. Vanaisa, kes eriti koostööaldis ei olnud, läks NKVD eest metsa ja tal õnnestus end varjata ühel pööningul. Üsna pea otsis teda samal põhjusel SS, kes andis välja arreteerimiskäsu. Mõlemal korral pääses ta napilt ning suutis enamlaste ja natside vägivalla eest päästa ka oma pere.

      Perekond jäi küll ellu, aga Vormsi kadus raudse eesriide taha. Saarest sai hõredalt asustatud piiritsoon, mille rannad olid rehitsetud ning kus üle öise taeva ja mere vehklesid tohutud prožektorikiired. Vanal külma sõja aegsel gloobusel kujutab see endast tohutu Nõukogude impeeriumi läänepiiril asuvat väikest äraunustatud täpikest.

      Rootsi kalurid ja talupojad olid elanud sajandeid Eesti rannikul ja saartel – Tallinna kandist Ruhnuni. XVI sajandi vakuraamatute põhjal saame rannarootsi asustuse ulatusest hea ülevaate ja neist nähtub, et see asustus oli juba siis väga vana. II maailmasõja lõpus põgenesid peaaegu kõik rannarootslased Rootsi. Üle Läänemere läks 7000 inimest, neist ligi 2000 rannarootsi alade suurimast enklaavist Vormsist. Nad kolisid funktsionalistlikesse korteritesse, kus vesi tuli kraanist, hankisid lillelise sohva ja sulandusid kiiresti riigirootslaste hulka. Seda, kuidas rannarootslased kadusid, teame niisiis hästi, kuid suur mõistatus, mis minu huvi peagi pälvis, oli see, kuidas too rahvakild kunagi tekkis. See sai minu elukutsevalikul ja arheoloogiks õppimisel koguni määravaks. Pühendasin oma aja muidugi teistele ajastutele ja piirkondadele, aga kogu elu olen naasnud küsimuste juurde, mis tekkisid minus teismelisena, nii unistuses kui mõtetes: kust rootslased Eestisse tulid, millal nad tulid ja miks?

      Rannarootslaste päritolu

      Rauaajal (alates 500 eKr) ja kuni ristisõdade ajastu alguseni 1200 pKr koosnes Eesti paljudest iseseisvatest maakondadest, mille elanikud elasid külades, püüdsid kala, pidasid jahti ja tegelesid maaviljelusega. Kokkupuuted muu maailmaga seisnesid vastastikuses kauplemises ja rüüsteretkedes. Skandinaavlased purjetasid oma laevastikuga tihtipeale Eestisse ning nõudsid andamit ja võtsid pantvange nii kasuhimust kui ka kaitseks eestlastest mereröövlite vastu. XII sajandi teisel poolel alustasid kristlikud Läänemere naabrid, eelkõige taanlased, Eestimaa põhja- ja lääneosas ning sakslased lõunas sihikindlamat kristlikku misjonit ja vallutust. Ligi tükkisid ka venelastest naabrid, kuid nemad nii edukad ei olnud.

      Eesti oli justkui paganlik koridor surutud katoliku ja õigeusu kiriku vahele. XIII sajandi algust iseloomustas aastatepikkuseks veninud vallutussõda, milles eestlased said rängalt lüüa ning taanlased ja sakslased konkureerisid omavahel. Üks selle aja kroonika on täis lugusid sellest, kuidas vastu hakanud eesti mehed maha tapeti ning naised ja lapsed orjadeks viidi.

      Hiljemalt XIII sajandi algusest oli taanlaste kontrolli all nii Põhja-Eesti, sealhulgas Tallinna linn ja kaubitsemiskoht (Lindanise), kui ka Lääne-Eesti, kuhu kuulus Läänemaa koos Vormsiga. Siis taanlaste haare nõrgenes ja 1346. aastal müüsid nad oma Eestimaa valdused Liivi ordule. Sakslased moodustasid valitsejate kihi, kes säilitas kohaliku ülemvõimu kuni I maailmasõjani sellest olenemata, kas nad allusid Skandinaavia kuningatele või Vene tsaaridele. Seetõttu oli ajalookirjutus tugevalt sakslaste poole kreenis. Rootslaste, veelgi enam taanlaste ja eelkõige eestlaste enda tähtsust Eesti varase ajaloo seisukohalt on hakatud esile tõstma alles viimasel kümnendil.

      Rannarootslased olid vaesed kalurid-talupojad, kelle vanim ajalugu kirjalikesse allikatesse eriti ei jõudnud, kuid neil olid oma päritolu kohta oma pärimused. XVIII sajandil rääkisid vormsilased, et Rootsi kuningas oli nad muiste paigutanud saarele, et hoida eestlasi vaos ja teha lõpp nende mereröövile, sellega aga kaasnes surmaoht. Seetõttu anti neile eesõigused ja pandi peale üksnes väike maks maa eest. Ent räägiti ka, et algselt oli Vormsis tegemist Taani kolooniaga, et inimestele näidati saar kätte ja nad jagasid selle omavahel. Sada aastat varem, 1685. aastal ütlesid mõisnikud vormsilaste kohta, et nood nimetavad end rootslasteks, aga neil puuduvad selle kohta tõendid, ning keele ja muu põhjal otsustades on nad pigem Taani päritolu.

      Vormsilased kõnelesid kahtlemata rootsi keelt, ehkki tegemist oli raskesti arusaadava murdega. „Rootslastena” olid neil erilised „rootsi” maksuõiguslikud soodustused ja kindlasti seetõttu püüdsidki mõisavalitsejad neid taanlastena esitleda, kuna sel juhul oleksid eesõigused muutunud kehtetuks. Mõisnikud soovisid rootsi talupojad võrdsustada eesti talupoegadega, kes olid peaaegu pärisorjad. Raskem on seletada seda, et juba 1596. aasta kirikuvisitatsiooni ajal rääkisid vormsilased ise kiriku kohta, et „… nad on nii sageli oma vanematelt ja esivanematelt, isadelt ja vaarisadelt kuulnud, et selle olevat rajanud ja asutanud üks Taani kuningas”. Ehkki talupojad ise kõnelesid kindlasti rootsi keelt, vihjasid niisiis vormsilaste endi varaseimad ajaloolised pärimused selgelt, et asjasse olid segatud taanlased. Küsimusele, millal rootslased saarele saabusid, oskasid nad vastata ainult seda, et see toimus muistsel ajal, kui eestlased olid paganad.

      Senine ajalugu

      XIX sajandi keskel, kui tärkas ajaloolaste huvi rannarootslaste päritolu vastu, arvati, et talupoegade sisseränne toimus tuhat aastat tagasi viikingiajal, umbes samal ajal, kui Rjurik olevat läinud itta ja asutanud Vene riigi. Järgnesid ettepanekud alates vanemast