Piiskop ja ristisõda. Jonathan Lindström
üsna kindlalt on tegemist Ölandi põhjatipus asuva Grankulla lahega, mis on tänu oma asukohale kujutanud endast alati, eriti aga vanemal keskajal kaitstud, tähtsat ja unikaalset Läänemerel seilajate peatuspaika. Seda on kindlasti kasutatud nii kuninga ja jarli laevastiku, ristiretkede kui ka tolle aja laialdase heeringapüügi sadamana.
Kaks kilomeetrit lai ja kolm kilomeetrit pikk, meenutas Grankulla laht pigem laguuni, mida ümbritsesid pikad neemikud ja mille põhjaosas oli kitsas suue mitme laiuga, mis jätsid laevadele vaid kitsad läbisõiduteed, neid oli aga kerge sulgeda. Taanlased sõudsid vaenlasest välja tegemata edasi, võisteldes, kes esimesena kohale jõuab. Eestlaste vahilaevad kiirustasid neid nähes kohe avamerele ja põgenesid, lahel viibivaid laevu vaenlase eest hoiatamata. Lahte suletud laevastik nägi taanlasi laidude vahelt sisse sõudmas, tõmbas oma laevad kaldale ja varjus läheduses põõsaste vahele. Hinnanguliselt võis lahe lõunakaldal olla üheksa laeva ja kaks- või kolmsada kaugemal puude ja põõsaste vahel varjuvat mereröövlit.
Nüüd oleks kuninga hoiatussõnad paganate kombe kohta taganeda ja seejärel kiiresti ringi pöörates rünnata pidanud taanlastele meelde tulema, ent paar Taani suurnikku olid liiga pikaldase taibuga, et riugast läbi näha. Nad sõudsid täie jõuga randa ja tormasid kogu oma meeskonnaga maale. Samal hetkel olid nad lõksus. Paganad ilmusid taas põõsastest välja ja ägedast vastupanust hoolimata kaotasid mõlemad suurnikud elu. Kaks Absaloni parimat sõdalast jooksid neile appi, kuid langesid nende kõrval. Üks Skåne suurnik oli oma kaaslaste õnnetuse pärast pigem vihane kui hirmunud, kuid kui ta teises kohas võitlusse astumiseks maale astus, tabas teda sama saatus. Paganad tegid kõik nende meeste laevad meeskonnast (ligi 200 meest) tühjaks ja lasid need seejärel põhja.
Nähes oma kaasmaalaste ebaedu, palus Christoffer oma meestel aeglaselt edasi sõuda ja rannast veidi eemale hoida, kuid tääv keeras liiga tugevalt. Laev pöördus küljega maa poole ja sattus vaenlase kivirahe alla – need olid lingude ja viskekividega rannal –, nii et Christofferi meeskond oli sunnitud ennast kaitsma ega saanud rünnakule asumisest mõeldagi. Aega oli vaid varjumiseks, mitte hoopide jagamiseks.
Esbern Snare sõudis maa poole, tüüris kivirahe keskele ja päästis Christofferi surmast ja hukust, juhtides oma laeva tema laevade ja rannal seisva vaenlase vahele. Paraku sattus Esberni laev seeläbi madalas vees rannale liiga lähedale. Nüüd haakisid paganad end kogu jõust tema laeva külge, haavasid vööris olnud Esberni sõdalasi ja vedasid purjeka kohe seejärel madalale. Esbern seisis, amb käes, ja laskis vaenlase poole kolm noolt, kuid pärast seda, kui ükski neist ei tabanud, murdis ta ammu pooleks. Amb oli ju selle aja peamine pikamaatäpsusrelv.
Kuna Esberni edasise võitluse kirjeldus tugineb sellele, mida tema uhke vend Absalon hiljem kroonik Saxo Grammaticusele kõneles, ei saa seda päris täht-tähelt võtta. Täies sõjariistus Esbern jooksis ahtrist vööri ja hoidis seal mõnda aega vaenlased eemal. Mõne aja pärast oli ta kivihoopidest ja lastud nooltest nii kurnatud, et ei püsinud jalgel ja roomas suurivaevu ahtrisse tagasi, kus ta maha vajus. Seal ta nüüd istus ilma meesteta, need olid kõik, ühe erandiga, hirmust vette hüpanud. Aga kui ta nägi, kuidas paganad tema laeva abordeerivad ja selle külgi kirvestega raiuvad, kogus ta taas oma jõuvarud kokku ja sundis vaenlase kaks või kolm korda põgenema, heites nende odad jõuliselt tagasi.
Peagi oli ta nii rammetu ja väsinud, et taandus jõu kogumiseks taas veidi. Samal hetkel tabas teda pähe üks tohutu kivi ja ta varises poolsurnult ahtrisse. Nüüd jooksid paganad pardale ja püüdsid teda surmata, ja tema ainus elusolev võitluskaaslane ei suutnud teda minestusest üles hõigata, aga võttis tal käest ja tõstis ta üles. Ainuüksi Esberni nägemisest, nii nagu ta seal seisis, piisas lähimate paganasalkade põgenema löömiseks, arvas Absalon. Taas teadvusele tulnud, küsis Esbern oma kaaslaselt, miks ta ei võinud edasi pikali jääda, ent kuulnud, et laev on paganaid täis, muutus ta ärksaks ja sundis nad kõik põgenema ja läks vööri. Seejärel üritas ta masti juurde tagasi minna, minestas taas, ning lõpuks päästsid Christofferi mehed nad ja viisid oma laevale.
Öö ja uus päev
Meeste ja laevade ning nüüd ka Esberni laeva kaotuse tõttu muutusid taanlased ülejäänud laevadel maalemineku suhtes ettevaatlikuks, püsisid kaugemal ja piirdusid lingude ja odade kasutamisega. Ja kui saabus videvik, mil midagi rohkem korda saata polnud võimalik, pidasid nad paremaks taplus edasi lükata, kuid pidasid vahti, et paganate laevad öö varjus lahest ei lahkuks ega nende käest minema ei lipsaks. Arvatavasti heitis laevade kobar ankrusse paarsada meetrit kaldast, paganate heitkehade lennuulatusest väljas.
Nüüd taipasid paganad, et suur laevastik on nad ümber piiranud ja nad ei saa põgeneda, vaid peavad oma vaenlase alistama. Nad võtsid nii omaenda kui taanlastelt vallutatud laevad, niisiis umbes 15 laeva, ning ehitasid neist ja metsast langetatud palkidest terve linna suuruse kahe sissepääsuga kindluse. Mõlemad sissepääsud olid tagauste moodi madalad ja kitsad, mistõttu tuli neist läbiminekuks kummarduda. Küljed koosnesid ühteliidetud laevadest, mis kaeti väljastpoolt mitme kihi kokkuvolditud purjedega, nii et tulemus meenutas riidega kaetud kaitsevalli. Lisaks raius osa paganaist teibaid ja teritas need torkerelvadeks, teised korjasid rannast lingukive. Ja oma südikuse näitamiseks tehti kära, lauldi ja tantsiti. Võimalik, et eestlaste ja kurelaste ajutine linnus on leitud umbes viissada meetrit rannast sisemaa poole väikesel kõrgendikul põõsastikus, kus suured rahnud, mille vahed on täidetud väiksemate kividega, piiristavad suuremat sorti Ölandi linnuse suurust ala.
Taanlased olid heitunud ja veetsid öö vaikuses. Kui Christofferi vaimulik Lukas Engelsman, kes ei olnud eriti õpetatud, aga teadis palju vanu lugusid, märkas, et taanlaste meeskond on julgust kaotamas, hakkas ta kõva häälega rääkima. Ta jutustas lugusid taanlaste vanadest vägitegudest, ja mehed said nii palju ergutust, et ei soovinud mitte ainult oma tapetud kaaslaste eest kätte maksta, vaid olid ka väge täis.
Koidikul jätsid taanlased mõne mehe laevadele, et takistada vaenlasel lahest minema hiilimast, ja läksid seejärel maale vaenlase laagrist tükk maad eemal, et mitte keset maabumist üllatusrünnaku alla sattuda. Heade sõjariistadega mehed liikusid kõige ees. Nüüd tungisid paganad korratult ja möirete saatel linnusest välja ja astusid võitlusesse, arvates, et nende kohutav möirgamine tekitab taanlastes sellist hirmu, et nad annavad kohe lahingu alguses alla. Ent hästi relvastatud eelvägi andis vaenlasele niivõrd ootamatu vastutervituse, et see pöördus oma laagrisse tagasi niisama kiiresti, kui oli sealt väljunud. Päris paljud neist langesid, kuid taanlaste hulgast sai vaid üks mees noole kõrri ja kaotas nii palju verd, et ta tuli poolsurnuna randa kanda.
Esimene paganate linnust rünnanud mees oli väikese Sverkeri onu Nils Stigsson, kuid kohe sissepääsu kõrval tabas teda nuiahoop ja ta varises maha. Kui tema vend …ke teda oma kehaga kaitsta püüdis, sai ta suure kaelahaava. Nende julgus näitas eeskuju teistele, nii et nad ei hoolinud ohust ja järgnesid neile, tungisid laagrisse ja asusid vaenlasega lähivõitlusse. Nüüd tulid neile appi ka ranna ligi laevadesse jäetud vahimehed. Nad tõid kaasa laevamaste, mille seadsid vastu kindlustust, ja ronisid sel moel üle, tungisid vaenlaste sekka ja päästsid oma kaaslased. Siis notiti paganad nende endi linnuses maha. Eluga ei pääsenud neist keegi, et kodumaale veresaunast teadet viia. Linnuse siseõu oli arvatavasti kaetud puruksraiutud inimkehade ja verega.
Kui taanlased seejärel saaki jagasid – mis tähendab, et nad said kätte osa vaenlase kogutud ölandlaste varast – ja laevad valmis seadsid, asetasid nad oma langenud aadlikud kojuviimiseks soola sisse. Surnukehad ja sõjasaak viidi laevadele, sõdalased asusid nii veel tervetele kui ka paganate kantsist tagasi toodud ja parandatud laevadele. Oli aeg Ölandilt lahkuda, sest kodus ootas Taani kuninga pidu.
Tagasi Taani
Viljakas Taani asub laialipillutatuna hõbesinises, tuuletriibulises meres. Lubivalgete randade taga laiub lapitekina põllumajandusmaastik, mis koosneb eri varjundiga rohelistest ruudukestest ja nende vahel asuvatest lopsakatest metsaaladest. Taani on ebaproportsionaalselt paljude saarte ja randadega mereriik, mille osi hoiavad koos pidevalt liikuvad viikingite pikklaevad ja koged. Saksamaad külastades äratavad Taani suurnikud tähelepanu oma meremeheriietusega.
Taani