Piiskop ja ristisõda. Jonathan Lindström
püha kuningaisa ja kus juhtus imesid. Seeläbi muutus Valdemari ja tema suguvõsa õigus troonile üha enesestmõistetavamaks. Tänapäeval öeldakse selle nähtuse kohta win-win-situation.
Kanuti gildi liikmeid ühendas vanne toetada võimaluste kohaselt ristiretki ja ristiusu levitamist. Gildi liikmeskonda kuulus nii neid, kes pühendusid kauplemisele või rassisid põllutöödel, kui ka neid, kes „särasid” rüütlivööga. Kaubandusega võisid tegelda ka rüütlid. Taani linnakodanike kaubalaevade osanik oli ka kuningas ise. Baas oli lai, kuid seltskonnas domineerisid riigi mõjukaimad tegelased, kes võtsid ristisõja mõtte omaks ja vandusid truudust nii kuninga dünastiale kui teistele gildi liikmetele.
Peagi hakkas Kanuti gild koosnema paljudest kohalikest gildidest, mille liikmed pärinesid eri kohtadest ja olid erineva sotsiaalse taustaga. Gilde leidus ka väljaspool Taani piire seal, kus oli Taani asunikke, ja kohtades, mida taanlased oma retkedel külastasid. Üks selline koht oli Visby Ojamaal, aga kindlasti ka Ölandi suurim, keskse asukohaga Gråborgi linnus, mille omanik ja ülesehitaja oli ju kuningas Valdemar ja mille juurde ehitati Püha Kanuti kivikabel.
Kuidas toimusid Gråborgi ja teiste Kanuti gildide koosolekud? Hoolimata pühaku kummardamisest ajab põhikirja lugemine kergelt hirmu nahka. Gildi liikmetele kohustuslikud reeglid rõhutavad maffialaadsesse organisatsiooni kuuluvate uhkete, hästi relvastatud ja enda au kaitsvate sõdalaste kuvandit, religioosse rüütelkonna kuvandit. Gildi paragrahvid jätavad tänapäeva Rotary klubi omad (niipalju kui mina tean) kaugele maha. Neis käsitletakse küsimusi, mida teha, kui üks liige tapab teise liikme, üks mitteliige tapab liikme ja vastupidi. Kui gildi liige tapab mitteliikme, on tema gildivendadel kohustus hankida talle paat ja hobune ning aidata tal pääseda.
Olid koguni reeglid liikmetele, kes tungivad teise liikme tallu ja tapavad ja vägistavad naisi ja lapsi. Selle taustal on suur kergendus lugeda, et gildi koosolekutel on keelatud kakelda kirve, pingi või tooliga, või vähemalt nii, et veri voolab. Rangelt on keelatud ka süüdistada teist liiget valetamises. Ja kõik peavad abistama liiget, kes kaotab oma laeva, vara või kes langeb paganate kätte vangi.
Kui hiilgav seltskond Ringstedi kirikust lahkus, et ühes lähikonna võõrastemajas Kanuti gildi pühitsemist jätkata, oli nende hulgas ühe pühaku kuninglik poeg, vähemalt kaks peapiiskoppi ja arvutul hulgal piiskoppe ja suurnikke, kellest paljudel, sealhulgas Esbernil, olid paganatega võitlemisest veel värsked haavad. Seltskonda kuulus ka Esberni vend piiskop Absalon ja nõbu Sune Ebbesen, üks Taani ja Põhjala suurimaid maaomanikke.
Samal ajal, kui Sune koos teiste külalistega istet võttis, et pärast pikka tseremooniat asuda lõpuks sööma, jooma, lõbusalt lobisema ja end gildi suuremeelse põhikirja kohaselt ülal pidama, sõi tema väike kolti riietatud poeg Andreas 30 kilomeetri kaugusel Knardrupi isatalus koduorja pilgu all koos õdede-vendadega õhtust. Madalal lõunataevas vaatas punane kuu üle sumedate niitude ja metsaveere. Kohe oli käes magamaminekuaeg.
LAPS
… ehkki ta (naise) olud muutusid kibedaks, on nad ka kaunid. Sest sünnitusvalude eest tasutakse talle magusate viljadega. Kui ta sünnitab valuga, saab ta tasuks oivalised eluviljad. Issand halastab ikka neile, keda ta nuhtleb.
– Andreas, „Hexaemeron”.
Kuid kuula, millisest toidusest loode emaüsas elatub: välja tuleb menstruatsiooniveri, aga pärast viljastamist lakkab see naisest väljumast, nii et loode võib toituda ebaüsas. Seda verd peetakse nii põlastusväärseks ja vastikuks, et sellega kokkupuude takistab seemnel idanemast ja paneb viinapuuaiad närtsima ja rohu surema, puud kaotavad oma viljad, ja seda süües lähevad koerad hulluks. Sigitamisel (kokkupuutel verega) väheneb seemne jõud, mistõttu seesugusest halvenemisest sünnivad pidalitõbised ja elevantsuse all kannatajad.
– Andrease lähedane tuttav Lotario di Segni, „Inimseisundi armetusest”, umbes 1196. Lotariost sai hiljem Innocentius III nime all tuntud paavst.
Mina, ehkki vääritu naine …
– Keskaja naise kirjatöö tüüpiline sissejuhatus (Ruth Mazo Karras 2012).
Poiss
Andreas sünnib 1167. aastal või mõni aasta varem Sjællandil Knardrupi talus. Kui isa Sune päevatee kaugusel toimunud Ringstedi pidustustelt naaseb, on ta niisiis kolmeaastane või veidi vanem. Maapiirkonnas moodustavad suurnike pered mõjuka, kuid kaduvväikese osa elanikkonnast. Enamik on erineva sotsiaalse ja õigusliku staatusega talupojad. Tegu võib olla vabatalupoegadega, kes on mõnikord suhteliselt jõukad ja peavad majapidamises hulganisti koduorje, aga sageli on neil lojaalsussidemed mõne jõukama suurmaaomanikuga. Paljud talupojad on endised orjad, kellest on saanud nüüd renditalupojad (fæstebonde), nad elavad külades ja üksiktaludes ning maksavad talu omanikule renti. Suurmaaomanikel on mitu suurt talu koos orjadega ja seal ümber renditalud, kuid üks suurtaludest on alati keskuseks, nii ka Knardrup Andrease perekonna jaoks.
Põhja poolt tungib sügavale Sjællandisse Roskilde laht. Selle lõunapoolses tipus paikneb Roskilde linn, kus resideerib Hvidede suguvõsast pärit piiskop Absalon. Juba poolel teel mööda lahe idakallast võime näha Værebro jõge, mis lookleb läbi roheluse, kuni umbes kümne kilomeetri pärast ülesvoolu jõuame Kirkesøni. Järve lõunaosas on suur, vahest kolme-neljasajameetrise läbimõõduga ja ahta maaühendusega laid. Laiu järvepoolsel nõlval, Taani kuningriigi südames asub Knardrup.
Knardrupi ehitas Andrease vanaisa Ebbe, kes oli seotud ka põhja pool Bastrupis asuva kuue meetri paksuste müüridega vägeva kivist tornlinnuse rajamisega. Peale selle alustas Ebbe ka Bjernede kiriku ehitamist, selle viis lõpule Andrease isa Sune. Tegemist oli väikese ümmarguse romaani stiilis kivikirikuga, millel olid ülemõõdulised, massiivsed sambad ja kaunis ruum ülakorrusel, kus suguvõsa liikmed pidasid arvatavasti oma koosolekuid. Ehitamine oli suurniku kohus ja lõbu ning Hvidede suguvõsa jättis oma jälje kõikjale üle Sjællandi.
Pärast Ebbe surma XII sajandi keskel läks Knardrup edasi Sune kätte, kellest sai üks Taani suurimaid maaomanikke. Täpseid arve ei ole võimalik esitada, kuid hinnanguliselt oli tal põhiliselt Sjællandil umbes 750 talu. See on tohutu suur arv. Valdused omandas ta pärimise teel, arvatavasti ka oma naise Cecilia kaudu, kes oli kõrgestisündinud ja võib-olla peapiiskop Eskili sugulane. Sisetülide ja mässude ajal, kui Sune seisis koos oma sugulastega kuningas Valdemari poolel, on neile tasuks ustavuse eest kingitud kindlasti ka kuninga vaenlastelt konfiskeeritud vara.
Sune Ebbesenist sõltub tuhandeid inimesi, orje, teenijaid, renditalupoegi, orjade järelevaatajaid (brydi)[1.], käsitöölisi, kaupmehi ja sõdalasi, samavõrd sõltub Sune ka nende tööst. Sune ise sõidab kuninga seltsis tolle talude vahet, peab kusagil Sjællandil suguvõsataludes nõbudega nõu, kuid on ka teel tingidele[2.] läbi rääkima, ledungit (maakaitselaevastikku) kokku kutsuma või laevaga sõjaretkel paganlike mereröövlite vastu. Ometi jõuab ta viibida ka Knardrupis. Siin on peale pidevalt kasvava perekonna kirjutajaid, valitsejaid, sõdalasi ja teenijaid. Lastega suhtlemiseks eriti palju aega Sunel küll ei jää, ehkki mõnikord peab ta endale aega näpistama. Tal oli seitse poega, kes jõudsid täisikka, ning üks tütar, kuid nende laste arvu, kes surid nii noorelt, et nende nimesid allikates ei ole, me ei tea.
Knardrupi algsed hooned on kahjuks hävinud, aga arvatavasti on siia kalda äärde ehitatud paadisild ja kindlasti on talu läheduses romaani kirik, mis on andnud järvele selle nime. Küllap on siin ka kivikelder – samast materjalist, mis kirik, ning selle kohal eriline saalihoone, suurniku talu tähtsaim ruum, seegi kivist. Sellega kokku ehitatult või eraldi asuvad perekonna elumajad (puust), lisaks teenijate elamud, köögid, majandushooned, tallid, aidad, paadikuurid, võrguvabed ja saun, paadi- ja pesusillad kalda ääres. Kaitseks oli ehk olemas tornlinnus ja võib-olla ka palissaadid või siis piirdus Sune sellega, et looduslikult kaitstud laidu valvas sõdalaste salk.
Sune kodu on toretsev, kuid meie silmis tundub see siiski üpris kitsuke ja talupoeglik. Ruuminappuse põhjuseks on ühelt poolt suur inimeste hulk, teisalt püüd mitte raisata küttepuid talvisel ajal tarbetute ruumide