Piiskop ja ristisõda. Jonathan Lindström
et manner oleks muidu stabiilne ja ühtselt kristlik. Lääne- ja Kesk-Euroopas domineerivad ladina kristlased – katoliiklased, kuid Lõuna-Hispaanias on moslemid. Kaugel idas laiub õigeusu kristlus Kreekast ja Bütsantsi keisririigi pealinnast Konstantinoopolist põhja poole kuni Vene vürstkondade ja linnriikideni eesotsas Novgorodiga.
Ladina ja õigeusu kristluse põhjapoolsemate osade vahele jääb paganlike rahvastega asustatud koridor, põhja pool kütid-korilased ning Läänemere ida- ja lõunarannikul ülikute valdustes ja üksikutes riiklikes moodustistes talupojad. Nende hulka kuuluvad vendid, kurelased, eestlased ja soomlased. Kuulujutud kõnelesid ebajumalakultusest, inimeste ohverdamisest ja isegi inimsöömisest.
Kaugemal lõunas oli alanud Ostsiedlung – massiline, põhiliselt saksa aadli ja talupoegade, kuid ka näiteks flaami ja hollandi talupoegade väljaränne vast ristitud, hõredalt asustatud Ida-Euroopasse. Ibeeria poolsaarel hõivavad Hispaania valitsejad mauride territooriume ja asustavad vallutatud aladele nii kristlikke Hispaania talupoegi kui ka kristlikke maure. Inglise kuningas lubab flaamlastel asuda Walesi, ja inglased asuvad elama Kagu-Iirimaale. Sealsed keldid on tegelikult juba kristlased, aga maanäljas inglise isandad sellele pisiasjale eriti tähelepanu ei pööra. Kristlik Euroopa kasvab pidevalt.
Euroopa kaardil domineerib sel ajal tohutu Saksa-Rooma riik, mis laiub üle kontinendi Taani lõunapiirist kuni Aadria mereni. Keiser on tihtilugu tülis katoliku kiriku tähtsaima piiskopi, Rooma paavstiga, kes valitseb pidevalt laekuvate aruannete ja paavsti kantseleist välja saadetud otsuste abil ligi 800 piiskopkonna üle. Paavst kaitseb Euroopas vaimulikku võimu ja loovutab ajaliku heldelt ilmalikule võimule. Kuid hierarhia on tema arvates kindlasti olemas, sest vaimulik võim, pea peab ju keha juhtima. Et veenda keisrit sõna ülimuslikkuses mõõga suhtes, on paavst sageli sunnitud otsima tuge teistelt Euroopa valitsejatelt, eriti Prantsuse kuningalt. Suurepärane liitlane on paavstile ka Taani kuningas, keda keiser peab meelsasti oma vasalliks, kuid kellel on Rooma toetusel võimalik tegutseda võrdlemisi iseseisvalt. Veelgi enam käis see Taani peapiiskopi ja tolle kiiluvees ka Rootsi peapiiskopi kohta.
Kui Mandri-Euroopa riikides oli miljoneid elanikke, siis keskaegsete piiridega Taanis vahest 600 000, tunduvalt suuremas, kuid metsases Rootsis jääb see arv selgelt alla poole miljoni piiri. Elanikkond on siiski juba pikka aega kasvanud ja see protsess jätkub veel peaaegu paar sajandit. Eriti Rootsis kaasneb sellega suurnike ja kloostrite korraldatud metsaalade kolonisatsioon. Norrlandi põhjaosa ja Soome koloniseerimine algab siiski hiljem, välja arvatud ehk Ahvenamaa.
Põhjamaid iseloomustas peaaegu täielikult maa-asustus, linnu oli vähe ja need olid väikesed. Rootsis oli linnu käputäis, Taanis märksa rohkem. Taanlasel kulub lähimasse linna minekuks kõige enam päevatee, enamikul rootslastel aga mitu päevateed, mistõttu nad suure tõenäosusega linna kunagi ei jõua. Linnulennult näevad linnad enamasti välja nagu suured külad või väikesed kehvad asulad, kokkukuhjatud hallikaspruunide tarede ja üksikute kõrguvate kivikirikute kogumid.
Kui Absalon, muhkudes Esbern Snare ja teised suurnikud Sjællandil maabusid, ratsutasid nad Ringstedi linnakesse, kus kohtusid kuningas Valdemariga, kes pidi koos hulga suurnike ja piiskoppidega tähistama jaanipäeva paiku Knut Lavardi pühakuks kuulutamist. Koju naasvatel sõdalastel ei jätkunud õieti aega riideidki vahetada. Pidu toimus neljapäeval, 25. juunil 1170 suures, äsja rajatud benediktiinide kloostrikirikus, mis oli ehitatud telliskividest ja õnnistati sisse samal päeval.
Paavsti bulla Knuti pühakuks kuulutamise kohta loeti valju häälega ette, tema luud asetati laekasse ning Valdemari seitsmeaastane poeg Knut, kes oli nime saanud vanaisa järgi, võiti sisse ja krooniti kuninglikuks troonipärijaks. Väike Knut riietati purpurmantlisse ja ta istus suuril silmil kuningatroonil, kuni suurnikud talle austust avaldasid. Tema eelistamine vanemale poolvennale Christofferile tuleneb sellest, et Christoffer oli Valdemari n oorusajal s oetatud a bieluväline p oeg, Knut aga seaduslik poeg abielust kuninganna Sofiaga. Piiskoppide ja paavsti silmis ei tohtinud troonipärija päritolus olla mingit kahtlust.
Õlised näpud
Kogu seda suurejoonelist tseremooniat, mille eesmärgiks oli Valdemari võimu kinnitamine pühakust eelkäija ja kiriku kroonitud järeltulija abil, juhtis peapiiskop Eskil – mitras, luksuslikus ametirõivas ja hetkele kohaselt õliste näppudega hallipäine 70-aastane mees. Ilma Jumala toetuseta ei saanud hakkama ükski kristlik kuningas. Kirikul oli tähtis roll, et Valdemari riik ei paistaks silma mitte ainult kui lihtlabane maffiariik, mida see ju paljus oli: see püsis vägivallal, naaberr iikide vägivallaga ähvardamisel ning vägivaldsetel rünnakutel ja rüüstamistel. Kiriku õnnistava toetuse kõrval oli kuningale vähemalt sama tähtis riikide kiriklik-administratiivne jagunemine.
Just peapiiskop Eskil mõjutas paavsti 1164. aastal jagama Lundi piiskopkonna Lundi ja Uppsala peapiiskopkonnaks, nii et Taani ja Rootsi olid nüüdsest selgemini määratletud piiskopkondade piiridega ja mitte üksnes sellega, kui kaugele kummagi kuninga kuulsus ja sõprussidemed ulatusid. Jagunemine oli ühtlasi üks Eskili meetod, et põlistada Lundi eraldumine Hamburg-Bremeni piiskopkonnast, mis toimus juba sajandi alguses ning mille üle sakslased hiljem nurisesid ja püüdsid seda tühistada.
Samas hoolitses Eskil nutikalt ja omakasupüüdlikult iseenda kui Lundi piiskopi edasise staatuse eest Rootsi peapiiskopkonna priimase, see tähendab Uppsalas resideerivast Rootsi peapiiskopist selgelt kõrgemalseisva tegelasena. Pidulikul üritusel osalesid ka Uppsala peapiiskop Stefan, kes oli Rootsist arvatavasti kuningatapja Knut Erikssoni eest põgenenud, ning Linköpingi ja Växjö piiskopid.
Eskil ei aidanud mitte ainult Rootsi peapiiskopkonda luua. Ta paistab olevat seotud ka vana Rootsi kuninga Sverkeri kaasabil 1140. aastatel tsistertslaste ordule Östergötlandis ja Smålandis esimeste kloostrite rajamisega. Peapiiskopkonnaga ühel ajal asutatud Gutnalia ehk Roma klooster Ojamaal tegutses idas asuva paganate rinde suhtes nagu Fort Apache’i taoline eelpost.
Eskilil oli juba pikka aega kavas jätta esialgu Rootsi eestvõttel mõeldud Eesti misjonitegevus prantsuse munga Fulco korraldada, kuid Karl Sverkerssoni tapmise ja sellele järgnenud lakkamatute Rootsi sisetülide tõttu jäi see taanlaste õlule. Võimalik, et Fulco õnnistas oma kohaloluga ka Ringstedi pidu, aga paavstivõimu bürokraatia tõttu jõudis ta oma misjonitööle alles mõnda aega hiljem ja tundub, et nimetamisväärseid edusamme tal paganate keskel ei olnud.
Nooruses ja Pariisis õppides oli Eskil sõbrunenud tuntuima tsistertslase, ristisõdade õhutaja Clairvaux’ Bernardiga. Tollel oli tohutu poliitiline mõju kogu ladina ristiusumaailmale. Ristisõdade ideoloogia jõudis Skandinaaviasse tõsisemalt XII sajandi keskpaigas ning tungis sajandi lõpu poole kõikidele ühiskonna tasanditele. Selle ideoloogia järgi peeti paganate vastu võitlusse astumist ja nendele ristiusu pealesurumist, vajaliku vägivalla kasutamist ja Jumala nimel eluga riskimist heaks teoks. Sellega kaasnes pattude andeksand ja võib-olla koguni püha märterlus. Ristisõdade maania levis ka Rootsi, kus kuningas Knut Erikssonist hakati rääkima kui ristisõdade pühakust Erik Pühast, ehkki kuulujutu järgi oli ta surnud tavalise joomatüli käigus.
Sel ajal asutati ka johanniitide rüütliordu, mis jutlustas ristisõdasid ja kogus nii Taanis kui Rootsis püha maa heaks raha. 1170. aastatel rajasid nad ühe kloostri Sjællandile, 1180. aasta paiku ühe Rootsi Sörmlandi maakonda ja üks johanniitide hospidal eksisteeris varakult ka Ölandi saarel. Ristiretkede vaimsest tähtsusest, olenemata sellest, kas retked toimusid Jeruusalemma või teisele poole Läänemerd, olid teadlikud kõik – kuningas, suurnikud, kaupmehed ja talupojad. Veelgi selgemaks saab see XII–XIII sajandi vahetuse kümnenditel, kui paavst andis käsu pidada kõikides Taani ja Rootsi kirikutes ristisõjateemalisi jutlusi koos protsessioonide ja korjandustega.
Kanuti gild
Valdemari suure peoga Ringstedis astus Põhjala ristisõdade vaimustus tähtsa sammu edasi. Valdemar, kes heameelega soovis kristluse põhjapiiril esineda tähtsaima ristisõjakuningana, asutas sel päeval Kanuti gildi, mille patrooniks oli tema äsja pühakuks kuulutatud isa Knut Lavard.
Kanuti gildi asutamine ei väljendanud mitte ainult kiindumust ristisõja mõttesse. Tegemist oli ka nutika sotsiaalse eksperimendiga, mis pidi Taani suurnikke