Üks meist valetab. Karen McManus
kindel toon. Diego omakorda teadis, et tema naisel, kellest õhkus lausa jumalikku harmooniat, on lisaks äärmiselt kõrge suulagi ja nähtamatud kurgumandlid.
Võimalik, et mõni kehasopp jäi ka avastamata, kuid mitte rohkem, kui neid leidub igaühe enese kehal. Niisiis hakkasid nad ootama, et sünniks laps, kes kõneleks neile seda, mida nad ise oma soovidest ja põlvnemisest kujutleda ei osanud. Veendunud, et tehtud oli kõik inimese loomiseks vajalik, kuid ometi tagajärjetult, otsustasid nad proovida varem tarbetuna tundunud tarkusi: joodi ürditeed, mida Josefa Veytia teada valmistati damiana-nimelisest taimest, kuid mida Diego Sauri botaanikaalaste teadmiste järgi saadi hoopis Turnera diffusa’st, loeti päevi, et välja selgitada Josefa kõige viljakam periood ja rihtida kirge nõnda, et nende kehades harilikust veel enam hoogu ja indu leiduks.
Kõike seda tehti doktor Octavio Cuencalt saadud juhiste järgi. Diego oli tutvunud doktor Cuencaga esimesel Puebla linnas veedetud purpursel õhtul, ning oli hulga aastate ja ühiste avastuste järel kiindunud temasse kui vanemasse venda.
Sestsaadik, kui kuupuhastus esimest korda varaküpset Josefa Veytiat ühel karmil ja tuulisel maipäeval üllatas, oli punane võõras külastanud teda alati kuu viimase veerandi ajal, ning kui sellest oli kulunud kolmteist päeva, sulges Diego Sauri apteegi ega leidnud järgmise kolme päeva jooksul mahti isegi ajalehte lugeda. Ta puhkas pingelisest loometööst vaid selleks, et Josefa saaks rüübata paar lonksu vett, milles olid kaks tundi keenud liiliat meenutava taime mugulad. Turu ürdikaupleja nimetas taime oceoloxóchitl’iks, Josefa abikaasa Tigridia pavonia’ks. Diego oli leidnud taime teadusliku nimetuse ja ravitoime kirjelduse raamatust, mille keegi hispaanlane oli kirjutanud 16. sajandil Uus-Hispaanias rännates ja vanade mehhiklaste ravimtaimi üles tähendades. Diego süda oli hakanud kiiremini põksuma, kui ta luges: „Mõni väidab, et seda juues kasvab naiste viljakus.“ Seepeale pani ta kõik oma lootused indiaanlaste tarkusele, sest tasapisi hakkas ta kaotama usku arstiteadusesse ja ainetesse, mida ta ise oma apteegis kokku segas. Diego oli võtnud ise ja lasknud naisel sisse võtta kõikmõeldavaid tablette ning pärast lõputuid luhtunud lootusi haaras teda tüdimus, mis varjutas neile seni Puebla linnas osaks langenud päevade kogu helguse.
Nad elasid aastaid ärritavas teadmises, et nende kehad, mis olid nii osavad teineteisega kohtuma, ei leidnud ometi teed endast välja, kuni kord ühel kolmeteistkümnendal päeval riietus Josefa varavalges, ning kui tema abikaasa silmad avas, et lapseteoga pihta hakata, avastas ta, et naise veel soe koht vasakul voodipoolel on tühi.
„Minule nüüd aitab,“ ütles Josefa, nähes meest üllatunud ilmel kööki astumas. „Tee apteek lahti.“
Diego Sauri oli üks neid veidraid mehi, kes austavad küsimusi esitamata naise kehas elavat jumalikku autoriteeti. Agnostikuks oli ta hakanud pärast pikki õpinguid ning oli pannud Josefagi uskuma, et jumal on vaid inimese tahte ilming, ent ometi allus ta Pühale Vaimule, mida aimas naise oimude vahel. Nõnda pani ta end riidesse ning läks trepist alla, et unustada muremõtted pudelite, kaalude ja aroomide keskel apteegis, mida ta maja esimesel korrusel pidas. Mitu päeva ei palunud ta naiselt midagi. Ühel varahommikul, kui valgus magamistoa hämarusse tungis, söandas ta küsida, kas Josefa tahaks seda lihtsalt niisama. Josefa nõustus, sai tagasi rahu ning enam ei tehtud lapsest juttu. Vähehaaval hakkasid nad koguni uskuma, et nõnda ongi parem.
1892. aastal oli Josefa Veytia kolmekümnendates naine, kes oli harjunud kõndima flamenkotantsija uhke rühiga, ärkas igal hommikul, peas uued plaanid, ning uinus, olles need ellu viinud, tundis iha mehega ühel ajal ega keeldunud kunagi pakkumast talle seltsi mängudes, mida nii paljud mehed üksi mängivad. Tema sügavates ümarates silmades oli alati küsimus ning huulil rahu, mis on omane vaid neile, kes vastuseid ei nõua. Ta kandis juukseid üles panduna, paljastades sel moel oma suursuguse kaela, mida Diegole meeldis pärastlõunal suudelda, otsekui eelmaiguks valgussärale, millega naise alasti keha ööpimeduse hajutas. Ning nagu seda kõike veel vähe oleks, valdas Josefa oivaliselt sõnade ja vaikimise tasakaalus hoidmise kunsti. Vestlused nende vahel ei hääbunud iial. Mõnikord rääkisid nad keskööni, just nagu oleksid äsja tuttavaks saanud, teinekord virgusid koiduvalgel, põledes soovist oma viimasest unenäost teisele jutustada.
Ühel õhtul märkas Josefa, et kuu on paisunud kahekordseks, võrreldes sellega, milline see oli alati, kui esimene punane plekk tema lumivalgetel aluspükstel menstruatsioonipiinade algusest märku andis. Ta alustas jutuajamist sõnadega, et tal on hirm. Josefa ei teadnud midagi punktuaalsemat kui tema vaevarikas menstruatsioon: kell oli veerand üksteist hommikul, kui ta oli esimest korda tundnud verd mööda reisi voolamas. Oli laupäev, viies mai, ning terve linn oli mattunud püssirohuhõngu ja värises uhkusest, valmistudes näitemänguks, kus etendati mõni aasta varem Prantsuse armee üle saavutatud võitu. Kui katedraali kell kumedalt lahingu algust kuulutas, seisid tema ja ta õde Milagros rõdul ning lehvitasid taskurättidega sõdurisalkadele ja relvastatud inimestele, kes tõttasid läbi linna kaitsekraave ja kirikukatuseid mehitama. Tol ajal oldi sõjaga harjunud ning suurt ohtu tähistati kui argisündmust. Osana sellest maailmast tundis Josefa verd mööda reisi valgumas ning selle asemel, et kohkuda, pööras ta ümber ja hüüdis: „Ma olen haavatud, kuid ma ei kavatsegi alla anda!“
Tol ööl paistis kuu viimane veerandik. Sellest ajast peale, juba kakssada viisteist kuud, algas verejooks alati kuu viimasel veerandil. See oli ka põhjuseks, miks Josefa ütles „mul on hirm“, nähes täiskuud paisumas, ilma et ainuski verepiisk tema soojätkamise soovile kriipsu peale oleks tõmmanud.
Diego Sauri tõstis pilgu ning unustas end naist silmitsema, ta kuulas, kuidas too jättis kuu kus seda ja teist ning hakkas Diegole ette heitma tema liigset huvi ajalehtedes avaldatava loba vastu. Ajalehed on kõiges süüdi, kuulis ta naist ütlemas, tema pühendavat neile liiga suure osa oma elust, ta ei ole juba kolm päeva oma abikaasat kuulanud ja on vabariigi presidendi tagasivalimise vastase rongkäigu pärast kõik muu unustanud. Diktaator oli seitse aastat võimul püsinud, kui Diego hakkas kõnelema, et kaua ei või see enam kesta, ning järgmise üheksa aasta jooksul ei täheldanud Josefa diktaatori langemisest muud märki kui abikaasa lootusrikas ennustus.
Diego muretses, et kui tema kuu teemat uuesti üles ei võta, ei lõpe etteheited iial, ning ta tõusis söögitoa laua tagant ja astus mahedasse juuniöösse. Hiiglaslik täiskuu valitses üle kogu taeva.
„Mõni ime, et esivanemad seda kummardasid,“ lausus Diego ning tundis naise keha soojalt ja lepitavalt enda vastu liibumas.
„Tahad ma teen sulle seda?“ küsis Diego.
„Ma arvan, et sa juba tegid,“ vastas proua Sauri.
Ning ta ütles seda nii nukralt, et mees lasi tal vöö ümbert lahti, vaatas talle tähelepanelikult otsa ja küsis, mida paganat ta naisele teinud oli.
„Lapse,“ ohkas Josefa vaevukuuldavalt.
Nähes, kuidas naise kõht täiuslikult ümaraks paisus, leidis Diego, et küllap peidab see suurte unistustega tütarlast. Josefa palus, et mees ei ennustaks asju, mida ta teada ei võinud, kuid Diego ütles, et juba viie kuu järel oli temal asi selge ja et sinise kanga kudumisega raiskab naine vaid aega, sest sünnib tüdruk ja tema nimeks saab Emilia, Rousseau auks ja selleks, et temast kasvaks tark naine.
„Kas ta siis sellepärast rumal oleks, kui tema nimi oleks Deifilia?“ küsis Josefa, sest nõnda kutsuti tema vanavanaema.
„Siis arvaks ta, et on jumala ja mitte meie tütar. Ja see tüdruk on meie.“
„Kõigepealt ootame ära, kuni ta pea välja pistab,“ arvas Josefa, kes oli kogu raseduse aja peljanud, et ime jääbki sündimata.
Tõelise Kariibi mehena oli Diego Sauri harjunud imesid mitte kahtluse alla seadma ning ta naeris alati, kui naine rääkis oma hirmudest ning kahtles enda võimes kõrva õnarused valmis voolida või silmade värv võrdseks rihtida. Sest kuidas ta sai kindel olla, mida ta teeb, kui tema roll kogu asja juures ei erinenud palju amfora omast.
„No see peab küll üks põrunud amfora olema,“ ütles Diego Sauri ja tõusis, et naist suudelda.
Diegol olid tugevad õlad ja heledad silmad, mis tasakaalustasid tumedaid silmaaluseid, ta oli keskmist kasvu nagu Josefa mälestustes elav isa, tema käed