Üks meist valetab. Karen McManus
räägi rumalusi, Josefa. Sa oled nagu ehtne pueblalane,“ ütles Diego ja suudles teda jälle.
„Ma olengi pueblalane. See, et sina tuled metslaste maalt, ei ole minu süü.“
„Kas maiad on metslased?“ küsis Diego. „Siia polnud veel inimese jalgki astunud, kui Tulúm oli maiste jumalate riik.“
„Maiad kadusid sajandeid tagasi. Nüüd on sellest järel puha džungel ja varemed,“ lausus Josefa mehe eneseuhkust õrritades.
„See on tõeline paradiis. Küll sa näed,“ vastas Diego ning tõstis naise kättpidi korvtoolist, kus ta kudus, ja lükkas voodi poole, samal ajal tema öösärki lahti nööpides.
Tund aega hiljem avas Josefa silmad ja tunnistas:
„Sul on õigus, see on tõeline paradiis.“
„Eks ole?“ lausus mees, naise ümarat tuksuvat kõhtu hellitades. Siis tuli ta tagasi maa peale nagu mehed ikka ja küsis: „Kas sul midagi süüa on?“
Diego meenutas parajasti, mida tema sõber doktor Octavio Cuenca oli rääkinud esimeste kramplike kokkutõmmete ja sünnituse alguse vahele jääva täpse ajavahemiku kohta, kui kuulis, kuidas Josefa välguna köögist tuppa sööstis.
„Veed hakkasid tulema,“ ütles Josefa.
Diego hüppas voodist, nagu oleks naine kokku varisenud, kuid Josefa sai otsemaid rahu tagasi, nagu oleks ta ilmale toonud kümme last, ta haaras ohjad enda kätte ja keelas Diegol arsti kutsuda.
„Sa lubasid ise hakkama saada,“ tuletas Josefa meelde.
„Millal?“ imestas Diego.
„Tol õhtul, kui me abiellusime,“ tegi Josefa jutuajamisele lõpu, et keskenduda kehas vallandunud tormile.
Ta oli alati arvanud, et see on luksuslik valu. Ning järgnevate tundide jooksul ei kahelnud ta selles kordagi, ehkki tundis viimse kui keharakuga, et mõni luksus on oma hinda väärt ning et sünnituse ainulaadne hurm on enamat kui valu, see on lahing, mis õnneks ununeb niipea, kui rahu on sõlmitud.
Üheksa tundi hiljem asetas Diego niiske ja sooja lapse tema kätele.
„Näed nüüd ise, et minu ennustus läks täide,“ ütles ta ning mitu jämedat pisarat veeres üle tema põskede, enne kui ta need keeleotsaga kinni püüdis ja naeratas.
„Ta on täiuslik,“ vastas Josefa, uudistades last nagu taevalaotust.
„Sa oled vapram kui Ixchel,“ teatas Diego ning ulatas naisele piirituse ja marihuaana lahusesse kastetud vatitupsu. Seejärel suudles ta naist ninaotsale ja võttis veel alasti tüdruku sülle. Mehhiko talvede visa päike hakkas end ilmutama. Oli veebruarikuu kaheteistkümnes päev ja kell näitas seitse hommikul. Josefa sulges silmad ning uinus meelerahus, millest ta oli üheksa kuud varem ilma jäänud.
Keskpäeva paiku ärkas ta oma elu esimesest täis magamata unest.
„Diego, kes on Ixchel?“ küsis ta veel unesegaselt.
Josefa kõrval seisis tema õde Milagros, kes säras kui noor vanaema ning ütles, et Diego magab ja et Ixchel on maiade kuu, vete ja ravitsejate jumal, kelle ülesandeks on valvata sünnitajate ja rasedate üle.
„Kas sa nägid juba teda?“ küsis Josefa.
„Nagu inglite kätetöö,“ vastas Milagros veendumusega, mida Josefa oli lapsest saadik tema hääles nautinud. Neli aastat vanem Milagros oli pakkunud talle meelekindlust, mida emal ei olnud, ning armastanud teda ka kõigi olematute õdede-vendade eest. Ta oli Josefast veidi pikem ja märksa isepäisem, tal olid nagu Josefalgi kõrged põsesarnad ja tumedad juuksed, ta võis naeratada kui ingel ja raevuda sõgedalt nagu kõik kuradid üheskoos. Josefa tundis oma suguvõsa üle uhkust. Olgugi et inimeste meelest erinesid nad õega teineteisest sel määral, et raske oli neid sugulastekski pidada, ühendas neid ürgne side, mis võimaldas neil pilkude abil kõnelda. Milagrosel olid samuti sügaval asetsevad uudishimulikud silmad, ainult et tema vastusteta ei leppinud, ta lihtsalt pidi kõike teadma, tundma iga maailma nurka, leidma oma küsimustele vastused kohe, kui need tema kõrist välja tahtsid paiskuda. Seepärast ei olnud ta ka abiellunud ühegagi oma paljudest austajatest. Nemad ei teadnud vastuseid, milleks siis usalda oma saatus nende kätesse. Tema suurim kirg oli vabadus ning parim pahe julgus. Tal oli kombeks põrmustada vastase argumendid põlglikult oma pilgu kurjakuulutava tulega, vähesed olid lugenud nõnda palju kui tema ja teadmistelt ei leidunud talle võrdset. Talle meeldis mehi oma teadusalaste tarkustega proovile panna ning ta armastas luuletusi pähe õppida ja väljakutseid otsida. Ta vihkas tikkimist, kuid oli osav omale kleite kujundama ning võis muuta toa atmosfääri paari pildi ümber paigutamisega tundmatuseni. Milagros oli vankumatu oma hinnangutes ja nõudlik igaühe vastu, oma õrnemad tunded hoidis ta aga endale, jagas heldelt asju ning kütkestas igaüht oma lugudega. Õesse Josefasse suhtus ta kiindumusega, mida ta ei püüdnudki varjata, ning oli valmis tema nimel käiku laskma mistahes relva oma arsenalist. Diegot armastas ta nagu lihast venda ainuüksi sellepärast, et too oli armunud Josefasse esimesest pilgust, ning ta oleks andnud Diego eest oma elu nagu Josefagi eest. Samuti jagas ta õemehe poliitilisi veendumusi ja fantaasiaid ning aitas tal vastu pidada Josefa poolt mehele sageli osaks langevale teravale kriitikale ja palvetele mõistus pähe võtta. Erinevalt Josefast, kelle leplik meel aitas ümbritseva maailma ettekirjutuste ja eelarvamustega hõlpsalt toime tulla, läks Milagros endast välja iga kord, kui kellegi hinnang talle lugupidamatu või väiklane tundus. Iial ei öelnud ta ära võimalusest lüüa ideoloogilist lahingut jumala, religiooni, usu, absoluutse tõe või muude riskantsete teemade üle.
Josefa nägi voodist Milagrost üle toa lapse hälli juurde minemas.
„Sünnikellaaja ja päeva järgi on sinu tütar Neitsi tõusumärgiga Veevalaja,“ ütles Milagros, „see on segu kirgedest ja rõõmudest ning toob talle nii õnne kui ka valu.“
„Mina soovin vaid, et ta oleks õnnelik,“ lausus Josefa.
„Suuresti ta seda ongi,“ ütles Milagros. „ Tema elu hakkab valgustama kuu esimene veerand, mis tema sündimise ajal veel näha oli. Seda kuud valitsevad Suur Vanker, Berenike Juuksed, Prooküon, Canopus, Siirius, Aldebaran, Lõunakala, Kolmnurk, Andromeeda, Perseus, Algol ja Kassiopeia.“
„Kas säärase hulga tähtede valgus teeb temast targa naise, kes on iseenda juht ning kelle süda on elule avatud?“ küsis Josefa.
„Seda ja enamgi veel,“ lausus Milagros hälli tüllkatte varjust.
Josefa palus, et ta loeks lapsele loitsu, mida kõik nende suguvõsa naised olid sündides kuulnud.
Milagros alistus pere tavale, et kombetalitus, mis temast ristiema pidi tegema, täpipealt täidetud oleks. Ta asetas käe õetütre laubale ja luges:
„Tüdruk, kes sa magad jumala silme all, soovin sulle, et sa teda kunagi ei kaotaks, et sind saadaks eluteel parima liitlasena kannatlikkus, et sa tunneksid helduse rõõmu ja nende rahu, kes midagi ei oota, et sa mõistaksid oma kannatusi ja tunneksid kaasa teiste omadele. Ma soovin sulle selget pilku, ettevaatlikku keelt, mõistvat nina, intriigidele kurte kõrvu, mõõdukaid ja vaigistavaid pisaraid. Soovin sulle, et sa usuksid igavest elu, ja rahu, mida see usk sulle annab.“
„Aamen,“ ütles Josefa oma voodist ja puhkes nutma.
„Kas ma võin nüüd öelda enda loitsu?“ küsis Milagros.
Milagros oli enamat kui lihtsalt kaunis naine, kes mõnikord riietus Le Moniteur de la Mode’i jooniste järgi ning kandis kübaraid, mis olid peenemad kui madame Berthe Manceu eales disainida suutis, sest lisaks leidus tema riidekapis terve kollektsioon kõige uhkemaid huipil-kleite, mida ette võib kujutada. Milagros kandis neid harilikult pidulikel puhkudel ning siis võis teda näha kõndimas tänavail, juuksed patsidena pealaele üles pandud ning indiaanirõivad värvikireva lipuna keha katmas. Nõnda oli ta riides ka tol hommikul. Josefa silmitses teda imetlusega ning palus jätkata.
„Tüdruk,“ alustas Milagros preestrinna pidulikkusega, „ma soovin sulle meeletust, vaprust, igatsust, kärsitust. Ma soovin sulle õnne armastuses ja pöörasust